Covid-19 pandeemia on reisisektorile mõjunud halvavalt - enamik lende ja reisipakette on tühistatud. Samal ajal seisavad lennu- ja reisifirmad silmitsi likviidsusprobleemidega, sest uute broneeringute arv on dramaatiliselt langenud. Selles olukorras püütakse teha kõik, et tühistatud reiside eest raha mitte tagastada ja pakkuda selle asendamiseks vautšereid tulevaste reiside tarbeks.
Selline poliitika on jõudnud ka kõrgemale tasanadile. Saksamaa on teinud Brüsselis lobitööd, et muuta reisijate õigusi puudutavat seadusandlust ja asendada raha tagastused vautšeritega. Vautšereid pooldab ka lennufirmade katusorganisatsioon IATA. Mitmed Euroopa lennufirmad on raha tagastamise asemel ainsa variandina välja pakkunud vautšerid (näiteks KLM/AF). Kõige selle keskel inimesed, kes ei tea, mis on nende ja lennu/reisifirmade õigused ja kohustused ning kuidas antud olukorras tuleks käituda.
Vähemalt üks asi on nüüd Euroopa Liidu tasandil selge: Euroopa Komisjoni õigusküsimuste volinik Didier Reynders ning Euroopa siseturu- ja tarbijakaitsekomisjon (IMCO) on kinnitanud, et Euroopa Liidus reisijate õigusi kaitsev seadusandlus toimib endiselt ka kriisiolukorras ning firmad peavad käituma vastavalt sellele. See tähendab, et reisijatel ei ole kohustust aktsepteerida neile asenduseks pakutavaid vautšereid. Vautšerite aktsepteerimine peab olema vabatahtlik ja seda kindlatel tingimustel:
- reisijatel peab olema õigus vahetada vautšer rahaks, kui vautšerit ei kasutata;
- reisijad peavad olema olema kaitstud lennufirma võimaliku pankroti vastu
- vautšerid saavad olla vaid ajutine lahendus ja neid tuleb rakendada ainult praeguse kriisi kontekstis.
Praegu pakub enamik lennufirmasid vautšereid, mis pärast kasutamistähtaja möödumist lihtsalt aeguvad, samuti pole need kindlustatud pankrottide vastu. Seetõttu on arusaadav, et asendusvautšerid pole reisijatele kõige atraktiivsem variant. Kuidas vautšerite rahaks vahetamist ja nende pankrotikindlustust tagada, on hetkel siiski ebaselge. Puht formaalselt võttes rikuvad lennufirmad, kes raha tagastamise võimalust ei paku, seadust.
Üheks võimalikuks lahenduseks on Taani variant, kus on loodud eraldi fond reisijate nõuete rahuldamiseks. Selline fond tagab reisi-ja lennufirmadele likviidsuse, samal ajal saavad reisijate nõuded rahuldatud ilma muudatusteta seadusandluses.
Selge on see, et reisijate õiguste kaitsmise teemat kriisiajal arutatakse Euroopa Liidus jätkuvalt edasi. Tasakaalu leidmine reisjate õiguste kaitsmise ja lennu- ja reisifirmade jätkusuutliku tegevuse säilitamise vahel on delikaatne kunst.
Seadusi ja reegleid võib igasuguseid teha, ega neid seepärast veel kõik kohe 100% täitma hakka...
Tegelik elu on selline, et ega lennuvedajad ei ütlegi, et raha tagasi ei saa. Nad lihtsalt ei maksa seda välja praegu. Ega ka homme või järgmisel kuul. Täpsemalt öeldes enne, kui keegi neile selle raha toob. Ja raha toob varem või hiljem enamikule valitsus.
On naiivne arvata, et ühel lennufirmal on olemas rahaline reserv tasuda korraga mitmesaja tuhande või miljoni pileeti eest.
Ka mitte ühelgi pangal ei ole kunagi võimalik hetkel x hoiustajatele raha välja maksta, sest neil lihtsalt ei ole seda rahana. Pole kunagi olnud ja ei saa ka kunagi olema.
Kust midagi võtta ei ole, sealt ei pidada isegi surma midagi võtma, ütleb vanasõna ja teinekord õigus kah.
Probleem ongi selles, et võiks ju voucheri võtta küll, aga kui see aegub juba aasta pärast ja sõita ikkagi ei saa või COVID-19 veel levib, siis mõttetu pakkumine ju, aga kui oleks piiramatu kasutus või et vajadusel saab pikendada vms, siis võiks ju isegi aktsepteerida neid.
