Kas me hakkame reisimist häbenema?

ERR-i portaalis on päris huvitav arvamuslugu "Kas me hakkame reisimist häbenema?".  Mõned mõtted sealt:

Me oleme on alati rännanud. Teadlased ütlevad, et inimkond sündis Aafrikas ja asutas sealt alustades tasapisi kogu Maa. Ka need, kes evolutsiooni eitavad, ei saa läbi migratsioonilugudeta.

Ja Nõukogude aeg? Kui küüditamised välja arvata, siis oldi üldiselt üsna paiksed. Toona elanud teadsid väga hästi, et piirid on kinni ja välja ei saa. Riigi sees, tõsi, sai küll ringi rännata ja üsna suuri tiiregi teha, aga ka seal valitsesid keelualade näol suured piirangud. Mina pääsesin oma koduranda korralikult ujuma alles siis, kui Eesti iseseisvus sai 90. aastate alguses taastatud ja nõukogude väed olid välja läinud. 

Just see nõukaaegne ihalus raudse eesriide taha näha ja maailma kogeda, on eestlased eriti innukateks reisisellideks treinud.

Oleme oma rännakute üle uhked, kuna veel põlvkond või paar tagasi tundus täieliku utoopiana see, et üks lihtne tudengineiu lihtsalt võtab sõbrannad kokku ja sõidab Pariisi kohvikutesse või Kanaari saartele.

Teame kõik, et need odavlennud-lõbusõidud-tarbimisreisid on osa probleemist, mitte lahendusest ja mind huvitab, millal usk praktikaks muutub, ehk millal geograafilise asukoha kiire vahetamise demonstreerimine enam sotsiaalmeedias laike ei teeni?

Mida arvate?

3
0
1
2

Arvan, et oleneb tutvusringkonnast. Kui sinu FB sõbrad on valdavalt Kalamaja jõukamad vegan-hipsterid, kes on ise jõudnud juba varem maailma risti-põiki läbi reisida ja nüüd on kliima-usku, siis saad praegu juba lendamise eest sõimu ja dislike'e. Minu sõbrad on enamus lihtsad inimesed, mõni on välismaal (Lätis) käinud korra elus ja Tai reis on helesinine unistus, mida vahel unes nähakse. Minu reisipildid minu FBs tekitavad imetlust ja kadedust veel pikalt.

13
3

ei tundu küll, et erilist häbenemist sotsmeedias näha oleks. pigem vastupidi. muidu on suht vaikus aga kui satutakse reisile siis tuleb neid check-inne, selfisid ja stoorisid sellisel hulgal, et olen südamerahuga päris paljudele mute story või unfollow (mitte unfriend) pannud... lihtsalt ära tüütab kui päevade kaupa postitatakse kümnete kaupa mingit lambi arhitektuuri, toidupilte ja ühesuguseid selfisid.

6
0

Jah, see laikide värk oleneb kindlasti tutvusringkonnast, viimane aga iseendast.

 Ilmselt ükski normaalne inimene ei pea vajalikuks pidevalt laikida igavaid reisipilte, aga keskpärasest veidi ägedamatele ikka aegajalt tunnustuseks mõni laik antakse. 

Hoopis teine lugu on kliimausuga. 

Olgem ausad, kliimahüsteerikud jagunevad kaheks:  

Esiteks intellektipuudega lihtsameelsed, keda asjast kasusaajad jõhkralt ära kasutavad, ala greta. 

Ja teiseks need kes hüsteeriast kuidagi kasu saavad. 

Mulle tundub et maailm on praegu muutumas, järjest rohkemate inimeste silmad avanevad vaikselt ning roosakaslilla udu hajub. 

Mida rohkem vaimselt häiritud vähemused inimestele oma jaburat usku peale suruvad, seda rohkem see vastikust tekitab.

 Kliimahüsteerikute, veganite jms üle juletakse enamuses riikides juba praegu täitsa avalikult naerda, arvan et see trend pigem süveneb pikemas perspektiivis.

15
3

Täiesti nõus Troken556-ga. Tahaks isegi teada palju neid Pariisis kohvi joovaid tudengineiusid on. Nõuka ajal sai omal käel käidud Karjalas, Uraalides, ekskursiooniga Krimmis. Kamtsatkal jäi käimata vaid seepärast, et kaheks kuuks ei saanud töölt lahti võtta. Selline pakkumine oli täitsa olemas. Kanaaridele pole läinud ka nüüd seepärast, et pole leidnud motivatsiooni soojal ajal siit sinna minna. Kui südatalvel maksan kahepeale tuhat euri egiptuse reisi eest, siis nii mõnigi vaatab kadeda põlgusega, et kust see raha küll võetakse. Seega oli vanasti ja ja on ka praegu reisimine teistest pisut "võrdsemate" privileeg. Enamuse ja "vähemvõrdsete" õnnepäevaks jääb endiselt valik Haapsalu ja Värska vahele.

2
0

Kardan et nädalavahetus Haapsalu SPAs on sama või isegi kallim odavama otsa Türgi pakettreisist. Saaremaa omad on kindlasti:)

10
0

Veigo, nii hästi kirjutatud minumeelest! Eestlane on alati olnud ju rännurahvas. Öeldakse ju, et igas sadamas on alati vähemalt üks eestlane. On ju siitmailt pärit mitu kuulsat maadeavastajatki!

Ma ei arva, et reisimine demonstreeriks rikkust ning tarbimishullust, pigem huvi teiste maade, kultuuri ja inimeste vastu. Eks see olene loomulikult reisi iseloomust ja reisija väärtushinnangutest, tähelepanuvajadusest  kaa.

Pigem panen raha nädalase reisi peale, avastan, kogen, tutvun, tunnen uusi lõhnasid, kogun emotsioone, kui sama raha eest paar päeva kodumaises spaas vedelen. Sai pikk, aga vast arusaadav :)

Ning miks peaks avastamishimu häbenema?

10
0

Ma ei tea, kas olen erand, aga nõukaajal reisisin kordi rohkem, kui täna see võimalik on. Kilomeetrites või päevades mõõdetuna. Tõsi, sihtkohad jäid teadagi suletud territooriumi piiresse, aga see ala oli ikkagi kuuendik maailmast, kus leidus kõike, mägedest palmideni, kõrbest igikeltsani. Läbitavad vahemaad olid 2x pikemad, kui Euroopa tervikuna võimaldaks. Mida näitab ehedalt ka mu auto odomeeter, tollal sõitsin keskmiselt 40000km/aastas, nüüd tuleb heal aastal napilt 20000km kokku. Ka lennu-, bussi-, rongi-, suusa-, laevareise; jalgsi-, süsta-, mägi- ja jalgrattamatku oli vanasti rohkem, igav juba ei hakanud, vahelduse üle kurta polnud põhjust.

Tõsi, annan endale aru, et praegu pakutavaid odavpakette kasutades saaks endise taseme kilometraažilt kätte küll. Paraku kõik need kuumad, kauged ja odavad kohad, mille järgi suur osa rahvast õhkab, mida unes näeb, mida reisi kvaliteedi näitajaks peab, ei ole absoluutselt minu teema. Aga mulle sobiva normaalse kliimaga paikadesse reis omal käel läheb üpris kalliks, selliseid sutsakaid saab minusugune pensionär vast korra aastas endale lubada. Venemaale enam väga ei kipu, omal ajal sai see risti-põiki läbi käidud, siinpool aga on käimata paiku küllaga, jätkub minu eluajaks ja jääb ülegi.

Nii need reisipikkused kokku kuivavadki, kuigi reisipisik ise pole kuhugi kadunud, küll läheks, teeks ja oleks, aega ju maailm käes. Nagu paljudes paikades kohatud saksa pensionärid, üürivad oma kodumaja välja ja kolistavad aastaid jutti mööda ilma ringi. See teeb kadedaks, et nende pension seda võimaldab.

Aga võib-olla ongi parem, iga asi, mida jaopärast saab, tundub sellevõrra väärtuslikum. Kui reisimisest saab igapäevane rutiin, kaotab see suure osa oma väärtusest. Olen seda omal ajal paljudel tööreisidel kogenud, reisiväsimust nimelt ja sageli oleks eelistanud hoopis rahulikult kodus olla järjekordse tüütu hotelli asemel. Igal reisil on 2 head otsa: kodunt lahkumine ja koju tagasi saabumine:)

6
1

Reisimine on liikumine (ajutiselt) ühest paigast teise. Aga kui me kasutame juba mõisteid "meditsiiniturism", siis nähtavasti võib reisimise põhjuseid leida seinast-seina.

Samamoodi nagu spordi puhul näeme professionaalset tippsporti ja füüsiliste piiride kompamist või hoopis jõusaalis seeriate vahele Instagrami postitamist, siis reisimise kui niivõrd laia tähenduste ringiga tegevuse häbenemist oleks keeruline ennustada.

Ja sotsiaalmeediasse postitamise häbi sõltub digitaalsest ringkonnast, kuhu oled sattunud. Kindlasti leidub sõpruskondi ja kommuune, kuhu CO2-intensiivse reisimise kohta postitamine muutub häbiplekiks. Aga ei tohiks unustada, et internetis on miljoneid x miljoneid kombinatsioone erinevatest töö-, sõprus-, pere- ja võõraste gruppidest. Mida ühes kiidetakse, seda teises laidetakse. Ja see kehtib nii reisipraktikate kui poliitiliste vaadete, söömisharjumuste (!) ja laste kasvatamise meetodite kohta.

4
0

Tegelikult võiks kainelt arutleda, palju valge inimene üldse suudaks CO2 saastet protsentides vähendada, kuniks Hiina, Venemaa, India, Aafrika jt suured saastajad selleks midagi ei tee. Reisihäbi = võltshäbi näimaks rohelisem.

6
0

Super teemaalgatus, Veigo! 

Kas me hakkame reisimist häbenema?  Vast mitte, pigem areneme aja jooksul ja muutume ise targemaks, et mitte üleliia oma reisimistega uhkustada.  Reisime ju ikka endale mitte teistele.

Mis see annab, kui kuskil sotsiaalmeedias laikide nimel, saab tonnide viisi pilte üles riputada? Arvestades asjaolu, et reisimine on tänasel päeval muutunud täiesti tavaliseks tarbimiseks ja kättesaadav suurele hulgale inimestele, on mõistlik pöörata tähelepanu reisimise kvaliteedile mitte kvantideedile. Paraku kipub rändamise väline sära veel selle sisulist poolt tihtipeale varjutama. Nii et pigem muutume aja jooksul ise ja seetõttu ka meie reisimisharjumused ja sellega kaasnevad tunded. 

Üks on aga selge - kõige suuremad rännakud teeb inimene enda sees...ja reisi palju sa reisid, ega sa enda eest ära ei reisi!

8
0

Eks need vast häbenevad kes on mõjutatavad. Või kelle enesetunne mingite juhututtavate arvamustest (laikidest) sõltub. 

Mina olen vastavalt vajadustele ja võimalustele reisinud ja kampaaniad erilist huvi ei paku. Elasin sea- ja linnugripipaanika üle ja elan ka praeguse kliimahüsteeria. 

See läheb mööda.  Võtke asja rahulikult ja tundke elust mõnu.

3
0

Ma loodan, et selline "häbenemine" jääb väga kitsa seltskonna rõõmuks. Igasugune kliimajutt ei ole päris must-valge. See praegune hüsteeria on natuke sarnane moeröögatusele, kui 70-ndatel tulid alt laiad püksid. Kõik rääkisid sellest, kandsid ja kes ei kandnud, oli luuser. Aga see läks varsti üle. Alati tuleb endalt küsida, kellele ja kuidas see kasulik on. 

Ilmselt on ka veganite hulgas käputäis tõsiveganeid ja neile kiidab takka mingi osa, sest see on nii popp ja uudne ja mida kõike veel. Mingil hetkel see ind raugeb.

 Kunagi lugesin ühte tabavat võrdlust. Kui inimese elu muutub nii heaks, et tal kaovad argimured, siis hakatakse otsima probleeme, mida siis vapralt lahendada. Tihti viib see lauslollusteni.

Tegelikult on need FB postitused head just selleks, et tutvusringkond teab, millega tegeletakse. Tänasel päeval on sugulased ja sõbrad mööda maakera laiali ja kõigiga igapäevaselt ei jõua suhelda. Kui oled piltide postitamisel mõõdukas ja igat liigutust ei presenteeri, ei tüüta sa ka teisi ära.

6
0

Ma suutsin kusagil 15 aastat tagasi arusaamisele jõuda, et resimine on ainus põhjus miks ma ennast tööle vean.

Ma ei kavatse seda kunagi häbenema hakata. Minu silmaringi raadius on tänu  kümnetele külstatud riikidele oluliselt laienenud. Kohal olemist ei saa millegagi asendada.

Ma tasandan oma CO2 jalajälge mujal - ei oma lapsi, autot, kütet, ega jahutust, söön enamasti taimseid toite jms.

Võibolla teeb häbi mitte tundmise lihtsaks see, et ma reisin iseendale - mul ei ole ühtegi sotsiaalmeedia kontot, ma ei postita pilte ja ei oota laike.

6
2

Isegi mina "häbenen". Mitte küll vähimalgi määral kliima pärast, aga mulle ei meeldi selle tööstuse masstootmine. Kogu punt, lennuta siia, pane bussi, näita seda, räägi sellest ja seejärel saada lambad magama. See suu ammuli lahti pilte klõpsivate hordide meri ei ole just meeldiv. Seega mulle pigem meeldivad need tudengineiud, kes lähevad Pariisi kohvitama, ajades nendega juttu, külastades ehk mõnda hipster-vegan andergraund klubi, võib saada vahvaid mälestusi ja toredaid elamusi. Aga noh, mis seal salata, on ka ise selles tornis ära käidud, pilte klõpsitud ja sotsiaalmeediasse hõisatud:" Vaadake, ma pildistasin seent..."!

See on hea, et reisimine on kättesaadav ja talvel päikese all käimise ma liigitaksin igati õigustatud patareilaadimiseks, aga kas nüüd iga inimene peab kõik 7 maailmaimet läbi käima. Kas minema peab ainult selle pärast, et nii on kombeks?

2
3

Kindlasti mitte ei hakka häbenema.

 Mulle meeldib maailmas ringi rännata ja uusi kohti avastada (sageli ka vanu kohti taasavastada). 

Pean tunnistama, et aeg-ajalt satub mu sotsiaalmeediasse ka mõni postitus oma rännakutest. Ei häbene seda, aeg-ajalt olen isegi natuke uhke, kui mõne huvitava koha (enda jaoks) avastan. 

Praegune kliima-paanika on natukene naljakas ja kõvasti üle-võlli. 

Suur osa nendest nö "aktivistidest" peaks peeglisse vaatama ja maailma parandamist iseendast alustama. 

Ise suhtun keskkonda ja kliimasse kaine mõistusega, asjatult ei tarbi, ei lagasta/prügista, võimalusel valin keskkonnasõbralikumaid variante, aga otseselt midagi endale ei keela ega piira. Elu läheb edasi, maailm muutub, meie koos sellega.

3
0
1
2
Lennupakkumised
Reisikaaslased