Begpacker on reisija, valdavas enamuses valge Lääne inimene, kes on pähe võtnud, et reisida saab ka ilma selleks vajalikke finantse omamata ja kasutab reisimise rahastamiseks ära kohalike inimeste külalislahkust. Begpacker ongi sõnakombinatsioon kahest inglisekeelsest sõnast, "begging" (kerjamine) ja "backpacker" (seljakotireisija), mis kokku pannes annavad tulemuseks kerjus-seljakotireisija. Tegemist on fenomeniga, mis on eriti levima hakanud viimasel kahel aastal.

Kerjusreisija ostab ühe otsa pileti väljavaadatud sihtkohta, mis enamasti asub Aasias (peamiselt Kagu-Aasias), vähemal määral Kesk- või Lõuna-Ameerikas. Kohalejõudnuna hakatakse otsima finantsi reisi jätkamiseks, kas siis kerjates, tänaval musitseerides või müües kallistusi, postkaarte ja muud trääni. Enamikes riikides on tegemist ebaseadusliku tegevusega, sest turismiviisa pole ette nähtud raha teenimiseks, ka tänaval musitseerimiseks on sageli küllalt ranged piirangud.

Begpacking on Lääne inimese privileeg. Asiaadile ilmselt ei tule pähegi, et ta sõidab lõbu pärast ilma piisavat rahavaru omamata mõnda Lääneriiki ja siis vaatab, kuidas hakkama saab. Paljud begpackerid kerjavad raha Kagu-Aasia riikides inimestelt, kellest suur osa on märkimisväärselt vaesemad, kui ta ise.

Begpackereid on kerge ära tunda, kuna reeglina on neil silt, millega küsitakse möödujatelt annetusi. Palju leidub ka lugude rääkijaid. Kurvad lood on küllalt sarnased neile, mida kuuleb Tallinna kesklinnas või bussijaama ümbruses: kaotasin rahakoti, pass varastati ära, vajan raha edasi- või tagasisõidu pileti jaoks jmt. Oma erakordse ebaõnne puhul nad reeglina konsulaarabi siiski ei vaja.

Nii mõnigi rahatu reisija on oma tegevuse üle uhke ning käitub sotsiaalmeedias pilte jagades nagu mõni seltskonnatäheke. Mis sest, et endal on rohkem kui üks tahmafilter puudu. Mõnele reisimises kogenematule noorele inimesele võib tundudagi, et oi, kui lahe, proovin ka!

Viimasel ajal on begpackerid leidnud tee Lõuna-Koreasse, kus nuruvad raha kohalikelt pensionäridelt. Begpackerid mängivadki tihti Aasias levinud tajuveale, et kui eeldatavalt rikas valge inimene kerjab raha, siis järelikult on ta tõesti hädas. Samas võivad nende reisile kuluvad summad mõnes riigis ületada lahke annetaja terve aasta sissetuleku.

Kuna reisimise jaoks kerjamine on Kagu-Aasias märgatavalt kasvanud, on väga paljudel sellest kõrini saanud ja seda ka ametlikul tasandil. Näiteks Tai piiril võidakse nõuda 20 000 bahti (~580€) ulatuses sularaha ettenäitamist just taoliste reisijate pärast (Reisid Taisse? Võta sularaha kaasa!).

Problemaatilised odavreisijad on aina tuttavam asi ka Bali võimudele, kus põhiliselt tuleb tegeleda Austraaliast, UK-st või Venemaalt pärit rahanuiajatega. Seetõttu otsustati, et kõik turistid, kes tabatakse kerjamast, toimetatakse vastava riigi saatkonda.

Kokkuvõte

Ilmselt paljud ei taju, kui suur privileeg on võimalus reisida. Selleks, et reisida, ei pea tingimata rikas olema, kuid reisistiil ja sissetulekud peaksid olema omavahel vastavuses. Teiste, tihti vaesemate inimeste ärakasutamine oma reisihimu rahuldamiseks on lihtsalt nii paganama isekas, eriti ajal, kui reisimist saab mitmel erineval moel ka reisimise vältel rahastada (kaugtöö, töötamine majutuse ja söögi eest jne). Begpackerid sellest tavaliselt aru ei saa, nii mõnigi kord ka ei taha aru saada.