Heiki50

Rändur, liitus Tripiga 5 aastat tagasi


13 meeldimist
0 postitust
37 kommentaari

16 külastatud riiki, 8% maailma 195st riigist

2 külastatud linna või piirkonda

Viimased kommentaarid

https://www.eao.ee/wp-content/uploads/2015/07/Mait-Talts.-Vend-Vahindra-ja-tema-%C3%B5pilase-Friedrich-V.-Lustigi-%C3%BChisest-teekonnast.pdf

Kirjatöö kus Mait Talts annab teada:

VendVahindra tuhaurn on asetatud pagoodi Hiina kloostri Kwan Yin Shani ter-ritooriumil, aadressil Shwegondaing Road 136, otse Myanmari valitsuselekuuluva Yuzana hotelli kõrval, mis on Suurele Shwedagoni pagoodile lähimhotell Yangonis.

Olin ühistranspordi hindade ja sõidugraafikuga ilusasti kursis aga lennuk maandus suure hilinemisega. Ei soovinud pimedas seiklema hakata. Olin reisil üksinda.
 Malindi suhteliselt väike linn. Suurt saginat ja möllu ei märganud. Õhtuks olin reeglina väsinud ja linna peal pimedas tihti ei käinud. Päeval oli väga palav ja rahvast väljas suhteliselt vähe. Õhtu poole elu ikka elavnes. Ööklubides ega baarides ei käinud. Peale päikeseloojangut võib väljas käia küll. Loomulikult ei tasu pimedatesse kõrvaltänavatele jalutama minna.
 Ühes rannas oli liiv väga kuldse läikega. Rannas pimedas ei käinud. Pelgasin.
 
To jaanusm.
Maandusin Nairobis samuti single entryga. Nairobist läksin mööda maad Tansaaniasse. Pärast tiirutamist Tansaanias lendasin Sansibarilt Mombasasse. Olin kindel, et tuleb teist korda loovutada 50 usd Keenia viisa eest kuna eelmine oli single entry. Olin selle mõttega juba leppinud, kuid vedas. Piisas esimesest viisast. Raha ei küsitud.
 Mombasast Malindisse läksin taksoga. Olud sundisid.
Üldiselt Sansibar tundus küll turvaline. Kuigi öises Stonetownis olid nii mõnedgi kambad kahtlased. Dar Es Salami kohta mind igatahes hoiatati, et seal pidi kuritegevus (ja eriti taskuvargus) vägagi kõrge olema. Hoiatajateks olid kohalikud, turisminduses töötajad. Ka lennujaamas (Kilimanjaro) olid vastavad hoiatussildid. Minul mingeid probleeme ei olnud.
 3 nädalat Sansibaril tundub liiga pikk aeg olevat.

Rendiauto. Võtad Weezes, tagastad Düsseldorfis.

Nõustun karvanejakolega. Rendiauto parim valik ja Küprosel hea hinnaga ka. Ühistransport kindlasti soodne, kuid rendiauto vastu ta ei saa. Eriti Küprosel.

 Borjomis külastasin mineraalvee parki. Park ise ilus. Kui tahad minna mineraalvee basseinide juurde, mis asuvad sama pargi tagumises otsas, siis pead arvestama, et teekonna viimased paar kilomeetrit on kruusatee. Minu arust ratastooliga läbitav. Basseinid ise (2tk) väikesed ja ülerahvastatud (juulis). Basseinidel puudub kaldtee. Ainult redel.
 Rohkem Borjomis ma tegevust ei leidnud. Peale söömise. Suhteliselt igav linn minu arust.
 Bathumi on suurem linn. Märksa suurem. Seal tegevust kindlasti rohkem, kuid sul juba broneering tehtud.
 Külastasin Püramiidi asulat juhuse tahtel 90ndal aastal. Ootasime oma kalalaevale kütust sealses sadamas kümmekond päeva.
 Asula elu sarnanes pisut kommunismile :) Söökla oli tõesti tasuta ja söö mida tahad. Rootsi laud. Kuna töö käis kaevanduses ööpäevaringselt, siis ka söökla oli lahti 24/7. Kino ja spordisaal olid ka tasuta. Ujulat nagu ei mäleta. Asula servas oli ka baar. Teenindajaks inimene oli kunagi elanud Tartus. Maksta baaris sai kohalikus rahas mis kehtis ainult seal asulas. Mõned rahatähed alles veel siiani. Püramiid oli sellel ajal Nõukogude Liidu kõige põhjapoolsem asustatud punkt kus elu oli aastaringne.
 Kord nädalas käis helikopter kaupa toomas. Seadusliku alkoholiga oli kitsas. Ei mäleta täpselt aga vist oli ettenähtud pudel viina ja 10 õlut inimese kohta kuus. See aga ei olnud probleemiks, sest põhilised kaevurid olid seal ukrainlased. Ja nemad juba oskasid puskarit ajada. Meil oli nendega partnertehing. Nemad meile puskarit meie neile kalatooteid. Tarbisime koos. Uskumatult vahvad istumised olid :).
 Käisin ka asulale nime andva Püramiidi mäe otsas. Kuna olin üksi, siis oli päris hirmus. Laskumisel ei leidnud tükk aega köit üles mis oli pandud sinna ronimise kergendamiseks.
 Ei soovitatud üldse üksi ringi jalutada, sest jääkaru oht oli reaalne.
2014 aastal jõulute aeg Agras, Indias, tabas mind tugev külmetushaigus. Valulik kurk, nohu ja palavik. Otsustasin arsti poole pöörduda. Juhiste järgi, mis ma kohalike käest sain, ma arsti üles muidugi ei leidnud. Üks juhatab ühes suunas ja teine omakorda teises suunas. Pika ponnistuse peale jõudsin lõpuks mingile turule. Juhiste järgi jõudsin lõpuks puuvankri juurde, mille ette oli rakendatud oma elutee lõpul olev eesel. Vankri tagaotsas istusid kaks poissi. Nii umbes 12 aastane ja teine paar aastat noorem. Paljad jalad olid neil üle ääre rippu. Küüned lõikamatta ja jalad pesematta. Noorem näris miskit ja jutuajamises ei osalenud. Vanem sell aga kinnitas mulle, et olen õiges kohas. Erinevat meditsiini värki oli vankris kuhjaga. Kui sai mu murest aru, siis õngitses vankrist vajalikud ravimid (kahed tabletid ja pudel mikstuuri) ja pakkis need musta kilekotti. Raha sai - palju küsis.
 Rahustas mind minu mures, et ehk on ta liiga noor, et olla proviisor väitega, et ega ta siis esimest aastat selles bisnesis tööta. Tahtsin poistest pilti teha, et kui peaksin ära surema, siis saab vähemalt keegi tuvastada isikud kes mulle valesid tablette müüsid. Kuid pilti ta teha ei lubanud.
 Tabletid ja mikstuuri tarbisin vastavalt ettekirjutusele ära. Sain terveks mõne päevaga.
Isiklik arvamus, et üle 2 päeva pole Stone Townis midagi teha. Ise jõudsin sinna õhtul, pimedas. Käisin promenaadil. Rahvast palju ja õhkkond meeleolukas. Väga(väga) palju väikeseid grillimisega tegelevaid söögikohti. Järgmine päev jalutasin 4 tundi linnas. Pean tunnistama, et midagi erilist seal ei ole. Koloniaalajastu arhitektuur on põnev ja huvitav, kuid ....Eks seda ole juba nähtud ka. Stone Townis on ka rand, kuid pole mõtet seal aega raisata. Eriti kui lähed Nungwi. Söögikohti leiad Stone Townis ikka. Poes ei käinud. Polnud vajadust.
  Kui sulle meeldivad ilusad rannad, siis Nungwi on selleks õige koht. Vähemalt Sansibaril. Hotelli alast väljudes satud pommiauku. Mina Nungwis linna ei näinud. Ainult plekist ja papist putkad kus elavad ilmselt hotellide töötajad ja nende pereliikmed. Loomulikult ka kunstnikud ja käsitöölised (tahaks kasutada jutumärke aga lasta ta jääb. Kunst on ju vaataja silmades). Selles kaoses ja mülkas (vabandan sõnakasutuse eest aga nii ma seda adusin) on ka kauplusi mis rahuldavad minimaalsed vajadused - joogid, küpsised, tangained, jäätis, puuviljad jne. Hinnad eestlasele taskukohased. Läksin ostma kammi ja selle ma sain. Korralike söögikohtasid Nungwis ei märganud. On söögikohad (putkad) kohalike jaoks. Kui julgust on siis astu sisse. Toit on söödav, kuid ära looda kulinaarseid elamusi. Selle eest odav. 3 usd saad kanakoiva ja friikad. Rannaalas restoranid muidugi kallimad, kuid kvaliteet kordades parem. 10 usd saad prae ja coca ikka.
 Minu arust "must see" Sansibaril on rannad Nungwis. Kõik need tripid on juba kommerts. Kallid nad ei olnud, kuid mina neil ei käinud. Rannas küsiti 20-30 usd inimese kohta (vürtsituur, Prisoner saar). Massaaz rannas küsiti 20 usd. Kõik hinnad muidugi tingitavad. Massaazi sain 15nele.
 Transpordiks kasutasin ainult taksot. Lennujaam - Stone Town 10 usd, Stone Town - Nungwi 30 usd, Nungwi - lennujaam 30 usd. Sõitsid ka dala- dalad, kuid Sansibaril ma nendega seigelda ei viitsinud. Ei soovinud sellel hetkel "teistsugusemat kogemust" nagu kuningas mainis.
 Minul Keenia viisa juba oli, Tansaania viisa tegin juba reisil olles. Mõlemad viisad 50 usd. Vaktsineerimise passi küsiti Sansibaril küll. Aga tulin ju Keeniast,Tansaania, mööda maismaad.
 Tee ääres, igal pool, müüakse puuvilju. Minu lemmikud olid mangod ja ananassid. Väga väga odavad. Käisin detsembri lõpus.
Mina käisin Big 5 Voyage nimelise firmaga detsembris 2018. Ette ei broneerinud. Safari ostsin nende kontorist Arushast. Sisaldas Lake Manyara, Tarangire, Ngorongoro, Serengeti (2 päeva). Kokku 5 päeva, 1000 USD. Ööbimiskohad olid tagasihoidlikud, madala eelarvega. Alguses olime kolmekesi (mina ja kaks hollandlast). Neljas inimene liitus 2 päevaks.

Parimad pargid (minu arust) Tarangire ja Serengeti. Lake Manyara on ikka päris jama teiste kõrval.

Vaade Ngorongoro kraatrile võttis minul hinge kinni. Uskumatult ilus vaade.


Enne reisi broneerin endale auto kõige soodsamat hinda pakkuvalt firmalt. Muidugi vaatan mis autot ja millise varustusega seda pakutakse. Kuna reeglina rendin soojal ajal, siis erilisi nõudmisi minul ei ole rehvide, kütuse ega käigukasti osas. Broneerimisel saad ka kindlustuse kuid see ei sisalda kõiki kahjusid. Kui aga olen juba autorendi teeninduslauas, siis võtan juurde ka lisakindlustuse. Et omavastutus oleks ikka 0 ja et kindlustus sisaldaks ka rehvide purunemist ja vargust. Klaaside lõhkumist. Koha peal on minu jaoks kindlam töötajaga arutleda, et mida see täiskindlustus sisaldab. Selle summa maksan juurde juba koha peal. Kaardiga või sulas. Jällegi vahet ei ole. Tsekk tuleb muidugi ikka võtta. Nii teen mina.

Rendihindasid tasub  vaadata igalt poolt, et ikka soodsam hind saada. Minul eelistus puudub.
Esimesed reisid ei võtnud minagi renditud autole lisakindlustust. Pidasin seda raha raiskamiseks, kuid elu on õpetanud käituma ettevaatlikult. Auto ei saa ju kannatada mitte ainult liikluses. Keegi võib mõlkida parklas sinu autouksi või kusagil looduses (ikka seal kus on lubatud sõita) ei märka rohu sees olevat kivi. Mõni kõnniteeserv võib olla liiga kõrge ja ongi pamper kraabitud. Varas võib purustada su auto ukseklaasi. Kitsastes kohtades võib peegleid kahjustada. Et nüüd minust ei jääks mulje nagu oleks ma täielik kobakäpp, siis pean tunnistama - minuga neid asju reisil juhtunud ei ole. Tänaseni. Õnneks. Kuid iial ei tea mis toob homme.
 
Vasakpoolse liiklusega oli minu jaoks suurim probleem gabariidi tunnetusega. Nii mõnigi kord jäi minu auto ja parkiva auto vahele mõni sentimeeter. Korra sõitsin ka vastassuunas. Vastusõitev auto, õigemini selle seltskond (oli lahtine auto) tegid mulle rahvusvaheliste käemärkidega ja verbaalsete väljenditega selgeks kes ma olen ja eriti seda kuhu ma minema peaksin. Rohkem ma sellega ei eksinud.

Lisakindlustus võtab autojuhilt ära liigse pabistamise ja muretsemise. Minult küll. Mina maksin 100 eurot 2 nädala eest Lõuna Küprosel.

15 detsember läksin Lufthansaga Tallinn-Frankfurt-Nairobi. E-viisa oli olemas, kuid minult selle olemasolu ei küsitud. Loomulikult ei anna ma garantiid, et sinult seda ei küsita :)

Põhja Küprosel ka vasakpoolne liiklus. Rendifirma nimi ei meenunud kuidagi, kuid vaadates pilte saan lugeda numbrimärgilt Avis Budget. Võib olla nad jagavad autosid?

Tuhnisin veel arvutis ringi ja sain teada, et auto rentisin Payless Car Rentalist. Kindlustus Türgi poolel kehtis kolm päeva. Mitte ööpäeva. Ehk siis sisenesin päeval kell 12.31, kehtivus aga lõppes kolmandal päeval 24.00.

Kasutasin Rentalcars.com teenuseid. Auto broneerisin enne reisi Eestis. Sel hetkel pakkus see firma kõige soodsamat hinda. Kohapeal võtsin juurde täiskindlustuse. Seal ju vasakpoolne liiklus; ei tahtnud liigselt riskeerida.

Võtsin ka auto Paphose lennujaamast. Küsisin rendifirmast kas tohin sõita Türgi poolele. Lubati. Piiril kontrolliti passi ja nõuti kindlustuse ostmist ka Türgi poolelt. Võtsin minimaalse päevade arvu jagu. Vist 3 päeva. Ei mäleta kahjuks. Maksis igatahes 20 eurot.
Minu arust on lõuna poolel rohkem tegemist seega jagaks ma päevi teisiti. 10 päeva jääb nii kui nii väheks. Mõnus saar. Mulle meeldis.
Liikluskultuur sarnane nii põhjas kui ka lõunas. Ei mingeid probleeme.

Kaks täiskasvanut kaks nädalat ja söögi peale 264 eurot. Sõime väljas. Õlut minimaalselt. Paar pudelit. Hommikusööke hotellides oli 9 korral.

Lendasin 15.dets. 2018 Tallinn-Frankfurt-Nairobi. Mul oli e-viisa. Seda ei küsitud Tallinnas ega Frankfurtis.

Watamus kahes söögikohas tõesti kahvlit ei antud. Ühes neist käisin kaks korda. Ka kohalikud sõid kätega. Sinu poolt mainitud (choma?) lahti lõigatud grilliha ja maisi putru tuli ka kätega süüa. See aga oli Tansaanias. Sõin kahe Maasai mehega. Nemad ka kasutasid sõrmi.

Matatud soovitan minagi. Odavalt saad kohale ja saad kohalikega väga (väga:)) lähedalt suhelda. Positiivne elamus.

Parkside hotell ongi täpselt Jeevanjee pargi ääres. Park ise väga väike. Palju kodutuid ja kerjuseid.

Uhuru park tõesti tore koht jalutamiseks. Käisin seal päeval paar korda kuna ka hotell oli lähedal. Võrdleks Kadrioruga. Uue aasta vastuvõtu puhul oli seal rahvast murdu. Pargis oli kohalik lõbustuspark, paadisõit tiigil, hobused, kaamelid, müügilauad. Väga meeldejääv elamus.
Tulin just Nairobist, Keeniast. Safarit alustasin Arushast, Tansaaniast. Keenia safariga kogemus puudub.

 Nairobis peatusin kahes hotellis. Decasa hotell, River Roadil. 30 usd öö. Väga nigel tuba sattus. Ega hotell ja ümbrus ka head muljet ei jätnud. Kuna lahkusin vara hommikul siis hommikusööki hinnata ei saa.
 Enne tagasilendu Tallinna ööbisin Nairobis teises hotellis - Parkside Hotel, Monrovia street. Samuti 30 usd öö. Hommikusööki ei olnud. Hotell parem kui Decasa, kuid ikkagi väga tagasihoidlik. Hea asukoht.
 
 Päevasel ajal liikuda Nairobis ohutu. Pead siiski arvestama, et pakud seal suurt huvi kohalike hulgas. Varukamehed on veel talutavad., kuid kerjustega on asi hullem. Pead südame kõvaks tegema ja suutma neid kõiki mitte nägema. Sattusin kolm korda ka tõsisemasse vaidlusse teemal - miks ma ei taha neile raha anda? Soovitan lihtsalt lahkuda ja mitte vaielda kuna rahvast lihtsalt koguneb ja koguneb sinu ümber. Ja nad ei ole sinu poolt.
Öösel vältisin väljas liikumist. Ainult hotelli ümbruses. Tahtsin minna uut aastat vastu võtma Uhuru parkki (mis on päris kena koht), kuid lõin põnnama. Nad alustasid seal kella 17 paiku tähistamisega ja kell 20 olid juba tänavad ja baarid täis vägagi ülemeelikut rahvast. Kisa ja röökimine võtsid minult julguse. Nii jäingi uut aastat vastu võtma hotelli. Olin ka üksi reisil. Seltskonnaga ikkagi julgem.

Söögikohtadega minul probleeme ei ole. Kõik kõlbavad. Neid kohti seal kesklinnas ka jätkub. Vähemalt Parkside hotelli ümbruses. Mõnes eriti odavas kohas sulle kahvlit või lusikat ei anta. Arvesta sellega, kuid selliseid kohti oli ikka väga vähe. Sööd kätega.
 Toidud täitsa meie maitse järgi. Ise lootsin küll vähe teravamat, kuid pole hullu. Mereande mina reisidel süüa ei julge. Kõht pidas ennast korralikult üleval :)
 Loomulikult pese käsi enne ja ka peale söömist. Arvesta, et sul tuleb väga palju kätlemist :) nii et niisked salvakad peavad kaasas olema.

Mina võtsin rendiauto. Öösel oli kindlam ka vasakpoolse liiklusega harjuda. Soodsamad hotellid esimeseks ööks leidsin Poli linnast: Mariela Hotel Apartments ja Marion (neil reseptsioon 24H). Olin Marionis. Üheks ööks kõlbas; muidu suhteliselt kulunud ja vana.

Olime Khao Sokis 2016 detsembri lõpus. Majutusasutuses Khao Sok Ever Green House. Odav ja lihtne koht (10.- eurot öö). Sealt ostsime ka päeva trippe. Endalegi üllatuseks olid hinnad fikseeritud ja tingida ei andnud. Võrreldes internetiga siiski palju odavamad. Päevane tripp dzunglis 35.- eurot nägu. Tripi sisu - turu külastus, paadisõit järvel, söök ja ujumine (sai ka kajakiga sõitta), matk dzunglis, koopa külastus, ujumine ja tagasisõit. Väga tihe päev oli.
 Korraliku matka saab teha ka Khao Sok külastuskeskuses. Pool parki on metsikum rada ja pool parki jalutuskäik mööda kruusateed. Paralleelselt jõega (enam vähem). Rajal ujumiskohad. Loomadest nägime ainult ahve.
 Sääski metsas ei märganud, kuid öömajas oli voodil sääsevõrk. Ju neid tiivulisi seal ikka oli. Kaane tõesti oli. Sain mina ühe ja reisikaaslane ühe.