Dominikaan vs. Costa Rica reisimuljed

Tere!

Sooviksin värskemaid kogemusi ja muljeid kes viimasel ajal emmas kummas kohas käinud. Endal oleks plaan märtsis minna ning uuriks maad.
Kuidas on hinnatase kohapeal nt. väljas söömine, igasugu teenused, taksohinnad, rendiauto hinnad tingimused. Majutus kohapeal jne.
Palju käiks kindlasti looduparkides jms. kohtades, veega seotud tegevused.
Ning eks muidugi niisama rannas vedelemist ka muidugi. Kohapeal plaanis olla 2 nädalat.
Eks ühtteist lugenud uurinud ka aga paljud postitused ja blogid jäävad aastate taha.

Tänud kõigile kes oma muljete ja elamustega abiks!

Minu isiklik arvamus on, et Dominikaani Vabariik on üsna kurb koht. Esiteks valitseb seal meeletu varanduslik ebavõrdsus. Riigis müüakse Kesk-Ameerikas enim Porchesid elaniku kohta, samas elab 90% rahvastikust vaesuses. USA laevad käivad valitsusega kokkuleppel nende territoriaalvetesse prügi maha laadimas. Väike raha abiks ikka! Turistide elu käib resordis, turvaliselt müüri taga ping-pongi mängides ja kujutades ette, et viibitakse kariibimerepuhkusel. 200km eemal Haitil surevad inimesed nälga või on üle piiri Dominikaani põgenenud. Teisesks - rannad on hotellikettide poolt ära rikutud ja täis ehitatud. Kui rahulduda paarisaja meetrise rannaribaga ja mitte resordist väljuda, siis on kõik OK. Päikest saab, ookeani saab, pinjakolaadat saab ja kariibidest saab ka ettekujutuse. Vähemalt sel määral, et kaardil DV ära tunda. Selleks, et rohkem avastada, on tarvis autot või backpackeri vaimu. Kui minna ainult päikest ja merd otsima ning kuurortisse puhkama, on kindlasti lihtsam ja mugavam järgmine Hurghada hotellikett ette võtta.
Costa Rica on mõnevõrra põnevam. Esiteks on tegemist Kesk-Ameerika mõistes turvalise riigiga, mida nimetatakse ka K-A Šveitsiks. Costa Rica kubiseb ameeriklastest ja saksakeelsetest turistidest, kõik muud k.a. Inglise keelt räägitakse palju, vaesust on, aga võrreldes naaberriikidega vähem, hiinlased on San-Josesse suure staadioni ehitanud ja nii Vaikse kui ka Atlandi ookeani kaldad kubisevad öko- ja jooga resortidest. Vastu Nicaraguat on uhke vulkaan, vihmametsa saab väikeseid karjuvaid ahve kõpskingadega vaatama minna ja kõik on üsna tsiviliseeritud. Crime rate on kõrge ja kuldkette rebitakse kaelast. Aga see on ladinas igal pool nii ja kuld tuleb kas reisieelarvesse sisse arvestada või koju jätta. Costa Rica on kindlasti kõige turvalisem riik, kust Kesk-Ameerikaga tutvumist alustada. Olles neist enamuse ka läbi kolistanud, on taaskord minu isiklik arvamus, et CR on ka kõige igavam. Nagu alkoholivaba õlu. Maitseb, aga silmad särama ei hakka. Samas kordan - neist kõige tsiviliseeritum, turvalisem, palju avastada, kahe ookeani kaldad, joogast vulkaanini. Parim aeg külastamiseks jaanuar-märts.
Head reisi!

Ei saa eelkirjutajaga küll nõustuda. Keegi ei sunni ju sind resordis istuma, turismipiirkondades Puerto Platas ja Sosuas ja Cabaretes on igatpidi turvaline, liikuda võib kohalike marsade ja jagatud taksodega. Võib võtta tuure, aga ka omal käel on täiesti võimalik liikuda. Sosuas on täitsa tore ja avalik rand ääristatud kümnete restoranidega. Rannas müüakse toole ja varje, aga kui sa neid ei soovi, ei keela keegi sul lihtsalt rätikut rannas maha panemast ja süüa lõunat rannarestoranis ja hommikul kohvi jne nautida mõnes linna söögikohas kui resordi AI tundub liiga turistikas. Talvel Egiptusega ikka ei anna kuidagi võrrelda, sest ka õhtul on soe ja mõnus. Kui soov veemõnusi nautida, teha paar tuuri, snorgeldada ja lihtalt sooja nautida, siis täiesti normaalne koht, eriti kui soodsalt kohale saab. 2 nädala puhul jõuab ka rohkem ringi liikuda, nädala puhul pigem piirduks ühe saare osaga.
PS muidugi on Sosua hulgaliselt prostituute jne, aga isegi õhtusel ajal linnas ringi liikudes ei tundnud kordagi end ebaturvaliselt, sama ka päevase ajal Puerto Platas.

Natuke muljetaks, tulime värskelt okt lõpus Costa Ricast.
Oleme reisiga ülimalt rahul. Lihtsalt infoks, et oleme reisinud päris palju ja on millega võrrelda. Esiteks, seda riiki peab vaatama 2 os
as, kuigi ta on suuruselt Eestiga võrreldav. Riik on poolitatud pikipidi mägedega. Tuleb endale selgeks teha, kus on parasjagu nn kuiv periood ja kus vihmaperiood. See on Vaikse ookeani ja Kariibi mere poolses osas erinev. Päris vihmaperioodis ei soovita minna, ka kuival perioodil võib vihma piisavalt saada. Selles riigis on palju vaadata, palju ringi liikuda. Pealinn suhteliselt igav, piisab 1-2 päevast ja kindlasti edasi liikuda. Taksoga saab sõita päris pikki maid suht soodsalt Üksinda vast kallis, kuid 3-4 seltskond on täiesti OK. On muidugi kohti, näit Tortuguero, kuhu maismaad mööda ei saa.
Soovitus alati kuhugi kohale jõudes tellida ära transport järgmisse kohta mõned päevad ette. Meie bussiga üldse ei sõitnud, ainult taksoga. Riigis oma raha, kuid praktiliselt saab $ kõikjal asjad aetud, isegi turul. Seega vahetada kohalikku raha minimaalselt. Kaardid töötavad enamus kohtades.
Mis puudutab rahvusparke, siis loomulikult võib kontsakingades kusagil käia, iseasi, mida siis näha saab. Enamus kohti vajavad ikka korralikke matkajalanõusid. Ja ahve on palju, näiteks Punta Uvas lammutasid ahvid kõik ööd meie majade ümber nii et kisa oli taevani, loodus väga rikkalik. Ja oskavad seda hoida väga hästi. Söögid head, ei pea sööma seda traditsioonilist riisi/oa toitu. mereannid ja kalad viivad keele alla. Toit üldiselt meie hinnatase vähese kõikumisega aga portsud on suured.