Igal hetkel on tunne, et just NÜÜD on kõik täiesti pekkis ja maailm hukule minemas.. Kui seda uskuda, ei saaks üldse midagi teha või mõelda. Nii et ma mõtlen üsna samamoodi nagu Johhaidii esimene sissekanne.

Eile just arutasime järgmise suve reisi, mis läheb läbi Istanbuli Aasiasse; turvalisus ei tulnud üldse teemaks. Kui on vaja, siis tuleb minna.

Järgmise suve ... järgmise kümnendi ... kui ikka reisile lastakse sind ...

Minu jaoks pole täna asjalood reisimise osas sugugi erinevad aasta või ka 5 aasta tagusest ajast. On kohad, kuhu ei läheks ka siis kui peale makstakse ja on teised kohad, kuhu minekul ei mõtle poolt minutit ka isise või ülejäänud terroristide peale. Nendest tunduvalt rohkem segavad reisimist streigid, lendude hilinemine, pankrotid, pagasireeglid, kallid piletihinnad, vähene vaba aeg jne. ;)

Loona, mõhhh...? Mõnda reisi peab planeerima pool või kolmveerand aastat ette, muidu ei õnnestu.