Uus-Meremaa peab turismipakkumistes keskenduma rahakatele turistidele ja mitte meelitama riiki seljakotireisijaid, kes kulutavad päevas 10 dollarit ja söövad kiirnuudleid, teatas oma hiljutises kõnes Uus-Meremaa turismiminister Stuart Nash. "Meie eesmärk on Uus-Meremaale tuua kvaliteetturiste", ütles minister.
See pole esimene kord, kus Nash mainib, et Uus-Meremaa turismieesmärgiks peaks olema ülirikkad reisijad. Aastal 2020 teatas ta, et tema nägemuses on ideaalne turist selline, kes lendab äriklassis või premium economys, rendib Franz Josefi liustiku nägemiseks helikopteri ja einetab tipp-restoranides. Juba tookord kutsus see esile teravaid diskussioone ning Nashi nimetati elitaarseks snoobiks, kel puudub side reaalsusega.
Ministri arvamus, et rikkad reisijad jätavad riiki rohkem raha, kui seljakotireisijad, ei haaku tingimata uuringute tulemustega. Otagu ülikooli turismiprofessor James Higham ütleb, et viimaste aastakümnete globaalne trend on olnud, et rikkad turistid reisivad kiiremini ja kaugemale, nad peatuvad lühemalt ja kulutavad sihtkohas vähem raha. Sageli on tulemuseks see, et väga rikkad inimesed hävitavad planeeti, tootes reisides suure hulga CO2-te ega toeta samas sihtkohta nagu arvatakse või loodetakse. Eriti vähe on neist kasu kaugetele sihtkohtadele, nagu seda on Uus-Meremaa.
Samas reisijad, kellel on madalamad sissetulekud, nagu rahvusvahelised üliõpilased ja seljakotireisijad, peatuvad riigis enamasti kauem ja riigis viibimise pikkus on otseses korrelatsioonis seal kulutatud rahasummaga.
Raha lugevad reisijad on sageli korduvkülastajad, ütleb professor. Tänane backpacker tuleb hiljem tagasi koos perega ja olles saavutanud parema elujärje, kulutab ka rohkem.
Turismiministri avaldus, et seljakotireisijad on riigile kahjulikud, sai teravat kriitikat peamise opositsioonipartei Uus-Meremaa Rahvuspartei käest. Nende hinnangul peaks minister oma kommentaarid tagasi võtma, sest need on turismisektorile äärmiselt kahjulikud.
Seljakotireisijad toovad sissetulekut hostelitele üle terve riigi ja aitavad hooajatöödega, seda eriti turismisektoris ja põllumajanduses. Ajal, mil mõlemas sektoris on töötajatest terav puudus, on seljakotireisijate eemalepeletamine äärmiselt vastutustundetu. Pandeemia ajal suleti sadu hosteleid, kus kadusid pooled voodikohad ja töökäte nappus piiras põllumajandust. Hostelite sulgemine mõjutas oluliselt ka Uus-Meremaa siseturismi.
Uus-Meremaa turismiministri avaldus leidis kajastust ka mitmetes suurtes rahvusvahelistes väljaannetes nagu näiteks ingliskeelne The Guardian ja saksakeelne Stern. Ehk siis – ministri sõnum, et noored inimesed pole Uus-Meremaal teretulnud, levib kiiresti üle kogu maailma.
Enne koroonapandeemiat moodustasid otsesed ja kaudsed turismitulud 9,3% Uus-Meremaa SKT-st, 2019. aastal reisis Uus-Meremaale umbes 65 000 seljakotireisijat, kes tõid riiki ~1 miljard dollarit (1 NZD = 0,63€). Uus-Meremaa Working Holiday skeemi kaudu said sinna õppima või tööle ja reisima minna ka Eesti kodanikud.
Eks see ole natukene ideoloogia küsimus ka.
KUI õnnestuks tavapärane (ehk siis kohaliku businessi elus hoidmiseks vajaliku) turismihulga saavutada AINULT rikaste turistide arvelt, oleks see igal juhul mõistlik tegu selleni püüelda. Selge, et raha toovad-jätavad kohale rohkem 5* hotellis elavad ja vaid peenetes restoranides söövad külalised, kui soodsamat majutust ja söögipoolist eelistavad.
Puhtalt äriliselt on teoreetiliselt (prakitliselt pole kuulnud, et see 100% suurt kuskil õnnestunud oleks) välja rehekendada hinna ja maksimaalse kasumi ristumispunkt.
Ehk siis ongi täiesti reaalne, et rohkem kliente ei ole kasumlikum kui väiksem hulk, kuid rohkem maksvaid kliente.
See, et seda Uus-Meremaa otse välja ütleb, on huvitav. Ja veel huvitavam, kuidas asi lõpuks välja nägeme hakkab.
Miskipärast ma kahtlen, et NZ (Air New Zealand) oma lennukitesse ainult äriklassi alles jätab. Firsti pole neil vist kunagi olnudki...
:D