Terv!
Loodan, et ei risusta foorumit. Postitan siia ühe blogi, mille autor on seadnud eesmärgiks vändata Augustis 2011 Nordkappi.
www.eestinordkapp.wordpress.com
Püüan kirja panna kõik tegevused, mis on seotud konkreetse ideega ja tõenäoliselt vajan kogenenud inimeste abi - nii teekonna kaardistamise, hinnaküsimustes kui ka varustuse osas. Mõtteainet jagub küllaga.
Kõigil, kel sarnased mõtted, kirjutagu blogisse või [email protected]
Kõike head,
Anti
Mõned aastad tagasi sai seal käidud motikaga. Läbi Põhja-Soome. Oli vist juulikuus. Keskööpäike inimtühjas tundras teed kuldamas. Vaid põhjapõtrade karjad tegid väärikal sammul oma õhtusi jalutuskäike.
Vahetult enne tipu võtmist jäime vihma kätte. Oli äärmiselt räige tuul ja vihm, vaevu jõudsime naisega motikat püsti hoida, olukord oli üpris sitt pehmelt väljendudes ja siis, ühest mäest alla sõites, hakkas läbi paksu vihma ja tormi silma üks pisikene vilkuv punane tuluke...allapoole jõudes nägime, et selle põhjustajaks oli üksik jalgrattur, kes ülespoole rühkis ja kelle näos oli maailma õnnelikum naeratus. Lakslev oli selle koha nimi kus me oma luuüdini läbi külmunud kehad lõpuks üles saime soojendatud. Nagu nõiaväel ilmus õuhtuks päike ka välja ja nii me seal keset ööd ühe toreda kämpingu hoovil jälgisime kuidas loojumatu punane kera mere peal oma värvilist mängu mängis. Väga ilusad hetked olid need.
Ja igakord kui meil Norras käimised jälle jutuks tulevad, siis alati tuleb meil esimesena silme ette just see õnnelik jalgratturi nägu, kes meile sõbralikult läbi lausvihma tervituseks naeratas, justkui ise ka enda lootusetust olukorrast aru saades. Tal ei olnud mitte kuhugi varjuda ja järgmise asustatud punktini oli tal tükk maad veel vändata. Vot selline lugu. Alates sellest päevast tunnen ma siirast lugupidamist ja respecti kõikide "hullude" vastu keda seal mägedes üksjagu kohata võib.
Vii oma plaan kindlasti ellu ja tea, et kõige raskemad olukorrad ongi need kõige magusamad mida hiljem meenutada.
Edu!
Soovitaks kah minekuks juunit, siis on mõnusalt valge, öösel hea vändata, teed autodest tühjad. Ise olen käinud vaid autoga. Mõnes peatuskohas oli hullult palju moskiitolaadseid putukaid. Nordkapile ülessõit on kindlasti jube raske. Mul oli seal olles tunne, et tuul puhub auto minema. Ma pole sinu plaanidega tutvunud, aga ise alustaksin väntamist kusagilt Põhja-Soomest. Sinna sõidaksin rongiga või autoga. Ajasid mullegi isu peale rattaga sinna seiklema minna ;)
Pole küll rattaga Nordkapis käinud, kuid olen Põhja-Norras niisama rattaga ringi sõitnud. Meie sõitsime rongiga Helsingist Kolarisse. On veidike põhja pool kui Rovaniemi. Sealt sai veel bussidega veidi põhja poole sõidetud, et vähendada sisemaa väntamist ja jõuda kiiremini rannikule.
Tagasi tulime Narvikust rongiga Stockholmi, kuid seal oli probleemiks, et nad ei tahtnud rattaid rongi peale võtta. Need tuli lahti võtta ja suht kompaktseks pakkida. Suurema grupi puhul see ilmselt läbi ei läheks.