Viimased kommentaarid

Air Asia otselend Bangkokki kõige mõistlikum.

Mul maksis see lend 55 EUR.

Ei, hispaania keele oskus suht null. Terve Lõuna-Ameerika nii läbi käidud, et midagi külge ei jäänud :)

Plaan nüüd kindel, lendan Cancuni. Sealt plaaniks rendiauto võtta ja külastada Põhja-Guatemalat (Flores, Tikal). Belizest viiks ka tee siis vist läbi.

Kuidas otsida rendiautot, millega tohib riigist välja sõita? Mis rendifirmasi vaadata?

Lisaks sain hiljuti teada, et Kesk-Ameerikas on selline surmavat haigust levitav putukas:

https://en.wikipedia.org/wiki/Triatominae

http://bit.do/fjsPf

Kuidas selle eest ennast kaitsta?!

Ostsin nüüd piletid ära, ei saanud nii odavalt, kui tahtsin:

Tallinn-Helsinki-Havanna. Finnair. 438 EUR.

Havanna-Cancun. Interjet. 118 EUR.

Cancun-Madriid. Wamos Air. 388 EUR.

Madriid-Riia-Tallinn. Air Baltic. 153 EUR.

Kokku ca 1100 EUR.

Kõik koos pagasi lisatasudega (Finnairil pagas hinna sees).

Oli küll varem saada soodushinnaga pileteid Cancuni, aga:

1. Ma magasin need maha.

2. Need olid veidi ebasobivatel päevadel.

3. Lennud olid läbi Atlanta ja/või New Yorki. Läbi USA lendamist on parem vältida, kuna seal pole transfer tsoone. Samuti või Homeland Security lappama hakata.

Kokku olen 10 päeva Kuubal ja 17 päeva Cancuni kandis.

Ideaalis võiks olla 30 kraadi päeval ja 25 kraadi öösel. Nagu Cartagenas, Kolumbias. Aga see tunduvalt lõuna pool.

Mul nüüd Kuuba piletid ostetud.

Alguses plaanisin majutuse Varaderosse võtta, bookingu kaudu. Samas siis hakkasin mõtlema, et kas Veebruaris seal põhjarannikul üldse piisavalt soe on. Võib-olla peaksin lõunarannikut vaatama? Soovitusi?

Saan aru, et autorendi variant Kuubal eriti teemaks ei ole?

Mida veel teada vaja?

Nii, käisin veebruaris Madagaskaril, vast julgen nüüd sellest ka pikemalt kirjutada.

Transfer lennujaamast hotelli maksis 20 EUR, tagasi samapalju. Auto oli igati korralik.

Ööbimiskohaga jäin igati rahule, see oli mul valitud üles mäkke vanalinna ossa, kohe trepist üles minnes sai külastada paleed.

Raha sain võtta linnast ühest pangaautomaadist, milleni majutuskoha esindaja abivalmilt juhatas. Maksimum summal olid piirangud, nii et pidin lausa 3x järjest raha võtma, et oleks piisavalt nii hotelli kui muude kulude maksmiseks.

Sealsamas sain käia ka viisakama välimusega toidupoes. Hinnad võisid olla mingi 2x kallimad, kui Eestis, kaardiga sai maksta.

Mis all linnas käies silma hakkas: naised pesid tänava ääres pesu, pesuvesi ja muu solk voolas mööda tänavat alla. See juba näitab arengutaset, et pesumasinat pole.

Hiljem vaatasin Wikipediast järgi, et Madagaskar on inimarengu indeksi (HDI) osas väga madalal, kõige väiksema numbriga riik, mida ma külastanud olen. Allpool ka igasuguseid Aasia riike...

Järgmisel päeval läksin külastasin siis paleed. Külastamise hind koos giidiga 30000 MGA + "tip"

Seal samas palee lähedal asuva Briti Muuseumi külastamine 30000 MGA + "tip"

Üldse kogu see tipimajandus hakkas närvidele käima. Eriti see, et kurdeti veel, et ma neile vähe andsin. No kuulge, kui Madagaskari keskmine kuupalk on 40 EUR ja mina andsin tippi kohalikus rahas 2 EUR väärtuses, siis see peaks nende jaoks ju suur summa olema!

Vähemalt rääkisid giidid enam-vähem talutavat inglise keelt.

Eelviimasel päeval enne äralendu käisin ka Tzimbazaza parki külastamas (hääldus "Tsimba Zaaza", muidu ei tea taksojuht, kuhu viia). Ei olnud midagi erilist, aga võis külastada küll. Loomi oli nii ja naa. 

Token556: Võimalik, et nägin ka neid soovitud puid seal Tzimbazaza pargis, aga ju need olid siis alles nii väiksed, et ei meenutanud piltide peal nähtuid.

Tzimbazaza pargist ära tulles hakkas sadama. Veebruaris teatavasti ju seal vihmaperiood. Ja kui ikka sajab, siis korralikult! Kallas nii, et tänavad muutusid ojadeks! Olin poole sääreni vees! Vähemalt oli vihmavari kaasas, nii et ülemine kehapool ei saanud läbimärjaks. Pidin tund aega vihmas ootama, enne kui mul õnnestus mööda tänavat ujuv takso hankida.

Takso hinnad: mäest alla Tzimbazaza pargi juurde sõitmine maksis 40000 MGA. Pärast vihmaga mäest üles sõitmine maksis 60000 MGA. Pargi külastuse hinda ei mäleta, ju oli piisavalt vähe.

Mida veel:

Mind ei röövitud.

Ma ei saanud kopsukatku!

Küll aga sain mingi vastiku nahahaiguse. Hakkas pihta peopesadelt ja levis mööda käsivarsi üles. Tuttavad ja töökaaslased hoidsid eemale - õige kah!

Eesti arstid loomulikult ei teadnud millega tegu, analüüsid ei näidanud midagi. Küll sai sai käsi nii antibiootilise kui seenevastase kreemiga määritud ja võib-olla midagi lõpuks aitas. Kulus 2 kuud, enne kui mu käenahk jälle endine oli.

Ma ise oletan, et sain nakkuse käepigistuse kaudu mõnelt kohalikult. Selge see, et nad tahavad ju suured sõbrad olla (ja sealjuures sinust veidi dollarit välja pigistada). Aga ärge parem andke oma käppa neile mustadele kuraditele! Võite kes teab mida endale saada! Tegelikult käepigistus on väga halb komme, üldse igasugust füüsilist kontakti tuleks vältida!

Ilmselgelt sellised juhtumid vähendavad soovi reisida...

Ei tea täpselt, ei ole pileteid veel. Aga jaanuar-veebruar millalgi. Ikka siis, kui Eestis kõige külmem on!

Mul oli plaanis rendiautoga Mehhikost Guatemalasse sõita, seega ka Belizest läbi. Saartele vist ei satu...

Cebuga lendasin, piletid ostsin nende kodukalt, ei olnud probleeme. Aga see oli aastal 2014. Marsruut oli Seoul-Manila ja Manila-Kuala Lumpur.

Ei tasu liiga palju kohalikku raha vahetada või automaadist võtta. Pärast raske lahti saada.

Kui mina käisin, siis kõlbas maksmiseks ka EUR. Aga kurssi arvestati 1 EUR = 1 USD, nii et natuke sai pügada. Samas kindlasti ei tasuks peale reisi kätte jätta Argentiina rahasi. Neid ei võta keegi vastu ka naaberriikides või kui siis väga halva kursiga.

Nii Buenos Aireses kui Iguazus sai maksta kaardiga.

Me oleme Ida-Eurooplased, me ilma põhjuseta ei naerata. Ameeriklased on lollakad, et nad koguaeg naeratavad.


Pealegi tuleb mul naeratamisega pidevalt meelde üks ebameldiv klassikaaslane. Koguaeg oli naerunägu peas (nagu Jokeril) ja tegeles teiste füüsilise ja vaimse kiusamisega. Hiljem läks kriminaaliks ära. Mugshot oli ka irvitusega.

Keenia kohta. Ei ole küll seal käinud, aga vaatasin Veigo pilte ja ütleks, et tavaline turist küll sellisesse kohta ei satu ja neid inimesi ei näe.

Miks vanusega niimoodi diskrimineerite? :)


Ennast huvitaks pigem New York - Los Angeles autotripp.

Oleneb, kuidas reisida. Mina üllatusin ka, et Jaapan on täitsa odav. Pea igas linnas sain 30 EUR/öö eest väikse hotellitoa. Toidu hind ei olnud ka üle mõistuse.


Japan Rail Pass tuleb eelnevalt ette osta. Ei ole odav, aga üksikud rongipiletid on veel palju kallimad. PEAB ostma väljaspool Jaapanit!

Julgen nüüd ja ka edaspidi soovitada Jaapanit algajale reisijale, kui odavat, ohutut ja huvitavat sihtpunkti.

Viide minu Jaapani teemale siin foorumis:

Jaapani kohalikke hotelle saab broneerida:

Ei ole probleemi.


Ainult passi ja raha on vaja.

Eurodes maksta ei saanud.

Odavam on maksta dollaris. Mul dollareid polnud, nii et maksin Tai bahtides. Tuli tunduvalt kallim.

Nagu varasemates teemades, soovitan ka seekord Sanuri randa.

Ei, see 737 lendas Brüsseli ja Tallinna vahet, kui oli Eesti EU eesistumise aeg - siis oli rohkem reisijaid. Ise lendasin ka sellega, Brüsselit kasutasin hubina.


Muidu jah, Nordical on pidev hilinemine ja lendude ära jäämine. Neil pole vist varulennukeid, erinevalt suurematest lennufirmadest.

toto: autosõit võib ka tore olla. 2018 suvel tegin sõidu Tallinnast Ateenasse ja tagasi, väga meeldis.


Samas sugulastest ega tuttavatest keegi kaasa ei tulnud, kõik kartsid nii pikka sõitu. 

Autosõidul on oluline, et tahad näha ka midagi, mis jääb teele. Kui ainult lõppunkt huvitab, siis mõttekam lennata.

Tuttavad on ka korduvalt pikal autoreisil käinud ja suht iga kord on auto katki läinud...

VäikeLotti: Air Peldik on täitsa levinud nimetus ka minu tuttavate ja töökaaslaste hulgas.

Lennujaama mineku osas: kuna ma olen hilineja tüüp, siis lennujaama proovin minna 3 tundi varem. Ka oma hilinemist sisse arvestades jõuan tavaliselt kohale vähemalt 2 tundi varem.


Samas eks negatiivseid kogemusi on ikka olnud: Näiteks Tallinnas ükskord seisin Turkishi check-ini sabas tund ja veerand. Tekkis juba kahtlus, et ei saagi peale. Õnneks turvasaba oli lühike.

Teine kord ühes suurlinnas avastus, et oleme vales lennujaamas. Siis kähku tunniajane taksotamine teise linna otsa teise lennujaama ja siiski jõudsime.

jaanusm: Turvakontroll reeglina ei ole lennufirmade oma, vaid lennujaama poolne (riiklik). Riiklikel asutustel reeglina suht poogen: neil savi, kas sa saad lennata või mitte. Nende jaoks ei muuda see mitte midagi!

Seda ma tahtsingi teada, et kust praamiga Tuneesiasse saab. Ja et kas keegi tõesti viitsis nii kaugele sõita. Ja palju kilomeetreid tuli kokku edasi-tagasi?


Tuneesia üldse selline koht, kuhu praegu ei julgeks minna. Käisin seal enne revolutsiooni.

Tuneesia? Eestist Autoga? Kuidas?