Üks sihtkohtadest kuhu Eestist saab lennata, on Ateena. Aegean viib otse Ateenasse ning sooduspakkumistel silma peal hoides võib saada ka edasi-tagasi pileti ca 120 euroga.
Oleme seal juba 3 korda käinud ning kõik kultuurilised vaatamisväärsused ära näinud. Seekord tahtsime veeta Ateenas vaid 1 õhtu ning veeta ülejäänud aja mõnel lähisaarel.

Tripi foorumis on Ateenast palju juttu olnud, küll aga ei leia siit palju infot Ateena lähima saare AEGINA kohta. Siinkohal siis teengi esimese sissekande, oma väikese kogemuse põhjal, ning annan võimaluse reisisellidele seda infot parandada või täiendada, et järgmisel AEGINA saare külastajal oleks natukene eelinfot, mis oleks abiks järgmise reisi kavandamisel.

Kui Ateena on juba nähtud ja on soov minna „saarele“, aga samas Ateenast mitte väga kaugele, võibolla isegi vaid päevaks-paariks, siis üks võimalusi on külastada näiteks AEGINA saart.

Ateena Piraeuse sadamast väljub palju praame. Suuremad, mis sõidavad Aegina saarele umbes 1 tund ja 20 minutit, maksavad nii 10-12 eurot ots, ja kiirlaevad, mis teevad sõidu ära 40 minutiga, maksavad 19 euro kanti. Piletiinfo ja väljumisajad leiad siit: https://www.ferriesingreece.com Sama hind on ka pileti soetamisel sadamakassast.

Aegina saarele saab sõita lausa kolme sadamasse. Aegina linna (n.ö. saare pealinna), Souvala külakesse ja Agia Marina linnakesse.

Tegin internetis palju eeltööd, kuid panin ikka pisut mööda. Mööda selles mõttes, et ootused ja tegelikkus ei klappinud.

Uurides saare hotelle jäi silma, et luksuslikke hotelle suure alaga ja basseiniga seal ei ole. Kuna valikukriteeriumiks oli just basseini olemasolu, muutus valik veelgi kitsamaks. Lisaks oli meile oluline ka hotellitoa vaade. Etteruttavalt siis ütlen, et bassein oli aga sinna me ei jõudnud kordagi, vaade oli miljonivääriline aga ümbrus, noh, ümbrus oli nii ja naa, maitsed on ju erinevad.

Maandudes Ateenas, on hea teada, et buss nr 95X viib Ateena lennujaama eest otse Ateena kesklinna, Syntagma väljakule. Alternatiiv on suunduda otse Piraeuse sadamasse, bussiga nr X96. Hind piletile 5,50 nägu ning bussid väljuvad iga 15 min järel. Sõit kestab ca 50 min. Samamoodi ka tagasi lennujaama. Väga lihtne ja mugav. Metroo võimalus on ka, aga see on kallim , ca 9 euri.

Aegina saarel sai valitud hotell Souvala külakesse. Sinna läks vaid 1 praam päevas ning seda ka vaid R-L-P. Külake ise väike, ilmselt orienteeritud vaid siseturistile, selline tagasihoidlik, vaikne ja igav. Restorane sadamas ranna ääres oli küll mitmeid, samuti rand, mis oli küll olemas, aga ei olnud sobilik Facebook sõpradele keksimiseks. Seega, kui eesmärk on rahulik puhkus tsivilisatsioonist eemal, see on üsna hea koht.

Saime juba esimese õhtu jalutuskäigul aru, et oleme juba kõik ära näinud, ning kõik mida saarel veel vaadata tahaks on kaugel, nii 5-10 km kaugusel. Kuna bussiliikluse kindluse üle naersid juba ka kohalikud, sai laenutatud paariks päevaks auto. Vastav kontakt oli hotelli personalil olemas. 40 euri päev ja väike Fiati kõkats toodi hommikul hotelli ette. Ei käsiraha, ei krediitkaarti. Väga mugav. Eriti veel see, et saime auto tagastada saare teises otsas, mis hoidis kokku taksoraha.

Kreekat külastades on kohustuslik kõik varemed ära vaadata. Saare suurim ja uhkeim vare on „Temple of Aphaia“. Suur ja üsna hästi säilinud või taastatud tempel. Sagedasti tuleb ju 4/5 ise ette kujutada lähtuvalt mõnest allesjäänud tugisambast. Pealegi selle asukoht mäe tipus pakkus ka hea ülevaate saarest. Üllataval kombel oli L-P sissepääs tasuta, kuigi pilet 6€ nägu ei oleks olnud ka suur kulu, oli see samuti meeldiv.
Temple of Aphaea - Wikipedia

Päevane temperatuur on meie kehale kurnav, seega loogiline järgmine samm oli rand. Suundusime Agia Marina randa. See oli väike linnake ranna ääres, kus oli väga palju poode, kohvikuid ja restorane. Tunduvalt elavam koht kui Souvala ja ka turiste oli seal juba märgatavalt rohkem.
Suur liivarand pakkus ka päikesevarje ja – toole, seda küll raha eest, ca 12 euri päev kahele. Mõni oli aga restorani omandis, pakkudes tasuta tooli ja varju tingimusel et nende juures sööd ja jood. Nii jooke kui toitu sai tellida otse randa ja see oli nii majanduslikult kui ka mugavusest hea valik.

Õhtul aga sõitsime risti läbi saare läänerannikule, tee peal külastades kahte mägikloostrit ning suundudes õhtuks Aegina linna, n.ö. saare pealinna. See oli nüüd juba suur samm edasi – rannaäär täis uhkeid paate ja kaatreid, restoranid merevaatega ja ka hipilikud tänavad vanalinnas, palistatud erinevate poekestega ja loomulikult baaride ja söögikohtadega. Saime kohe aru, et just siin me oleksime tahtnud oma 3 päeva veeta.

Järgmisel päeval suundusime aga Perdika sadamasse, mis asub saare lõunapoolsemas osas. Taaskord sadam, palju paate, palju söögikohti. Rand ise kaljune ja kivine aga see-eest meri türkiis-sinine ja kutsuv. Rand aga nii kutsuv ei olnud, seega sõit risti teisele poole saart Agia Marina Randa, sama tooli peale ja varju alla kus eelmisel päeval olime, oli väärt seda pooletunnist sõitu.

Õhtul võtsime ette aga jalgsimatka mägedesse, vaatama 1500 aastast oliivipuud. Siinkohal hoiatan, et rada oli paslik mägikitsedele, ja ka pimedask läheb sealmail vara, nii et tagasitulekuga läks meil kiireks, väike adrenaliinilaks tegi selle matka omakorda meeldejäävamaks.

Seega, saar on Ateena lähedal, lihtsalt ja kiiresti ligipääsetav. Pakub peatumiskohti igale maitsele. Kuid saare peal üle kolme päeva teha midagi ei ole. Kui sa just ei ole rahulik kulgeja, kes oskab hetke nautida rohkem kui meie.

Ning autorent on tark mote. Saab ka kogemuse kitsastel tänavatel liiklemisel, kus teise auto vastutulemisel tuleb ühel ikkagi tagurdada. Mõned püstloodis kitsad teekesed ja nurga taggant ehmatavad rollerid.

Unustasin mainiga – Aegina on pistaatsia pähklite saar. Uurige menüüst pistaatsiaga maitsestatud salateid, pearoogasid ja magustoite ning ostke kindlasti ka pähkleid koju kaasa.

Head reisi!