Sattusin mõne aasta eest ühe väga palju reisinud tuttavaga vestlema ja meelde jäi tema tõdemus, et pärast umbes 50 maal käimist sai tema üheks peamiseks valikukriteeriumiks uue sihtkoha valikul nö ehedus ja kohapealne koloriit. Ehk näiteks piltlikult öeldes võivad ju Vabadussammas või Westminster Abbey olla kuulsad, kuid kui oled palju reisinud, siis enam eriti ei kõneta ehk nice to see, aga ei midagi ülemäära erilist ning ümberringi ka nagunii enamuses vaid turistid (st. tegu osaga turismitööstusmasinast). Toona mainis tuttav samuti, et Euroopas tegelikult väga palju kohti nagu polegi kus ehedust ja koloriiti säilinud (ehk nende leidmisel peab minema väljaspoole). Kui koht vähegi tuntud siis võid kindel olla, et seal on palju turiste ja turismitööstus töötab täistuuridel. Kohalikku koloriiti enam alles väga pole ja kõik standardiseeritud, reeglite kohaselt organiseeritud jne.
Nüüd kui mul endalgi Euroopale tiir märkimisväärses osas peale tehtud, tuli see jutt meelde. Ja tõesti - kui mõtlen kus ehedust ja kohapealset koloriiti (ning atmosfääri) võib kohata, siis esimesena tuleb meelde meie enda Eesti. No, võib olla vähemal määral ka meie lõunanaabrid, Läti, Leedu, veidi ka Poola. Ehk grammike ka Albaanias (aga seal kultuurkiht vaatamiseks/tegutsemiseks meiega võrreldes ikkagi õhem) ning pisut ehk ka Alpides. Mujal aga mitte nagu väga. Õigemini kui seda kõike ka on, siis midagi muud peale selle tõdemuse (ahhaa, siin elatakse arhailiselt) seal teha või vaadata väga pole :)
Tõele au andes - nö Euroopa ääremaadele nagu Rumeenia või Bosnia, Serbia pole ma veel jõudnud, kuid senises kogemuse põhjal arvan et valdavad trendid ja massiturism jõudnud sinnagi.
Kuidas teil kogemused? Kas olete kuskil Euroopas kogenud midagi ehedat ja koloriitset (ka atmosfääri mõttes) mis meelde jäänud? Või tulebki suunduda selle kogemiseks tänapäeval pigem Euroopast välja? Näit Kagu-Aasiasse, Lõuna-Ameerikasse jne.
Avien - võimalik, et ajad siis muutunud, sest isegi praeguse turismi madalhooaja ajal nägin mina Mdinas kohalikke ainult suveniiripoodides, müüjatena loomulikult. Ja muuseumide personalina. Isegi söögikohtade pidajad ja teenindajad tundusid enamikus mujalt tulnutena. Mis loomulikult ei tähenda et teenus kehv oli, seda muidugi mitte.
Kreekas kohtab erilist miljööd just väiksemates külades. Ka Kreetal leidsime sisemaal sellise taverna kus aeg oli justkui seisma jäänud - külamehed sõitsid arbuusikoormaga mööda ja hõikusid midagi pererahvale ning lauale pandud friikartulid olid äsja maja tagant põllult nopitud. Unine, vaikne ja ehe oleskelu. Ehedamat elu leiab Kreekas ka vähemtuntud saartelt (näiteks Samos) kuid neilgi on oma turismikeskused, kus hea käia suveniire ostmas, aga ööbida on mõnusam rahulikumas kohas.
Täiesti omamoodi naabruskonna melu valitses Napolis, keset südatalve.
Olen nõus, et Euroopa riigid on kultuuriliselt pigem sarnased ja midagi väga uut ja üllatavat ei paku.
Viimasel ajal pole Euroopas eriti ehedust näinud, pole teedel enam eesleid ja hobuseid vankriga koormaid vedamas. See eest on Aafrikas, Aasias ja Lõuna-Ameerikas veel näha, naisterahvad pesevad pesu ja kokkavad samal ajal kui mehed varjus õllet limpsivad ja kaarte mängivad. Üsna ehe peaks olema veel Kesk-Aasias, Usbeki jne, Gruusiat enam sinna ei liigitaks.
Põnev teema! Eks ehedus ole väga suhteline mõiste, oleneb mida inimene otsib ja reisimisel tähtsaks peab. Ka Karli sild, Eiffeli torn ja Colosseum võivad olla maailma kõige ehedamad kohad, sest ajaloost ja arhitektuurist lugupidav inimene peab neid kordumatuks ja ainulaadseks. Neid on ainult üks siin ilmas ja nad on ehedad. Ehedad ka siis kui sinuga samal ajal 1239 turisti neid imetlevad :)
Ehedus on tõesti nägemus oma silmades. Võtame kasvõi Kreeka turismimagnetised saared, Rhodos, Kreeta, Korfu. Mingem sinna oktoobri lõpus, novembris, kui käib oliivide korjamine. Turismikad on tühjad. Suurem osa elanikest on korjamis talgutel. Ja kui saad ise ka sinna smugeldada, magada kohalikes taludes, vot siis see on ehedus.
Eks kõik on loomulikult suhteline, aga vaadates kasvõi siit foorumist kui populaarseks reisisihtkohaks on saanud Albaania, siis tundub mulle, et üheks peapõhjuseks on justnimelt soov kogeda ehedamaid elamusi. Pärast seda kui Amsterdam, Praha ja Barcelona ära käidud ja nähtud. Ja eks Albaania on üks kohti Euroopas kus seda on veel võimalik leida. Seetõttu mul endalgi plaanis matk Põhja-Albaanias, nii et eks näis kuivõrd on seal seda (veel) säilinud.
Aga jah - Rumeenia (ja ilmselt ka Slovakkia, Bosnia, Serbia) mägedes võib seda ka veel leida, eemal suusakuurortidest muidugi.
Need kohad mõjuvad ehedamana, kus inimesi on vähem. Nii hilisema arenguga riikides nagu Albaanias või Montenegros (viimane oli eriti super!), aga ka Soome Lapimaal või Põhja-Norras. Poola külad on alati toredad, sealsetes väikemõisates on mõnus ööbida. Millised superhead hommikusöögid ja piisavalt loodust matkamiseks! Igasugused agriturismod on ka toredad, seda ka Itaalias jm suurriikides. Need, kes teevad enda kasvatatud aiasaadustest ja koduloomadest ise süüa. Toredad maakohad, hubased öömajad ja pika kogemusega koduprouade suussulavad söögid. Ehedaid maitseelamusi, veel säilinud loodust ja pisut vanamoelist eluviisi leiab tegelikult pea igast Euroopa riigist, kui hästi otsida. Suurlinnadest ja suurtest maanteedest eemal. Ida-Euroopas ja päris põhjas veidi rohkem.
Olen leidnud seda ehedust enamustes Euroopa riikides. Näiteks varahommik ühes Andaluusia külas: kell 5.30 tehakse baar lahti, tulevad traktoristid enne põllule veeremist, tellivad kuuma tostada, millele kallavad oliiviõli või tomatipüreed, võtavad ühe kange kohvi ja kogu selle krempli peale pitsi aniisiviina ja siis...traktorile hääled sisse.
Ma olen selle teema peale pikalt mõelnud. Sageli jäävadki reisidest meelde atmosfäär ja emotsioonid. Palju sõltub sellest, kuhu, millal ja kellega satud...
Kõige rohkem erilisi elamusi on mul ilmselt Horvaatiast, seal 6 aastat elades sai ikka neid nurgataguseid avastatud.
Risnjaki rahvuspargis kodumajutus, kus peremees oli suur jazzi ja põhjamaade fänn. Tema 110 kraadises saunas jäimegi käima ja tema mahitusel jõudsime imelisse muusika- ja kunstihõngulisse Groznjani mägilinna. Väiksemad ja kaugemad saared- Dugi otok ja Lastovo näiteks.
Zagreb ja ümbruskonna veiniistandused. Slavoonia piirkond erilise toidu ja veini poolest.
Lihavõtted Sloveenia mägikülas.
Lisaks sellele tulid mulle meelde veel kevadine rattamatk õitsvas Wachau orus Austrias, kus külades ja linnades asuvad heurigerid pidasid avatud uste päeva.
Sardiinipidu Chanias, Kreetal, kus kohalikega koos grillisime ja sõime värskeid sardiine.
Bornholmi saare klaasi ja kalasuitsutuskojad.
Madriidis üksi reisides ostsin TripAdvisori kaudu nö tapasebaaride ekskursiooni ja milline seltskond ja giid sel õhtul kokku sattusid, oli lihtsalt unustamatu!
Türgist ma ei hakka rääkima, see pole Euroopa...
Alati ei pea minema seda erilist otsima, vahel satud selle sisse juhuslikult.
Šotimaale tasub minna, nimelt maale, kuigi Edinburgh ju ka nunnu. Glasgow mind väga ei kõneta ja Aberdeeni pole veel jõudnud, aga tasub sõita põhja poole mägedesse ning saarestikku. Neil seal küll koduturism väga levinud, aga see pole kuigivõrd segav. Võib näiteks rongiga sõita Obanisse ja sealt edasi praamidega seigelda. Või siis Invernessi ja sealt auto rentida ja sellega edasi põhja poole. Hingematvad vaated on iga käänaku taga, lisaks ohtralt vanu losse imeliste aedadega. Kui juhuslikult satub mõni päikeseline ilm olema, siis on kõik kohalikud rõõmsad ja suhtlemisaldid, muidu eestlaste moodi kinnisevõitu :) Pubides enamasti elav muusika ja sõbralikud inimesed (vahel ka koerad :)) Sobib hästi selliseks aeglaseks puhkuseks, mil saab palju jalutada ja matkata ning lihtsalt oleksleda. Parim aeg minna oleks mai või september, et kurjad kihulased ei kiusaks. Kes kaugemale ei viitsi kolistada, siis alustuseks on Arani saar Glasgowst suht lihtsalt lähenetav.
Hispaanias käisime ühel suvalisel pühapäeval termides suplemas ja otsustasime pärast seda lähedal asuvas pisikeses kitsaste tänavatega linnakeses lõunasöögiks restorani leida.
Valisime restorani välja, astusime sisse, aga kuna kohalikku keelt rääkisin üsna tagasihoidlikul tasemel, siis kohalikke täis restoranist visati meid pärast sisseastumist külma rahuga välja. Kuna jäime hämmeldunult trepile mõtlema, et wtf see nüüd oli, siis pöördus meie poole trepi kõrval üllatuslikult kombel täitsa hea inglise keelt rääkiv suitsetav proua, kes tegi selgeks meie soovi, tõmbas tobi lõpuni, pöördus seejärel samasse restorani ja tegi teenindajale selgeks, et meid peaks ikka sisse laskma :D
Leiti meile kahekohaline lauake ja saime kärarikkas restoranis päris ehedas olustikus maitsva kolmekäigulise lõunasöögi, mis maksis 12 Eurot näkku.
Lisaks eelmainitule, soovitan tõesti Albaaniat. Sõitsin seal veidi ringi ja eksisin ära. Parimad mälestused olidki väiksed külad, kinniseotud jalgadega kuked ja hobused jooksmas keset teed. Mitte ühtegi vastu tulevat autot ega turisti. Sõbralikud kohalikud, vähemalt nii palju kui kehakeelega aru saime.
Samuti on meelde jäänud Gruusia, nende suur kultuuri osa on külalislahkus ja abivalmidus. Kohalikega saab jutule kiiresti ja Eesti neile meeldib. Sinna kõrvale ääretult hea toit, vein ja meeletud vaated. Kahetsen ainult seda, et ei olnud võimalik suure seltskonna tõttu ühegi kohalikuga õhtust süüa, nendest legendaarsetest toostidest ja toidumägedest olen ainult lugenud.
Bosnia ja Hertsegoviina üllatas omamoodi. Kohati tahavad olla nagu muu Euroopa aga samas hoiavad omaette. Imeline loodus ja ajalugu. Kohalikud tahavad väga tutvuda ja suhelda. Ainult head toitu pidi seal tikutulega taga otsima. Hinnatase on eestlasele väga-väga odav.
Ja kuna räägiti ka UK'st siis soovitan lisaks Šotimaale külastada ka Isle of Man'i. Sinna saab nt UK'st väikse lennukiga või Liverpooli sadamast praamiga. Seal on hämmastav loodus. Plussiks selle juures ei ole saarel peaaegu üldse mobiililevi (isegi kohalikel) ja saab olla terve aeg "levist väljas" ning asju ajada vanakooli moodi paberkaardi ja kohalikega suheldes. Vaata ainult, et Isle of Man TT ajal sinna ei liigu - siis on asi eraldatusest kaugel. Saart külastab kahe nädala jooksul kümneid tuhandeid tsikleid, mis mööda saart sõidavad ja telgivad. Samuti on võistluse ajal linnatänavad kinni ja kogu saart liigub ürituse taktis.
Ma ei tea, minu meelest Euroopas rääkida kohaliku omapära puudumisest on natuke... veider. Meil on nii palju erinevaid kultuure, keeli, eripalgelist ajaloolist arhitektuuri suhteliselt väiksel territooriumil. Muidugi on mingid trendid, mis levivad kõikjale, hamburgeid menüüs, Ikea mööbel Airbnb korterites jne, aga suures plaanis on Euroopas kultuurilist eripalgelisust ikka väga palju, oska lihtsalt seda märgata... Isegi suurlinnades, tuleb lihtsalt inimestega suhelda, ja avaneb teine maailm.
Heh, selle teemaga tuleb meelde, kuidas üks Euroopast pärit tuttav tuli mulle Eestisse külla ja tahtis näha siis Tallinnat, Tartut ja veel midagi. Saime Tallinna kesklinnas kokku, ta oli juba vanalinna jm turistika ära avastanud. Lubasin ta autoga Viljandisse tuua, mul auto seisis parasjagu Lasnamäe tagumises otsas. Sõitsime siis linnaliinibussiga Lasnamäele. Ja see oli turistidest rikkumata piirkond mu tuttava jaoks. Korralik kultuurišokk. Siis sõitsime läbi ilusa suvise Eesti Viljandisse. Ja ta reaalselt imestas, et igal pool on mets ja siis äkki lihtsalt keset metsa on mingi talumaja, et ei ole linna, küla, aga on lihtsalt maja. Ja mets. Ja naabreid ei olegi. Võib-olla see kõige tavalisem ja "igavam" ongi see ehedus igal pool... Niiet tasub tõesti selle eheduse leidmiseks veidi kõrvale astuda ja ongi päriselu käega katsutav.