Sel kevadel suundusime matkaautol Ida-Türki ja Kaukaasiasse. Armeenias ja Aserbaidzaanis ei olnud me varem käinud. Kahjuks jäi covidi alguses suletud Aserbaidžaani maapiir endiselt suletuks.
Soovituste järgi sisenesime seekord Türki Põhja-Makedoonia ja Kreeka kaudu, mis oli tõesti oluliselt lihtsam ja vähem aegavõttev kui poolteist aastat tagasi Bulgaaria kaudu.
Türgis kasutasime kodus valmis ostetud 50% soodustusega Airalo e-internetti. Gruusias ja Armeenias soetasime interneti sim-kaartidel.
Kuna Türgist Armeeniasse endiselt mööda maad ei saa, siis sisenesime ja väljusime Gruusia kaudu. Üheks põhjuseks on ilmselt ka Armeenia poolel vastava infra puudumine.
Olime küll kliimakaarte uurinud, aga osades piirkondades üllatas meid tõsine talv. Pole ka ime, sest Ida-Türgi, Ida-Gruusia ja praktiliselt terve Armeenia on keskmise kõrgusega ligi 2 km (ja teadagi 1 km kõrguste vahega langeb temperatuur ligi 10 kraadi).
Vahemeri minnes ja Must meri tulles olid vee nautimiseks sobilikud ainult põhjamaalasele.
Suur unistus oli näha ära Ararat nii Türgi kui ka Armeenia poolelt, see täitus 100%.
Ääremaade külastamine pakkus mõnusalt eksootikat ja lisaks ka põnevust, eriti Süüria ja Iraani piiride lähistel.
Kuna meie jaoks ei ole midagi vägevamat kui tiksuda seniavastamata piirkondades, siis jäime reisiga väga rahule.
Tallinnast startisime 10.märtsil. Reisi pikkuseks kujunes 8 nädalat ja 15 tuh km.
Reisi ligikaudset marsruuti aimab pildistamiskohtade kaartidelt (Lightroom Maps ekraanitõmmised).
Küsimuste tekkimisel vastan meeleldi.
Pildid https://www.flickr.com/photos/ruudi/albums/72177720319047909
Piltide suurelt vaatamiseks arvutis saab kasutada albumi algvaates paremal üleval nurgas olevat slideshow klahvi (kuvari pildike), võimaldab täis-ekraanil noole klahve kasutades edasi-tagasi liikuda omas tempos.
Pildid on enamuses geotagitud st pildi all näeb pildi algvaates pisut üles kerides kaardikesele klikates pildistamise asukohta.
Tundub, et oli väga äge reis!
Mis muidu kõige enam meelde jäi? Ja mis enim (positiivselt) üllatas?
Äge reis teil, soovin edu ja uusi sarnaseid kogemusi.
Küsin tripikatelt, kas keegi oskab nõu anda, kuidas umbes sarnases formaadis reisi korraldada nii, et vahepeal teha u pooleaastane paus, st jätta auto nt kusagile parklasseTürgis/Gruusias/Kreekas/Armeenias. Mõte oleks vältida tarbetut sõitu edasi-tagasi Eestisse autoga. Auto turvalisuse pärast väga ei muretse, pole ei uus ega kallis masin. Pigem pelgan pika vahepeatusega seotud tollireeglite (sõiduki sisse-väljavedu) rikkumisi.
Imelised pildid ja kadestusväärselt põnev reis, aitäh jagamast! Kas reisipäevikut ka lugeda saab?
mrky,
kõik, mis on uus, seda kaifin täiega. Kohe kui Türgis Mersinist (mis oli meie eelmise Türgi reisi kaugeim punkt) edasi liikusime, algas nagu uus reis, eksootikat lisas ka esmakordne kurdide alal viibimine, iidse Mesopotaamia suurte viljakate tasandike vaated jne.
Mitmed türgi tee joomised koos kohalikega koos ülima lahkuse ja avameelsete vestlustega, ka ei peljatud poliitikast rääkida ja valitsust kiruda. Pisut väiksemas kontsentratsioonis jätkus sama ka Gruusias ja Armeenias.
Märksõna on jällegi äärealad, kus kõik on veel ehe. Nii mitmestki küllakutsest loobusime. Üks grusiiinlasest papi käis meid kümmekond korda kutsumas. Asi lahenes, kui selgus, et ta kodu oli mitukümmend km meie liikumise vastassuunas.
Mägijärved (sh Van 1,8 km kõrgusel ja Sevani 1,9 km kõrgusel) koos nende taustal olevate lummavate kõrgmägedega.
Ühegi religiooni kants ei jäta mind külmaks. Hämmastas Armeenia ristiusu kirikute jm rohkus, enim meeldisid Noravanki klooster koos sinnasõitmise teega, Khor Virapi klooster koos vaatega teisel pool Türgi piiri paiknevale Araratile ja Tatevi klooster koos sinnasõidu teega (saab ka viimased kilomeetrid õhutrammiga). Väga eriline tunne tekkis maailma suurimas jeziidi templis Yazidi Temple, jeziidid on rahvuselt kurdid, kummardavad Paabulind-inglit.
Ehedust ongi kõige rohkem tunda nendel piiriäärsetel aladel, kuhu tegelikult vm.ee ei soovita minna.
Gruusias vapustas otse Gruusia-Aserbaidzaani piiril paiknev David Gareji klooster, kus külastamisel saatis meid püssimees.
Naudime asfaldilt maha keeramist. Gruusias tohutud stepid koos sattumistega piiritsoonidesse. Gruusias üle Abano kuru Omalo külla sõitmise katse, mis osutus meie sõidukile ja ajale sobimatuks. Kutaisist Svaneetiasse otse üle mägede sõitmise katse, mis lõppes 30 km enne Uzguli küla mäe varingu tõttu, umbes samas kohas, kus 5 a tagasi siis veel olematul teel maasturi pooltelje viimases lõpus lõhuksime, kui rendiautoga läbisime trassi vastassuunas.
Jne, jne.
apeks, need kohad gruusias käidud kohapeal renditud delica bussiga, see sõidab kõikjalt läbi. Nüüd oleks aega ja tahtmist reise pikemalt teha, kuid ei ole veel välja mõelnud kuhu ja mis tingimustel vahepeal auto saaks jätta nii u pooleks aastaks.