Aserbaidžaani avastamas (2100km): Bakuu – Abšeroni poolsaar (Ateshgah, Pirallahi Adası, Yanar Dag ehk Põlev Kalju, Masaziri roosa soolajärv) – Sumqayit - Beşbarmaq Dağ püha mägi - Nabran kuurortlinn

• Quba – Kaukasuse mägedes Aseri kõige kõrgemas punktis asuv iidne küla Khinaliq – Qabala veinipiirkond ning köisraudtee – Shaki khaanipalee ning karavansaray ja Kishi 1.saj. kirik – Ganca ja Göygöli järv – Fazili eelajalooliste matmispaikade muuseum - Qobustani rahvuspark ja mudavulkaanid – Lerik ja Talõši mäed – Lankaran ning Astara lähistel Yanar Bulaq ehk Põlev Vesi.2 nädalat AirBalticuga + viisad + odavad majutused + autorent koos kütusega = 800.- per nägu (tited hinnas). Ringreisi TOP3: Khinaliq, Qobustani mudavulkaanid ja Ei-suuda-otsustada... kas Kishi kirik või Yanar Bulaq Ühesõnaga käisime kõige taljokamates kraides ehk siis Vene piiri ääres, Kaukasuse ning Talõši mägedes, Iraani piirist paari km kaugusel ja mitmel pool Kaspia mere ääres, k.a. kaugeima poolsaare tipus. Vahele olgu öeldud, et nn ametlikke randu ei leidnudki ja mereäär on suht räpane. Ühes rannas nägime veemadusid, kes ei pidavat mürgised olema, aga supeluse isu võtsid nad ikka ära. Elu on kohapeal odav, enamasti Eesti hinnad jagatud 2ga või enamgi. Meie kõige odavam öömaja oli 3 euri (täiesti ulmeline puuksumaja, kui nii sobib öelda, aga see-eest linna ainus) ja kõige kallim 9 euri per nägu, kuskil olid lapsed (4a, 2a) ka ühes voodis. Eesmärk ei olnud kordagi luksus, vaid parim võimalik asukoht ja no Shakis oli minu kindel jonn ööbida vanas karavansarays, mis oligi vägev elamus. Lisaks mainin kiirelt ära, et mošeede või Alijevi monumentide või niisama vägevate hoonete ülevaatamine ei kuulunud meie eesmärkide hulka. Ikka pigem loodus ning ajalugu ning võimalusel ka pisut offroadi. Hämmastas meid see, kui vähe kohalikud oma riiki tunnevad või ringi on käinud. Rendiautoks saime saatuse keerdkäikude tahtel alul valitud Chevy Niva asemel X-Traili, mis oli väga õige massin meie plaanide tarbeks. Autod on (Bakuust väljapool) üldiselt logud ja sõita nendega eriti ei osata – Žigulli bosside lemmikstiil on ikka suits näppus, küünar aknast väljas ja siis kogu südamest gaas-pidur-gaas, lisaks muidugi ridade vahel siia-sinna valgumine. Peamaanteed on heas korras ja sõita võib 110-120km/h, samas kõrvalteedel võib iga hetk mõni part, hani, lammas, eesel või mäletsev lehm tee peal ees seista ning auke jagub ka. Igavlevaid jõustruktuure ning kiiruskaameraid on maanteed täis, samas esimesed ei mõista keelt ja soovivad kiirelt Dosvidanija ning teised vist ei tööta, sest me pääsesime puhtalt ja öine katse ka välku ei näidanud. Navigeerimiseks kasutasime Mapsi, kohalik nr ja 4GB netti maksis 5.- euri.Kohalikud on väga abivalmid ja vahel ka liiga agarad, rajoonides (kõik väljapool Bakuud ja Abšeroni) napib keeleoskust. Kohalikud kippusid meie heledapäiseid lapsi jõllitama ja katsuma, õnneks on meie omadel varasem kool Aasiast ette näidata ning nad võitsid näppimislahingud lõdva randmega. Õlu ja vein on joodavad, vähem magusat veini tuleb eraldi otsida, kangem kraam on suisa hea, näiteks kodukootud aprikoosi samakas. Toidu valik on ok ning mitmekesine, lammast ja riisi ja dolmaasid kannatab igal pool võtta. Samas suudavad nad kartuli üht- või teistviisi untsu keerata. Gurmaanluse kõrghetk saabus koos hašga – veise(esi)jalgadest keedus, mida süüakse hommikuti koos viinuškaga. Sügisel on värsket palju saada, aga ettevaatust tee-äärsete müüjatega, nad võivad ulme hindasid küsida. Aa ja veel – kohalikud joovad teed ja teed ja siis taas teed ning tee on neil hea ja kohalik, aga päris kohvi on ses riigis raske leida. Bakuus on kolamist vast kuskil 3 päeva jagu. Elasime elu keerises Nizami tänaval ja käisime läbi nn kohustuslikud vaatamisväärsused. Tegemata jäi metrooga sõit (ei suutnud plaanidesse sobitada), Kaspia kruiis (väljumiskoht on keskusest ära kolitud) ning hamam (võimaldati eraldi naiste või meeste päevi). Abšeroni poolsaarel, kus asub ka Bakuu, tasub vaadata Ateshgahi ja Yanar Dagi. Mõlemas kohas maa põleb ehk siis maa seest tulev gaas on põlema süüdatud ning eriti Ateshgah on olnud aastasadu tulekummardajate pühakoht. Mandri kaugeim merre ulatuv tipp ehk Pirallahi Adası oli mõttetu koht ning Mazasiri roosale soolajärvele (väidetavalt on selliseid 8 maailmas) saime vaid maanteelt kiire pilgu heita. Järgmine vaatamisväärsus oli püha mägi Beşbarmaq Dağ, mille otsa ronivad eriti naispalverändurid. Jeebiga sai poole mäe peale, päris otsa me ei trüginudki. Nabrani kuurortlinnake ei suutnud muljet avaldada, samas oli hooaeg lõppenud ning suurem osa kohti suletud. Lummavaks hakkas minema Kaukasuses mägedes. Quba linna võtsime ööbimise ning sealt tegime väljasõidu Khinaliqi külla ja see tõesti oli üks meie ringreisi tipphetki. Khinaliq asub 2350 meetri kõrgusel ning on aastasadu olnud muust maailmast eraldatud. Küla olemasolu on teada 1. sajandist enne meie aega. Sealsed inimesed on selle piirkonna aborigeenid ning nende elustiil erineb kogu ülejäänud riigis nähtavast. Neil on omad kombed, teistsugused näojooned ning oma keel, mis ei sarnane ühegi teisega. Maju ehitatakse üksteise otsa mäeveerele ning aknaid-uksi asendavad vahel paksud vaibad – selleks, et saaks majast väljumata naabriga juttu ajada. Kütteks kasutatakse kuivatatud sõnnikut, mille pätse hoolega riita kogutakse, sest talv võib tuua -30kraadiseid külmasid koos mägede tuulega. Qabalas on huvitavaim funikulööriga mäkketõus, tõesti on võimsad vaated. Pilet sisaldab 2 erinevat sõitu, samas teine oli üsna-üsna sisutu ning väga ajakulukas (bussike veab inimesi nende 2 koha vahel). Ja ei mina aru saanud, mitu nõlva seal talvehooajal avatakse ning kui asjad need on. Shaki – vaieldamatult üks A-riigi kenamaid linnu oma värvikireva khaani palee ning osaliselt hotellina tegutseva karavansarayga. Mõnnadi-mõnn on ööbida sellise ajalooga kohas nagu too karavansaray ning rõdult vaadata, kuidas turistid ammulisui ringi vahivad. Shaki külje all on Kishi külake, kus asub 1.sajandi Albaania kirik, mis norrakate rahadega kenasti korda on tehtud. Nimelt seal müttas oma teooriale kinnitusi otsida 20.sajandi tuntuim norrakas, kohalik indiaanajones Thor Heyerdahl. Tema pidas kirikuaiast leitud 2,5meetriste skelettide omanikke kuningas Odini ja viikingite eelkäijateks. Nood kolged olevat veel olnud ka heledapäised ning siniste silmadega. Igatahes on iidsed kondid kenasti eksponeeritud, aga no proovi sa neid mõõta või silmavärvi kindlaks teha. Nii ja nüüd Fazil. Küla ei ole mäpsis olemas, aga on täiesti leitav. Seal asub eelajalooliste matmispaikade muuseum, tagaaias toimuvad jätkuvalt väljakaevamised. Me ei ole kondi- ega killuteadlased, aga no seal on vahtida ka täiesti juhmidele. Segastel asjaoludel peavad kohta entusiastid ning riik seda ei toeta, seega napib nii raha kui ka reklaami. Gancast käisime Göygöli järve ääres, mis on mägede vahele tekkinud maavärina tagajärjel. Oli ilus, ei rohkemat. Uuesti oli äge Qobustani rahvuspark oma muuseumi, mäestiku ja petroglüüfidega. Nii, aga veeeeel rohkem meeldis meile lähedalolev loodusime - mudavulkaanid. Koht on veel täiesti metsik ja piletivaba - pigem Žigulli-meeste maffia möirakoht kui riiklikult hoitud vaatamisväärsus. Järgmisena võtsime ette Talõši mäed ning Leriki linna ja sealt käisime veel kaugemal mägedes ca 2 km kaugusel Iraani piirist. Küll ikka on ilus ja vägev, lisaks on Lankarani madalikul poolsubtroopiline kliima. Meie reisi viimane tipphetk saabus Astara linna külje all, kus nägime põlevat vett – Yanar Bulaq. Kohalikud rammisid endale seda sisse juua ja kaasa villida ning panid meie rõõmuks põlema. See oli viimane kinnitus Aserbaidžaani kui Tulede maa kohta.