Tänaseks on Lufthansa ja teised Lufthansa gruppi kuuluvad lennufirmad aasta aega võimaldanud oma Euroopa-sisestel lendudel ja lendudel Põhja-Aafrikasse osta pileteid uues hinnastamisklassis – "Green Fares" ehk "rohelised hinnad". Rohelise tariifiga kaasnevast hinnatõusust läheb 20% rohelise lennukikütuse (sustainable aviation fuel, SAF) ostmiseks ja 80% kliima kaitsmisega seotud projektide finantseerimiseks.

Aasta möödudes esimesi kokkuvõtteid tehes selgub, et rohelist hinnalisa maksab keskmiselt vaid 3% reisijatest. Green Fares on populaarsem siis, kui see ei puuduta otseselt enda rahakotti – ärireisijatest valib selle hinnatüübi 11%. Kõige populaarsem on roheline hinnalisa sellistel liinidel nagu Hamburg – München, Zürich – London ja Frankfurt – Berlin, mis kõik on suure ärireisijate osakaaluga liinid.

Roheline hinnalisa pole suuremat edu saavutatud vaatamata sellele, et Lufthansa pakub seda piletitüüpi broneerides vaikimisi valikuna. Seetõttu ei tea me ka seda, kui paljud on rohelise hinnalisa maksnud teadmatusest, mitte teadliku valikuna.

Lufthansa ja Air France-KLM on erinevate Euroopa riikide reklaamiregulaatorite poolt korduvalt süüdi mõistetud rohepesus. Lennufirmadele meeldib ennast reklaamida keskkonnasõbralike väidetega, mille umbmäärasus jätab eksitava mulje, nagu oleks rohkem makstes lendamine keskkonnasõbralikum. Näiteks Lufthansa ei saavuta oma roheliste hindadega midagi, mis ilma nende hindadeta poleks võimalik. Lihtsalt inimeste muret kasutatakse ära, et suunata inimesi ostma kallimaid pileteid.

Lennundussektor on praegu kahtlemata suure surve all, et muutuda senisest säästlikumaks ja keskkonnasõbralikumaks. Kuna reaalselt kasulikke tehnilisi lahendusi napib, siis seda suurem on ahvatlus kasutada erinevaid turundustrikke, et näidata ennast keskkonnasõbralikumana, kui reaalselt ollakse. Selle kohta kasutatakse ühte teist sõna, milles samuti sisaldub "rohe-".