ERR-i portaalis on päris huvitav arvamuslugu "Kas me hakkame reisimist häbenema?".  Mõned mõtted sealt:

Me oleme on alati rännanud. Teadlased ütlevad, et inimkond sündis Aafrikas ja asutas sealt alustades tasapisi kogu Maa. Ka need, kes evolutsiooni eitavad, ei saa läbi migratsioonilugudeta.

Ja Nõukogude aeg? Kui küüditamised välja arvata, siis oldi üldiselt üsna paiksed. Toona elanud teadsid väga hästi, et piirid on kinni ja välja ei saa. Riigi sees, tõsi, sai küll ringi rännata ja üsna suuri tiiregi teha, aga ka seal valitsesid keelualade näol suured piirangud. Mina pääsesin oma koduranda korralikult ujuma alles siis, kui Eesti iseseisvus sai 90. aastate alguses taastatud ja nõukogude väed olid välja läinud. 

Just see nõukaaegne ihalus raudse eesriide taha näha ja maailma kogeda, on eestlased eriti innukateks reisisellideks treinud.

Oleme oma rännakute üle uhked, kuna veel põlvkond või paar tagasi tundus täieliku utoopiana see, et üks lihtne tudengineiu lihtsalt võtab sõbrannad kokku ja sõidab Pariisi kohvikutesse või Kanaari saartele.

Teame kõik, et need odavlennud-lõbusõidud-tarbimisreisid on osa probleemist, mitte lahendusest ja mind huvitab, millal usk praktikaks muutub, ehk millal geograafilise asukoha kiire vahetamise demonstreerimine enam sotsiaalmeedias laike ei teeni?

Mida arvate?