Tean, et sellele küsimusele ühest vastust pole, sõltub inimestest ja olukorrast, aga jagage palun oma kogemusi ja mõelge niisama kaasa. Mis on teie meelest minimaalne mõistlik lapse vanus, et ema võiks minna lapse kõrvalt üksi reisile? Reisi kestvus u 10 päeva. Laps oletame, et selline keskmise iseseisvusega. Laps jääks isaga, kes elab ka igapäevaselt ema ja lapsega koos ja tegeleb lapsega. Lapsele emme meelib natuke rohkem, aga issiga saab ka kenasti hakkama ja on lähedane suhe.
Beebi emana unistan, et kui laps nõks suurem on, teeks ühe üksi reisi. Pole enne ise lapse saamist eriti väikeste lastega kokku puutunud ja siis mõtlengi, et ei tea, millal see reis võiks mõistlik teha olla. Reis pole otseselt hädavajadus, vaid saab rahulikult oodata lapsele arenguliselt sobivamat aega emast pikemaks eemalolekuks. Ja ilmselt vist oleks last enne mõistlik lühemate eemalolekutega harjutada?
Ma kunagi kuskilt lugesin, et lapse vanus aastates võrdub reisi pikkus päevades. Ise käisin ära 1a10 k lapse juurest nädal aega. Laps sel ajal isaga (me lahus) ja kõik oli ok. Aga isa ka väga hoolitsev ja füüsiliselt lähedane lapsega. Ning kuidagi olid vist ka vanaemad kaasatud, st lapsel oli pidevalt lähedaste inimestega tore. Kokku oli ka lepitud, et ei mingeid helistamisi, st lapsele ei sööda ette igatsust.
Mu proua ronis Elbruse otsa (mägi Kaukaasias, 5642 meetrit), kui üks laps oli täpselt aasta vana (12 kuud ja paar päeva). Reis kestis kolm nädalat. Sõitsid bussiga läbi Venemaa sinna kohale, aklimatiseerusid, tegid mäeõppusi, käisid tipus, pärast jälle bussiga tagasi. Ma siis hoidsin värskelt võõrutatud väikelast. Igati okei oli :)
Mis neil elada? Mis valikud üldse on :)
Meil on kolm last. Kõigi kolme puhul oli nii, et kui laps sai üheaastakseks, läks ema pikemale reisile ja mina jäin lapsega üksi. Aastasel on üsna ükskõik, kas tal on üks lapsevanem kodus või kaks. Võõrutatud said nad kõik natuke enne reisi. Ma mäletan, et kui esimene laps minuga jäi, siis ma läksin esimesel hommikul temaga poodi ja ostsin mikrolaineahju piimasegu soojendamiseks, seni olime kuidagi soojaveevannis seda teinud :)
Maailm on täis lapsi, kel on üheaastaselt vaid üks vanem. Teine on sõjas, elab eraldi, käib Soomes ehitamas või mis iganes. Reisi korral on tegu vaid nädala või paariga. Selle ajaga ei lähe emme nägu meelest ja ka koju jäänud üksikvanemal pole häda midagi.
Eks võib ka teisiti. Ma korraldan just sõpradele üht matka, kuhu tuleb abielupaar, kelle vanim laps on 14. Ütlevad, et nad ei ole abiellumisest ja laste saamisest saadik kordagi üksi (ilma lasteta) reisinud. Et nende jaoks on see nüüd pulmareis :) Nii et võib ka hästi pere- ja lastekeskselt elada, ja ka see on täiesti okei. Peamine, et täiskasvanud üksteisega rahul oleks ja hästi läbi saaks. Siis on ka lastel hea.
Ja vastuseks Javine'le üks kommentaar allpool:
Minu arust ka keerulise ja jonniva lapse korral tuleb puhkust võtta ja perest eemale saada. Meil üks lapsuke oli väiksena päris keeruline ja me olime mõlemad stressis temaga mässates. Aga tegelikult polnud vahet, kas kodus oli üks lapsevanem või mõlemad. Nii oli just reisimine see ventiil, mis andis võimaluse end tunda normaalse inimese, mitte lapse orjas vanemana. Meie arust töötas hästi.
Nüüd on meil lapsed suured, saame reisida nii üksinda kui kahekesi kui koos lastega.
Laps elab täiesti ära kui on olemas hoolitsev pool. Tegelikult ta nii lihtsalt ema ei igatse, lihtsalt ema on tavaliselt alati käepärast, täidab soove. Kui nüüd on teine pool olemas siis on kõik ok, eriti kui muidu on see teine pool pidevalt ka hakkamas. Võin kinnitada, et ema igatseb lapse järgi ja mõtleb pidevalt lapse peale väga palju rohkem kui laps emale.
Hoopis hullem on käia 3-4 aastase lapse kõrvalt. Vaat see võtab alles jonnida.
Meie andsime aastase lapse vanavanematele hoida kogu suveks. Väga tahtsid teda hoida. Ise ei osanud ootamatu vaba ajaga midagi pealegi hakata, reisiks ei olnud siis raha, sest vaba aeg toimus suht ootamatult.
Javine ja tripp - aitäh selgitamast. Ma ise ei osanud eriti sedasi mõeldagi, sain uue vaatenurga. Mu enda ema oli selline, kes mitte kunagi kuskil ei käinud, ja ise ma päris nii ei taha. Samas üks tuttava tuttav käis nii palju lapse kõrvalt ära oma elu elamas ja isa tegeles kogu aeg lapsega. Lapsel lõpuks oli emast suva ja paari aastasena ütles emale ka issi. Ma nagu kumbagi äärmust ei taha ja üritame mehega meie perele sobivat keskteed leida.
@MilkMocha
lapsed harjuvad kiiresti. Tegelikult oli teise lapse kõrvalt veel suurem katsumus - olime aastase lapse kõrvalt mehega mõlemad kahenädalasel reisil (see polnud küll puhkusereis, vaid tööga seotud). Laps oli vanavanematega. Kui tagasi jõudsime, ei tahtnud laps meid kohe ära tunda, olime rohkem võõrad kui vanaema. Nii et lapse seisukohalt on asi pigem kerge, vanem on suurem tagaigatseja.