Ühinen ka õnnitlustega :) sellisel mäel on ikka vere maitse juures juba nats :) Respect

Vere maitse?! =o/

Valdekule, Võibolla ekstreemselt väljendatud... sry kui silmi riivas... Mõtlesin, et iga mats sinna tippu ei kõnni... tegin omaarust komplimendi ja puha :)

Kes ei tea, siis ka Valdek on kõndinud :)

Lugupidamine ka minu poolt.

valdek just 'iga mats' ka pole.. ;)

No tegelikult oli ju nö. vere maitse asjal juures, kuna ainult 20% jõudis tippu ja reisikirjeldusest võis lugeda, et teekond oli raske. See ronimine tundub suht masohhistlik harrastus olema ;)

kerge see asi igal juhul pole.. ja kuna tegu ühe kontinendi kõrgeima tipuga.. siis selle tippu jõudmine on savutus mille üle võib uhke olla.. !!!

Vaat nüüd pean ajaloolise tõe huvides vahele segama. Ma olin küll koos Künnapiga 97 Ac-l, kuid tippu siiski ei jõudnud. "Kondori pesast" 5500-lt lõi üks paljudest sajandi tormidest meid põgenema ja head ilma oodates olin lõpuks dilemma ees, et kuna mul oli kojulend nädal varem, siis, kui lähen uuele tipukatsele, et siis maad mööda ringi kolada enam ei jõua. Mõlemat ajabilanss ei võimaldanud. Ja kuna mägesid, sealhulgas tehniliselt palju huvitavamaid, olin selleks ajaks aastatega juba palju jalge alla kogunud, langes kaalukauss eksootilise maa lühikese ringreisi kasuks. Mida praegu enam ei kahetse. Ameerika mandri kõrgeim punkt on küll oluline asi, kuid Argentiina ja tema loodus suurem, kui üks mägi. Üldse olen nüüdseks tehnilise alpinismi veendunud poolehoidja. Niipalju, kui on saadud kõrgalpinismiga tegeleda, pole see sellist emotsionaalset pinget, väljakutset ja meeldejäävat mälestust templina mällu jätnud, kui tehniline ronimine. Adrenaliini netu. Vaid üks lõputu töö, töö, töö, tuim tagumine jalg jala ette mööda suht laugeid lume, jää või kaljunõlvu. Olen aru saanud, et see pole mulle. Sisuliselt ei nõua kõrgmägede (6000m ja enam) klassikalised marsruudid ju peaaegu mingeid tehnilise alpinismi oskusi, vaja on head ilma, väga head tervist ja roppu moodi tagajalgade tööd. Ja lisaks ning tõele au andes ka meeletut vaimujõudu sundida end aina ja aina edasi minema, ka siis kui sul on krdi paha, kohe nii sitt olla, et hullem ei saa vist ollagi. Minul on alati seal krdi s..t olla olnud ..., aga see ka kindlasti individuaalne füsioloogiline eripära. Lisaks on eluliselt kasulik ka kogemus aru saada või tunda, et kus on see piir enesetunde ja ajafaktori joonel suurtes kõrgustes, et kui selle ületad, siis tagasitulejat sinust enam ei ole. Matterhorni ja teiste sarnaste madalate, kuid teravate ja järsuseinaliste mägede seina- ja harjamarsuudid on need, mis on end meelde jätnud rohkem ja paremini, kui lamedad, aga väga kõrged mäed. Adrenaliini pritsib vertikaalsel (või vert. lähedasel) jää- või kaljuseinal kuristiku kohal kõlkudes/ronides, sõltudes köiest, omaenda poolt seina paigaldatud julgestusstaffist ja köiepartneri oskustest/meelekindlusest. IMHO, kõik see eelnev. Rebaseonuga olen mina isiklikult osaliselt nõus, see ronimine näib olevat tõesti masohhism. Aga just kõrgalpinism, sellisel kujul nagu meie siin ja üldiselt ka enamus välismaailmast seda viljeleb. Aga see pole siiski ronimine, vaid "elule ohtlikul kõrgusel ülesmäge käimine", ronimine on siiski tehniline alpinism, milles on elule ohtlik just tema tehnilisus. Jällegi IMHO. Aga noh, igaühele oma ja eks kõike tuleb elus proovida. Vastuväited ja kommentaarid vellkamm.