Lufthansa tegemised viimasel paaril-kolmel aastal on olnud tõeline mõistatuste rada. Euroopa suurima lennundusgrupi strateegilised tõmblemised ja pidevad kannapöörded on jätnud mulje, et Lufthansat ja tema tütreid juhitakse hetkemeeleolude ja illusioonide ajel. Mõned näited:

• Lufthansa odavlennuharu Eurowings hakkas alates 2015. aastast üle võtma kõiki lende, mis jäid jääb väljapoole Lufthansa Frankfurti ja Müncheni sõlmlennujaamu. Eelkõike puudutas see Euroopa sihtkohti, kuid Eurowings hakkas opereerima ka kauglende puhkusesihtkohtadesse (Bangkok, Havanna, Puerto Plata, Cancun, Mauritius jt). Paljude arvates oli tegemist riskantse sammuga, kuid kuna Eurowings oli Lufthansa tegevjuhi Carsten Spohri lemmiklaps, sõideti teistest ideedest buldooseriga üle. Loodetud kulusääst ei teostunud iialgi ja Eurowingsist kujunes Lufthansa kõige kulukam seiklus. 2018. aastal lõpetati 231 miljoni euro suuruse kahjumiga ja selle aasta plaan nulli jõuda asendub tõenäoliselt veelgi suurema kahjumiga.

• Lufthansa polnud valmis pankrotistunud Air Berlini ülevõtmiseks. Esimestel kuudel hilines kolmandik kõikidest lendudest, ühel juhul jõudsid reisjad Kuubalt tagasi 68 tundi plaanitust hiljem.

• 2018. aasta alguses teatati plaanist integreerida Brussels Airlines Eurowingsiga. Väljakujunenud ja tuntud kaubamärgi (seda eriti Aafrikas) kaotamine ning kauglendudel täisteenuse ja äriklassi asendamine odavlendude ja tasuliste lisateenustega jäi arusaamatuks kõigile peale Carsten Spohri. Sellest kõvasti vastuseisu põhjustanud plaanist 2019. aasta suvel loobuti, kuid segadust ja ebavajalikku stressi jõuti tekitada küllaga.

• 2019. aasta juunis tehti kannapööre ning otsustati lõpetada kõik Eurowingsi kauglennud ning anda need üle teistele Lufthansa Grupi lennufirmadele (Lufthansa, Austrian, Swiss ja Brussels Airlines).

Sellega pole Eurowingsiga seotud strateegilised tõmblused siiski kaugeltki veel lõppenud. Novembri lõpus teatas Lufthansa, et on asunud kauglendudeks looma uut, seni veel nimetut odavlennufirmat. Uus odavlennufirma peaks hakkama tegutsema eelkõige Kariibi mere ja USA sihtkohtade suunas.

Oluliseks erinevuseks võrreldes Eurowingsi kauglendudega on see, et Düsseldorfi asemel hakatakse lendama Lufthansa kahest suuremast sõlmjaamast Frankfurdis ja Münchenis. Lufthansale tuli sellisele strageelisele järeldusele jõudmine päris kulukalt. Saksa majanduslehe Wirtschafts Woche andmetel ei teeninud Eurowings kauglendudel iialgi kasumit. Selle asemel kogunes lennuki kohta kahjumit 2 miljonit eurot aastas, mis tähendab kuni 20 miljoni euro suurust kahjumit aastas. See peaks olema Euroopa lennufirmade hulgas rekordiline.

Siit tekib paratamatult küsimus, et miks peaks Lufthansa uus odavlennufirma osutuma edukamaks, kui kahjumit genereeriv Eurowings? Põhjendus, et uuele lennufirmale ei panda sama napakat nime, nagu Air France’i tänaseks hingusele saadetud Joon, väga ei veena. Kuna muud infot uue odavlennufirmakohta napib, siis on raske ka midagi arvata. Lendude viimine paremate ühendustega Frankfurti ja Münchenisse tundub igal juhul positiivse sammuna, kuid mis kandev idee on plaani taga üle Atlandi lendudel kasutada tingimata odavlennunduse ärimudelit, kui enamik lennufirmasid sel suunal juba põhimõtteliselt on odavlennufirmad, müües pileteid ainult käsipagasiga lendudel, näitab tulevik.