Endal homme minek taolisele reisile.Mis transpodi viise seal kasutasite ja palju raha transpordile umbes läks...kas hotellid olid ette ära broneeritud või läksite lihtsalt kuhugi kuurorti ja hakkasite kohti valima. Viisa tehakse seal piiril 20 USD eest aga kas maalt lahkumistasu ka pidite maksma?
terv. Muidugi võid siia kirjutada mõned head näpunäited ,mis seal kasuks tuleksid jne.
Viisa vormistatakse piiril ja see läks õnneks suhtleliselt libedalt, maalt lahkumise tasu ei ole, aga see eest olid päris naeruväärsed, arvukad ja tülikad turvakontrollid, mille sarnast polnud isegi mitte Londonis. Ööbisime kuues erinevas kohas, millest neli olid eelnevalt broneeritud. Põhimõtteliselt oleks hea eelnev bronn, kuigi sellel olid nii plussid kui miinused. Kui läbite Negrilit, siis seal piisab, kui jalutate ühest majutusesest teise ja valite endale sobiva hinna ja tingimustega. Kingstonis oleks kindlasti eelnevalt kinni vaja panna midagi, sest seal sihitult midagi otsida võib tervisele kahjulikuks saada. Transpordiks on kolm erinevat viisi. Kõige kallim on route taxi, mis teoreetiliselt peaks olema ainult teie kasutuses ja punase numbrimärgiga ehk siis seaduslik teenuse osutaja. Teine variant on shared taxi, mis siis korjab lisaks teile veel karja teisi inimese tee pealt kaasa. Pole imestada, kui viiekohalises autos istute varsti kaheksakesi. Iseenesest oli see päris naljakas ja odav ka kõigele lisaks. Nad teevad lühemaid otsi erinevate asulate vahel ja hind on 100-200 jamaica dollari kandis (1 jam$ = 63-69 USD) Ja kolmas variant on buss. Nn bussijaam on igas asulas, ja üldjuhul kaardil ka märgitud. Kui sinna jõuate, siis mingid pimp taolised tüübid juhatavad teid kohe õige sõiduki juurde, milleks on marsatüüpi väikebussid erinevates tehnilistes seisukordades, kuidas joppab. Väljumisaegu pole, mis tähendab, et kui te ruttu jõuate, siis ootate kannatlikult kotid süles, kuni viimanegi pragu on matsi täis topitud ja kui jõuate tiba hiljem, siis olete teie need, keda sinna prakku hakatakse toppima. Aga hullu pole ja jällegi suht odav ja tuleb kõne alla, kui vaja läbida pikemaid vahemaid. Hinnas leppige alati kokku enne sõitu, kuigi bussi puhul pole see isegi oluline, sest odavamat vahendit nagunii pole ja bussijuhid üldjuhul tüssama ei kippunud. Route taxi puhul on kauplemine täiesti möödapääsmatu. Mis marsuut teil kavas on, isiklikult soovitaks põhjalikumaks tutvumiseks küll ainult põhjarannikut?
plaan oleks tegelt järgmine päev peale ööd Kingstonis kohe vara hommikul Negrilli poole liikuda...5-6 h sõitu, üks firma pidi minema sinna läbi Montego Bay kuhu on 3.5 h sõit, kui tundub,et 6 h sõitu vastu ei pea,siis peaks montego baysse mõneks ööks jääma.) Negrillis olek siis plaan mingi aeg ringi vaadata ja tagasi tuleks läbi Montego Bay,kus võiks mõned ööd olla.Põhiline oleks aga Negrilli saada kohe algul,kus saaks kliima ja kohaliku eluga nö tuttavaks saada :)
Palju umbes route taxil kohe hinda alla tasuks küsida näiteks 5 km sõidu puhul...mis see norm km tax oleks maksta?
Terv.
Seda ka veel,et palju sularaha umbes inimese peale kaasa võtsite? Kas ATM-id, hotellid,restoranid aktsepteerivad meie deebet ja krediitkaarte (Visa)? Palju muidu teenuste eest seal tippi jätsite..hotellis,taksos,restoranis jne?
kingstoni lennujaamast ööbimisse võtke kindlsti takso. meil läks see Blue Mountinisse maksma 55 USD-i, mille kulutamist me iseenesest ei kahetse, kuna sõit oli pimedas umbes 25 km ja lennujaamast sa lihtsalt ei saa muudmoodi minema. Päevasel ajal on küll võimalus silmata kusagil mõnda bussi, aga see paneb teid oma trajektooril maha ja sealt omal käel hotelli kõmpida Kingstonis lihtsalt ei soovita, kuna meid hoiatasid selle linna eest enamvähem kõik kohalikud elanikud. Uptown on ainus turvaline koht ja sellest ruudukesest välja minna on ikka väga kahtlane. Route taxiga Montego Baysse võib minna 100-150 USD-i kanti ja ma isegi ei usu, et sealt hinda palju alla saaks, sest vahemaa on pikk ja teeolud kohati üsna rasked. Muidu soovitaks bussi Kingstonist (hind umbes 15 USD), aga kuna bussijaam asub downtownis, siis sinna minna ei soovita. Meie tulime Negrilist tagasi bussiga ja kohalikud soovitasid meil enne bussijaama maha minna ja takso edasi võtta, sest downtown on eriti ohtlik. Kilomeetri hinda ei oska öelda, aga no viie km puhul üle 10 dollari me küll ei olnud nõus maksma. Pigem läksime juba jalgsi ja seal on see, et kui te ühele ütlete ära, siis kohe on kümme tüüpi, kes on sobiva hinnaga nõus minema. Kindlasti vahetage jamaica dollareid, sest kui nad usadesse ümber arvestavad, siis suurte möödapanemistega teie kahjuks.
Meil oli kahepeale 1500 USD-i. Lisaks maksime majutuse eest veel osades kohtades kaardiga. Kaardiga maksmine on nii ja naa.. osades kohtades on see võimalus, paljudes kohtades mitte, nii et sellele ärge lootma jääge. Sularahaautomaate on mõned, aga me ei kippunud sealt hullupööra välja võtma, sest kohalikud hoiatasid, et osad tüübid võivad seda jälgida. Üldiselt Montego Bays ja Negrilis olid kaardiga maksmise võimalusi suht palju. Taksos me väga tippi ei jätnud, kuna nad niigi küsivad üle, ükskõik kui madalaks sa hinna ajad, sest ilma märkimisväärse kasuta saadavad nad su lihtsalt pikalt. Restos on osades kohtades tip arve peal kirjas 10 prossa ja osades kohtades jätsime ise, aga mitte väga üle 150 jam$
Negrillis majutust ei ole kuna paljud on soovitanud sama,et jaluta mööda randa ja vali endale sobiv hotell.
ok, igal juhul soovitaks majutust Norman Manley Boulevardil. Seal on küll kallim kui West Endis, aga see tasub ära, sest rand on otse hotelli või külalistemaja ukse ees. Rand ise on väga pikk ja täis erinevaid majutusasutusi, baare rannas, ajaveetmisvõimalusi ja valgeid inimesi. West Endis on tunduvalt kasinam see värk ja koht ise jääb juba kaljude peale nii et randa peab jalutama.
2x Jamaicas käinud ja näiteks Montego Bayd ei soovita üldse. Üle 1 päeva päeva pole seal midagi teha. Küll aga on vahva Port Antonio ümbrus ja Blue Mountains on loomulikult "must see". Blue Mountainsi kõrgeimat tippu soovitan vallutama minna juba keset ööd, et päikesetõusuks tippu jõuda. Super!
Ahjaa, kui keegi soovib endale mõneks päevaks või kogu reisiks Jamaical enda käsutusse saada ilmselgelt saare parimat giidi, siis SOOVITAN soojalt Carolyn Barrett´t. Nimelt on tema see, kes saarel Lonely Planeti esinajaid ringi veab, et neile ette näidata, millest reisijuhis kirjutada. Kogu tema infopagas kahjuks raamatu kaante vahele ei mahu. Super naisterahvas- Kariibidel elanud juba 40 aastat, neist 15 Jamaical, abielus kohalikuga. Veab teid oma minibussiga ringi ja on valmis näitama super kohti, mida raamatutest ei leia. Ainuüksi Blue Mountain´i tipus käinud üle saja korra (ja meie tegime tema klientidest teisena parima aja tippu ronimisel :)) Vaata lisa: http://www.barrettadventures.com/
Samuti läksime kahekesi Kingstonist kohe Port Antoniosse. Seal sellist traditsioonilist beachi ja turiste nii palju ei leia kui saare lääne osas. Leidsime sealt täiesti juhuslikult toreda tüübi, kel nimeks David ja kellega sõitsime terve ülejäänud aja mööda saart ringi. Ei olnud ametlik giid, aga oli varem giidina töötanud. Põhimõtteliselt oli meil budgetreis, kus maksime Davidile, et ta meile odavaimad variandid kõige lahedamates kohtades leiaks. Ja nii suht läkski.
Soovitan samamoodi Blue Mountains üle vaadata ja Nine Miles's Bob Marley sünnikodu oli ka lahe. Koht ise on natuke klišee, aga loodus ja tee sinna annab aimu mehe tegelikust taustast. Reggae fanattidele kohustuslik:)
Negril ja Montego Bay on ameeriklasi täis, kuigi odavaid ööbimiskohti jagub. Ise otsisime selliseid valgeid tühje beache ja neid on kahe linna vahel küllalt. Võib julgelt ise kolama minna. Üldiselt on saare idaosa rohkem troopiline kliima, kus sajab vihma tihedamini aastaringselt. Saare lääneosas on kuival perioodil tegelikult ka kõvasti kuivem.