Grand Canyon - South vs North Rim

Minek järgmise aasta augustis USA-sse Läänerannikule ning kavas on kindlasti ka Grand Canyon. Olen juba hulga infot läbi lugenud, kuid ei suuda otsustada - kumb on siis huvitava / parem - kas North või South Rim?

Hea meelega loeks erinevaid arvamusi. Kus oli ilusam, huvitavam, põnevamad matkarajad, ööbimiskohad (sooviks teha u 3-päevast matka kanjonis), elamused jms.

Tänud!

Minule meeldis North Rim rohkem. Kaks olulist põhjust/erinevust. Esiteks ei ole seal meeletuid turistide horde. South Rim on hooajal ülerahvastatud. Teiseks, seal saab oma liiklusvahendiga kõik olulised kohad iseseisvalt läbi sõita. Lõunaserval pead kasutama bussi/rongi või käima jala. See viimane on muidugi kõige meeldivam. Kumb ilusam, põnevam või huvitavam ei oskagi eelistada. Mõlemal pool saad nautida meeletult võimsaid vaateid. Lõunas teed seda lihtsalt koos paljude teistega, põhjas ei ole üksildase koha leidmine mingiks probleemiks.

Ka lõunas on võimalik täiesti üksildasi kohti leida. Kuna põhirada oli veel jäine ja lumine, siis läksin koos oma lapsega kõige kaugema raja peale ja päris hirm tuli nahka, kui tundide kaupa mitte kedagi seal ei kohanud.

... et GC South Rim on igati ok privaatsuse poolest. Palju rahvast on ainult külastuskeskuse, Mather pointi ja esimese raja juures, ülejäänud kohad on üsna inimtühjad. Oleneb muidugi ka hooajast, parem on minna siis, kui USA-s ei ole parajasti koolivaheaeg. Lisaks on South Rimile parem pääseda ja tasuta busside süsteem pargisiseselt on väga mugav. Kord päevas on saadaval ka shuttle-buss South Rimi ja Northi Rimi vahel. (Buss on saadaval ainult sel ajal, kui on võimalik North Rimile pääseda, ehk siis poolest maist poole oktoobrini. Sõit kestab 4,5-5 tundi. Ehkki kanjoni laius on veidi üle 15 kilomeetri, teeb buss ligi 350 kilomeetrise tiiru, et kanjon läbida.) GCsse tehakse palju selliseid ekskursioone, kus rahvale antakse kanjoni ääres ainult 2-5 tundi vaba aega ja sestap paljud ei jõuagi esimesest rajast kaugemale. Seetõttu ei maksa esimesena avaneva vaate põhjal arvata, et terve South Rim ongi nii ülerahvastatud kui Mather point. Kaugemale sõidu puhul sõltud juba ainult shuttle-bussidest ja kardetakse, et ei jõuta ärasõiduhetkeks kogunemiskohta tagasi - kui bussi ei tule õigel ajal, siis ega seal mingit taksovarianti ei ole, mobiililevi samuti mitte, sestap hoidub enamik turiste külastuskeskuse ligi. Kui iseseisvalt minna ja aega laiemalt käes, et korralikult ringi vaadata, siis suurem osa kaardil ära märgitud kohti on kas täiesti või praktiliselt inimtühjad, samas vaated on igalt poolt ühtemoodi hingematvad. Lisaks hooajaliselt avatud põhjale (s.t highway 67 ei ole lume tõttu lahti ja juurdepääs puudub) ja aasta läbi avatud lõunale on avatud ka kanjoni lääneserv e West Rim (seal on ka klaasplatvorm üle kanjoni serva e Skywalk - aga ma ise ei käinud, hind tundus mõttetu). West Rim ei ole muidugi ametliku GC rahvuspargi osa, vaid kuulub Hualapai indiaanlastele, kes on selle omakorda mingile Hiina korporatsioonile välja rentinud. Indiaanlastel polnud raha Skywalki ehitada, seda tegid hiinlased ja nüüd vastutasuks kasseerivad hiinlased üle Skywalki jalutamise eest igaühelt ligi 80 dollarit. Indiaanlased ise saavad seal ainult suveniire müüa (aga needki on kardetavasti Hiinas valmistatud). Turistide ligimeelitamiseks on West Rim muide ainus "serv", kust saab võtta kopterilendu üle kanjoni KOOS maandumisega kanjoni põhja. Mujalt servadest startivatel lennumasinatel ei ole lubatud kanjoni põhjas maanduda, ainult üleval tiirutada. Koos kanjoni põhjas maandumisega reise saab muidugi võtta ka Las Vegasest jne, seda ei pea võtma just kanjoni servast, kuid see tähendabki, et nt Vegasest võetud kopteriga külastatakse ainult lääneserva. Las Vegasest lõunaservale koptereid ei lähe, sinna saab ainult auto või bussiga. Ehk et kui tahad komplektis lõunaserva ja kopterit, siis tuleb muu transpordiga lõunaserva sõita ja koha pealt kopter võtta (aga seal ei tohi kopter kanjoni põhjas maanduda). Lääneservas võib kopter kanjoni põhjas maanduda, aga kanjon ise on seal madalam ja võib-olla ka veidi vähem värviline (või olenes see ilmast ja päikese asendist) ning läbimõõdult üle poole kitsam. Samas kanjoni põhjas olemise tunne on ka äge, vaatad üles ja ahhetad mõttes. Ja seda mitte üksnes korra, vaid järjepanu iga paari minuti tagant. See tunne ei väsi ega kahane. Tasub kogeda. Colorado jõe vett oma väikse valge näpuga katsuda ja indiaanlaste reservaati külastada. (Kuigi see indiaanlaste asula on pigem kommerts kui ehe.) Keeruline valik, kas pole? :) Emotsioonide erinevus ühes või teises servas? Ei saanud suurt midagi aru. Põhja- ja lõunaserva vaated on sarnased, kanjoni kõrgus ja laius on enamalt jaolt võrdne. Kõige klassikalisemad ahh-ja-ohh kanjonivaated olid minu jaoks siiski lõunaservas, osaliselt ka tänu päikese asendile, aga see on minu subjektiivne arvamus. Põhjaserval olles paistab loojuv päike vastaskaldalt otse silmaauku (samas on selles oma ilu) ja õhtul näed suuremalt jaolt varjulist kanjonit, aga lõuna pool olles jääb loojuv päike just õige kraadi all vasakule ja selja taha, nii et näed õhtupäikeses kanjoni sooje värve ning kohati ka varje - kõik on olemas. Kõige võimsam on esimene emotsioon - "ah et see ongi siis SEE". Ja selle emotsiooni saab igast servast kätte, sest GC on lihtsalt nii hämmastavalt mastaapne ja suurejooneline looduse vaatemäng. Ma ei muretseks üldse, kas põhi või lõuna või hoopis lääs - minge sinna, kuhu saate, ja uskuge - just see, kus te parasjagu olete, ongi kõige parem koht. GC-s ei ole midagi sellist karta, et üks külg või mingi üks vaatepunkt on teistest mäekõrguselt üle - igal pool oma võlud. Muust meelelahutusest soovitan ära vaadata South Rim Visitor Centeris näidatava filmi (tasuta, igal täis- ja pooltunnil). Pargist veidi välja jäävates asulates on ka IMAX kinod jms, aga ei pakkunud nt Grand Canyon Village Imaxi (tasuline) film mingit erilist elamust, kõige kvaliteetsem oli külastuskeskuse tasuta film ja sellest olekski täielikult piisanud. Kui teemaalgataja seal 2-3 päeva plaanib olla, siis route 66 on ka kiviga visata. Aga minu jaoks puudus sellel ajalooline tähendus ja seos minu maailmapildiga ning seda mööda sõitmine ei pakkunud emotsionaalselt midagi väga erilist. Ma muidugi ootasin millegipärast, et mingi asi seal route 66 peal lööb mind pahviks - ise ka ei tea, mis asi see siis pidi olema. Saan aru, et igal ameeriklasel on oma vanaisa või vanaema või kes iganes, kelle memuaarid ja mälestused "vanast heast ajast" on route 66-le mingi erilise aura andnud ning nad on üles kasvanud filmide saatel, milles läbivalt näidati selle piirkonna hiilgust ja viletsust - aga tavalise eestlase jaoks, kes on üles kasvanud "Kevade" saatel ja kelle vanaisad pajatavad pigem hobuvankriga linnast saia toomisest kui kullakaevamisest ja elust metsikus läänes, ei ole seal eriti mingeid emotsionaalseid seoseid ja äratundmisrõõmu. See on lihtsalt üks tee. Erilist meeleolu tekitavate siltidega ("nagu filmis") ja osaliselt või täielikult mahajäetud väikeasulatega. Saingi vist kõige suurema elamuse route 66 märkide juures piltide tegemisest, mitte nt Seligmanist ega R66 mööda sõitmisest ega teadmisest, et see oli kunagi "the Main Street of America".

Põhjaserval asub kõrgeim koht/vaateplatvorm - Point Imperial mis on 8803 jalga ehk siis 2683 meetrit üle merepinna. Lõunaserva kõrgeim punkt on Desert View - 7500 jalga ehk 2286 meetrit üle merepinna. Desert View Watchtower tippu ronides oled natuke kõrgemal, 2293 m. Aga nagu eelpool öeldi, vaated on mõlemalt poolt hingematvad ja need 400 meetrit ei mängi sealjuures mingit rolli :)