2016. aasta juunis otsustati Suurbritannia rahvahääletusel napi häälteenamusega Euroopa Liidust lahkuda. 16 kuud hiljem ei suuda keegi ei Suurbritannia valitsuses ega Euroopa Liidus täpselt öelda, mis hakkab juhtuma Euroopa Liidu lennunduses pärast seda, kui Suurbritannia ongi märtsis 2019 Euroopa Liidust lahkunud. Näib, et eelkõige seetõttu, et Londonis ei teata täpselt ise ka, mida Brexitiga soovitakse saavutada, teisalt on Suurbritannia (edaspidi mugavuse mõttes ingliskeelse lühendiga UK) paaris küsimuses positsioonil, mis teevad riigi lennufirmadel (British Airways, easyJet ja teised) lendamise Euroopasse senisest oluliselt keerulisemaks või halvimal juhul suisa võimatuks.

Olukord on teatavas mõttes irooniline. Euroopa Liidu sisene avatud taeva poliitika sündis paljuski just Suurbritannia eestvedamisel. See on kaasa toonud rohkem lende, suurema konkurentsi, odavamad hinnad reisijatele ning uued ärimudelid. Lisaks on Euroopa Liidul ühised lennunduskokkulepped paljude teiste riikidega. Brexit toob kõikjal kaasa paraja segaduse.

Põhiliseks probleemkohaks on kolm asja: UK ei soovi Euroopa Kohtu otsuste ülimlikkust ja Euroopa-sisest vaba liikumist ning selgusetu on, mis saab UK liikmelisusest Euroopa Liidu lennuohutust reguleerivas organisatsioonis EASA.

Kõigile osapooltele oleks parim lahendus, kui säiliks status quo. Samas on see mainitud põhjustel üsna ebatõenäoline lahendus. Päris kõrvalvaatajad pole asjas ka mitmed suured Euroopa lennufirmad (Lufthansa, Air France/KLM jt.), kes oleks üsna rõõmsad, kui saaks UK lennufirmad, näiteks easyJeti, koduturult veidi kaugemal hoida.

Euroopas ühtsest lennutaevast saavad osa mitmete riikide lennufirmad, mis Euroopa Liitu ei kuulu – Norra, Island ja Šveits. Samas on kõik need riigid aktsepteerinud Euroopa-sisest vaba liikumist ja EL lennundusregulatsioone (seejuures ise sõnaõigust omamata), Island ja Norra ka Euroopa Kohtu otsuste ülimuslikkust. Seega "Norra mudel" Suurbritannia puhul ilmselt käiku ei lähe.

Mis saab lendudest Euroopast väljapoole?

Seoses Brexitiga peab UK uuesti läbi rääkima lennunduskokkulepped väljaspool Euroopat asuvate riikidega. Neist tähtsaim on kahtlemata Suurbritannia ja USA vaheline leping. Kas USA on valmis tagama UK lennufirmadele samasugused õigused, kui EL lennufirmadele, on hetkel pehmelt öeldes lahtine. Seega ei tea me, kas me aprillis 2019 saame lennata British Airwaysiga näiteks marsruudil Tallinn (või mõni muu EL linn) – London – New York (või mõni muu maailma linn) või mitte.

Sellest segadusest kasvab välja järgmine probleem. Kuna lennufirmad avaldavad oma lennuplaanid aasta ette, on jäänud vaid loetud kuud, et järgmise aasta märtsis tulla välja 2019. aasta lennuplaanidega. Olukorras, kus keegi ei tea, mis juhtuma hakkab, on nii lennufirmadel kui reisijatel keeruline teha plaane, sest ükski UK lennufirma ei suuda garanteerida paljude lendude toimumist pärast 2019. aasta märtsi. Teisalt, ka kõikide Euroopa Liidu lennufirmade lennud Ühendkuningriikidesse on küsimärgi all.

Seoses Brexitiga on lahtine ka UK liikmelisus Euroopa Liidu tsiviillennunduse turvalisust reguleerivas organisatsioonis EASA (European Aviation Safety Agency). Briti poliitikud ei eita lennunduse turvalisuse olulisust, probleemiks on siin aga see, et on peaaegu võimatu, et nende lennundusamet suudaks täita kõiki funktsioone, mis EASA. See toob kaasa erinevaid sertifitseerimisprobleeme, mis mingi otsaga hakkavad paratamatult mõjutama UK lennufirmade tegevust. Sisuliselt oleks Albaania ja Suurbritannia Euroopa Liidu jaoks samal tasemel.

Suurbritannia lennufirmad ei saa loota ka WTO reeglite rakendumisele, mida Brexiti pooldajad on argumendina kasutanud, sest erinevalt teistest majandusharudest need lennundust ei reguleeri. Parimal juhul võib loota mõnede vanade ja piiravate lepingute taasakehtestamisele. Seega – jääb ära.

Ainsaks reaalseks (olgugi, et ajutiseks) lahenduseks, et lennud Euroopa ja Suurbritannia vahel ei katkeks, näib olema mingit sorti ajutine lennunduskokkulepe EL ja UK vahel, mis annaks lisaaega täiendavateks läbirääkimisteks. Lisaks tuleb paika saada ka teised lennundusega seotud küsimused nagu piiriületus- ja tollireeglid, riikidevaheline andmevahetus, lennufirmade omavaheline wet lease (lennukite rent koos meeskonnaga). Kokkuvõttes, kõikvõimalikke detaile jagub rohkem kui küllaga. Ning lennundus on brittide jaoks ainult üks paljudest valdkondadest, kus läbirääkimisi tuleb pidada. Ja kõigeks selleks hakkab aega aina enam nappima.

Allikas: Centre for Aviation (pikem lugu, tasub lugemist)

Samal teemal: Lende Suurbritannia ja EL vahel ähvardab katkemine EasyJet valmistub Brexitiks, asutades tütarfirma Austrias