Aastaid oli Veneetsia peamiseks probleemiks kontrollimatud turismivood. Kuigi juba teist aastat kogutakse külastajatelt turismimaksu, jagub külastajaid kanalite äärde endiselt. Aga nüüd on Veneetsias võimust võtnud hoopis teist sorti kriis: turistid ei osta pea midagi.
Veneetsia kaupmehed ütlevad, et tegemist on pretsedenditu olukorraga, kus tänavad on turiste täis ja sõidetakse ka gondliga, kuid keegi ei astu enam poodi sisse. Müügi langust tunnetavad ka linna sümboliks olnud luksuskaupade müüjad. Tuntud kaubamärkide käekotid lihtsalt ei lähe enam.
Müügi langust ei tunnetata mitte ainult Veneetsias. Käibed on langenud ka Milanos ja mujalgi.
Sarnaseid paralleele võib leida ka eurooplaste jaoks väga populaarsel puhkusesaarel Mallorcal – kuigi turiste on rekordiliselt palju, on hakatud säästma väljas söömise pealt ja ostetakse selle asemel toidupoodidest valmistoitu. Kui minnaksegi restorani sööma, on tellimused tagasihoidlikumad ja veini asemel tellitakse vett.
Tellimus laua kohta on langenud umbes 10 protsenti, kuid kuna külastajaid on vähem, on paljude restoranide käibed kukkunud 20-40%. Paratamatult lähevad osad söögikohad hooaja lõpus sulgemisele.
Turistide väiksema kulutamise üks põhjuseid on kasvanud lennupiletite ja majutushinnad, mis jätab vähem raha muudele kuludele. Paljud jälgivad oma kulusid puhkuse ajal varasemast palju tähelepanelikumalt. Puhkusereisile püütakse minna ka siis, kui raha napib, aga kulusid puhkuse ajal piiratakse.
Kõigepealt mure, et mis nad siia reisivad, nüüd mure, et ei osta midagi. Tegelikult ei kujuta paljude riikide eluolu ette, kui neil enam ühtegi turisti ei käiks, mis tööd nad tegema hakkavad ja kust riik kompenseerib saamata jäänud väga suure tulu.
Müüjad on ülbeks läinud ja just toidukohtades. Visatakse mingi ülessoojendatud poepizza lauale. kohvi teeb praktikant ja muu selline. Poe valmistoidu või poolfabrikaatidega ise tehes saab parema tulemuse.
Mitte et raha ei oleks väljas söömas käia vaid sellise haltuura eest ei kannata maksta.
Haltuura vältimiseks tuleb kohti natuke valida. Olen endale teinud reegli, et alla 4.0 hindega söögokohad välistan automaatselt. Ja ma ei mäleta väga negatiivseid kogemusi. Pigem on aastate jooksul selline isetegemine vähemaks jäänud.
Olen nõus, et paljude jaoks on esmatähtis kusagil käia ja midagi näha. Väiksema raha puhul jääbki väljas söömine tahaplaanile.
See peab siis päris kole koht olema kui hinne on alla 4. Vaatasin tagantjärgi et kus ma viimati söömas olen käinud ja kõige väiksem hinne oli 4,2. Sellegipoolest on pretensioone .
Ma pole sellist hindamist kunagi vaadanud. Ettevalmistuseta kuhugi minnes vaatan menüüd ja seda kui palju teisi sööjaid on.
Vähemalt Euroopas näikse nii olema et koroonaaegne rahatrükk tekitas korraliku inflatsiooni ja toidukohad pole suutnud seda hindadesse viia . Seepärast kasutatakse odavamaid komponente ja välja õppimata tööjõudu. Näiteks sink mida pizzasse lisatakse on kindel termin. Kõige odavam keedusink või suitsuviiner ei ole sink.
Ise komponente ostes näeb vähemalt pakendilt et mis seal sees on. Aastate jooksul on üldse söögiisu ära kadunud. Võib- olla lastega peredel või mingit spetsiifilist kohaliku rooga otsides on teistmoodi.
