Sattusin mõne aasta eest ühe väga palju reisinud tuttavaga vestlema ja meelde jäi tema tõdemus, et pärast umbes 50 maal käimist sai tema üheks peamiseks valikukriteeriumiks uue sihtkoha valikul nö ehedus ja kohapealne koloriit. Ehk näiteks piltlikult öeldes võivad ju Vabadussammas või Westminster Abbey olla kuulsad, kuid kui oled palju reisinud, siis enam eriti ei kõneta ehk nice to see, aga ei midagi ülemäära erilist ning ümberringi ka nagunii enamuses vaid turistid (st. tegu osaga turismitööstusmasinast). Toona mainis tuttav samuti, et Euroopas tegelikult väga palju kohti nagu polegi kus ehedust ja koloriiti säilinud (ehk nende leidmisel peab minema väljaspoole). Kui koht vähegi tuntud siis võid kindel olla, et seal on palju turiste ja turismitööstus töötab täistuuridel. Kohalikku koloriiti enam alles väga pole ja kõik standardiseeritud, reeglite kohaselt organiseeritud jne.
Nüüd kui mul endalgi Euroopale tiir märkimisväärses osas peale tehtud, tuli see jutt meelde. Ja tõesti - kui mõtlen kus ehedust ja kohapealset koloriiti (ning atmosfääri) võib kohata, siis esimesena tuleb meelde meie enda Eesti. No, võib olla vähemal määral ka meie lõunanaabrid, Läti, Leedu, veidi ka Poola. Ehk grammike ka Albaanias (aga seal kultuurkiht vaatamiseks/tegutsemiseks meiega võrreldes ikkagi õhem) ning pisut ehk ka Alpides. Mujal aga mitte nagu väga. Õigemini kui seda kõike ka on, siis midagi muud peale selle tõdemuse (ahhaa, siin elatakse arhailiselt) seal teha või vaadata väga pole :)
Tõele au andes - nö Euroopa ääremaadele nagu Rumeenia või Bosnia, Serbia pole ma veel jõudnud, kuid senises kogemuse põhjal arvan et valdavad trendid ja massiturism jõudnud sinnagi.
Kuidas teil kogemused? Kas olete kuskil Euroopas kogenud midagi ehedat ja koloriitset (ka atmosfääri mõttes) mis meelde jäänud? Või tulebki suunduda selle kogemiseks tänapäeval pigem Euroopast välja? Näit Kagu-Aasiasse, Lõuna-Ameerikasse jne.
No Fääri saared ja Island on küll päris ehedad kohad. Kui Reykjavik ehk kohati ongi veidi juba suurlinna nägu, siis Thorshavnis jalutavad lambad suht kesklinna lähistel karjamaal. Kummagi saare väikekohtadest rääkimata. Need on ikka täiesti ehedad, mis ehedad. Põhjamaades on neid oma vaibiga väikelinnu ja külasid ikka päris ohtralt. Jah, Helsingis, Stockholmis, Oslos, Kopenhagenis sa vast väga suurt omanäolisust tõesti ei leia, aga väiksemates kohtades küll. Ahvenamaa tundub ka päris ehe, pole veel käinud, aga plaan on.
Ja ma arvan, et sama kehtib Kesk- ja Lõuna-Euroopas - maapiirkondades leidub seda omanäolisust küll.
"Ehedus lõpeb mõneski lennujaamas sellega, et sealt ei ole võimalik jalgsi lahkuda. Oled sunnitud mõne transpordivahendi peale minema" - no mis ime elamus oleks nt Tallinna lennujaamast jala linna poole kõmpimine? Või mismoodi see tegevus rendiautoga kuidagiviisi ehedam on kui liinibussiga?Kõik kohad, kus kohalikud inimesed elavad, on ju täiesti ehedad. AI hotellide kinnine territoorium on minu jaoks eheduse vastand.
Tegelikult ma arvan, et eheduse taset näitab vahest enim see kui kohalikud ei näe turistis üksnes kahel jalal liikuvat rahakotti. Ehk näevad teda kui inimest ja parimal juhul isegi kui külalist.
Selles mõttes näiteks isegi Milano on küllalt ehe kuna linn üsna suur ja turistid peamiselt ainult katedraali ümbruses ja/või kallil ostutänaval seal lähedal. Mujal elab linn oma igapäevast elu. Ja Milano selles mõttes ehedam kui turistide hulgas popimad Veneetsia või Firenze, mis küll ilusad aga suuresti turismile orienteeritud.
Aga jah - selliste kohtade leidmine kus turistis nähakse külalist mitte ennekõike rahakotti, polegi enam nii lihtne. Ka väljaspool Euroopat.