Viimase paari päeva jooksul on ilmunud kaks uudist, mis mõlemad puudutavad lendamist Hiinasse ja Hiina lennufirmadega. Üks uudis tuleb Euroopast, teine USA-st, sisu on erinev, kuid kokkuvõttes taanduvad mõlemad ära samale asjale: Hiina piirab lennunduse vaba turgu ning Hiina lennufirmad pakuvad ebaausat konkurentsi. Või vähemalt teevad nad seda Läänes kehtivate arusaamiste järgi.

Euroopa: Hiina peab lendude subsideerimise lõpetama

Euroopa Liidu kaubanduskoda Hiinas avaldas raporti, mis kutsub Hiina võime vaatama üle Hiina lennufirmade lausdoteerimine ja avada lennuliiklus Hiinaga ausaks konkurentsiks. Hiina lennufirmade toetamine kohalike võimude poolt pole olnud saladus, kuid sedasi pandeemia-eelselt avatud aina uued kaugliinid Hiina erinevatest linnadest Euroopasse pole kooskõlas ausa konkurentsiga. See on toonud küll kaasa nõudluse olulise kasvu, kuid turutingimustel poleks seda sellisel määral juhtunud.

Hiina lennufirmad on valinud lühiajalise fookusega strateegia, et soodsate hindadega võita turuosa. Ilma toetuseta poleks see võimalik, sest EL Hiina Kaubanduskoja andmetel töötavad kasumiga ainult liinid Pekingist või Shanghaist.

Euroopas nähakse probleeme ka slottide jaotamisel ja välismaiste lennufirmade tegevuse piiramiseks. Erinevalt Euroopa Liidust või USA-st on 70% Hiina õhuruumist armee poolt suletud.

USA seab oma piirangud

USA otsustas alates 16. juunist peatada kõikide Hiina lennufirmade reisilennud USA-sse vastukaaluks USA lennufirmadele Hiinasse lendamiseks seatud piirangutega. Hiina lennufirmad on saanud USA-sse pandeemiakriisi ajal jätkuvalt lennata, USA lennufirmad peatasid olid kõik lennud 12. märtsiks peatanud.

Hiina rõhub piirangutel formaalsustele ja on leidnud lihtsa viisi, kuidas USA-sse rohkem lende soovitada. Nimelt teatasid Hiina võimud, et palun, taastage need lennud, mis toimusid 12. märtsil. See tähendab USA lennufirmadele põhimõtteliselt lennukeeldu. Kuuldavasti mõjutab Hiina lähenemine ka Euroopa lennufirmasid, kus Air France saab Shanghaisse lennata, kuid Lufthansa mitte.

Teiseks opereerivad Hiina lennufirmad USA-sse viimastel kuudel rohkem tšarter-, kui regulaarlende. Formaalselt on kõik ju korras, sest tšarterliine sama rangelt ei reguleerita.

Hiina küll teatas, et alates 8. juunist saavad välismaised lennufirmad Hiinasse lennata korra nädalas, kuid endiselt mitte rohkem, kui 12 märtsi nädala lennugraafikus oli. Sisuliselt jälle tühi sõnamäng.

Mida see kõik kaasa toob?

Mis seal salata, reisijatena oleme Hiina lennufirmade soodsaid pakkumisi Hiinasse ja mujale Aasiasse hakanud ära kasutama. Näiteks Juneyao Airlinesi edasi-tagasi piletid Tallinnast Taisse 340-350€ või Taiwani veidi üle 400€ on päris head pakkumised, aga soodsaid hindu on leidunud ka teistel Hiina lennufirmadel. Kuid nende piletihindade taga on finantstoetus kuskilt Hiina kümnete miljonite elanikega omavalitsuselt.

Massidena saabuvad Hiina turistid on nii mitmelgi pool turisminumbrid kõvasti üles viinud, seda eriti Aasias. Iseasi, kas nad alati ka raha jätavad. Näiteks Kambodžasse Siem Reapi Angkor Wati vaatama lendavad nad Hiina lennufirmadega, ööbivad hiinlaste opereeritavates hotellides, lähevad tuurile enamasti Hiina giidiga, söövad Hiina söögikohtades, viiakse bussidega šoppama kindlatesse poodidesse ja lendavad siis Hiina lennufirmadega taas koju tagasi. Kasu kohalikule majandusele on minimaalne. Euroopas selline ühekülgsus õnneks veel teoks pole saanud.

Huvitav saab Finnairi tulevane Hiinale fokusseeritus. Finnair peatas lennud Hiinasse juba veebruaris, kuid plaanib juulis taastada lennud Pekingisse ja Shanghaisse. Erinevatele riikidele erinevad reeglid?

Kokkuvõtteks

Hiina ambitsioonid pole saladuseks ja miks ei peaks nad soovima suunata Euroopa ja Aasia vahelist lennuliiklust enda lennufirmadele? Küsimus on, kas see peaks tulema teiste piirkondade lennufirmade takistamise arvelt? Kas oleme tulevikus nõus Aasia suunal lendamiseks valima Euroopa või Lähis-Ida lennufirma asemel Hiina lennufirma? Ühel väljakul on keeruline sama mängu erinevate reeglite järgi mängida. EL Hiina Kaubanduskoja raport on üks esimesi avalikke avaldusi, et ühesugused reeglid peaks kehtima kõigile.