Päris kasulik ja põnev oleks lugeda, mida sellise "äkkplahvatuse" puhul teha (kui kellelgi peaks olema näiteks isiklikku kogemust). Äkki on teistelgi, midagi kõrvataha panna.

Esimesel korral pööritasin vaid silmi ja raputasin pead, teisel ja kolmandal korral küsisin, et millist raha ta silmas peab ning kas nad ei ajaks nüüd omi asju edasi, neljandal korral hüvitasime "tema vaeva". Jutt käib siis minu ja Veigo viimasest kogemusest. Ja muidugi peab olema rahulik ning enesekindel, kuid reageerima vastavalt olukorrale. Näiteks erienvalt Aafrikast, oli mul Lõuna-Ameerikas tekkivaks ettevalmistda ning strateegiat kavandada. Aafrikas sellist aega situatsiooni tekkimisel ei ole.

Olgem ausad, "äkkplahvatuste" puhul on raske ühest nõu anda, sest iga olukord on erinev ja inimeste käitumisviisid/kavatsused võivad olla ka väga erinevad. Ilmselt esmane on proovida piirkonnast võimalikult kiiresti aga samas liigset tähelepanu tõmbamata lahkuda. Vahetust ohualast väljas olles võib edasi mõelda, mida teha. Kui seda teha ei õnnestu, hakkabki suurest rolli mänguma see kui hästi keegi olukordi ja inimesi tunnetab ning millised vahendid tal kasutada on. Olgem ausad, me ju tegelikult lõpuni ei tea, mis toimub purjus matšeetega talumehe peas: mõni saab sellest ainult hoogu juurde, kui näeb, et vastaspool püüab agressiooni vältida ja mõni ehmatab ära kui ta kõva ja selge häälega pikalt saata. Selge on, et kui valida passiivne tee, anname me initsiatiivi käest ja oleme täielikult vastaspoole meelevallas. Võibolla ta tahab ainult natuke tõmmelda, võibolla tahab raha aga võibolla võtab teil pea maha lihtsalt sellepärast, et miski seda ei takista.

Kui otsustada vastu hakata, tuleb alati lähtuda kuldreeglist: "ära roni noaga tulevahetusse", ehk sinu kasutadaolevad vahendid peavad olema kas võrdsed või paremad kui vastaspoole omad ja andma sulle mingi eelise. Ehk seesama taskulambiga pimestamine annab sulle väärtusliku sekundi, et jalad selga võtta ja ära kaduda või sama lambiga vastaspoole ninaluu puruks lüüa ja siis jalad selga võtta.

Samas me ei peaks reise ette valmistades mõtlema ainult inimesepoolsetele rünnetele vaid erinevatele õnnetusjuhtumitele. Viimaseid tuleb ilmselt rohkem ette kui inimrööve. Selle juures peame arvestama järgmisi asju:

1. enda turvalisus - kummikindad, käte desinfitseerimisvahendid, piirkonnas vajalikud vaktsiinid jne - kõik see, mis aitab meil endal vere, mustuse jm õnnetustega kaasaskäivaga kokku puutudes terveks jääda 2)sündmuskoha nähtavus/leitavus - lambid, helkurid (vestid), valguspulgad, värviline riietus ehk kõik see, mis aitab päästjatel meid leida või teistel liiklejatel märgata. Kes on kunagi näinud pimedas toimunud liiklusõnnetust, teab millest ma räägin.
2. esmaabivahendid - sidemed, plaastrid, žgutt, elastikud, valuvaigistid, põletikuvastased vahendid, termokile ehk kõik see millega endal ja kaaslastel hinge sees ja olemist talutavana hoida kuni päästjad kohale jõuavad
3. elementaarsed tööriistad - nuga (3 eurone ehitusnuga sobib väga hästi) või multitool, nöör, traat, haaknõelad, tikud, kaablivitsad ehk vahendid käepärase varjualuse või lahase tegemiseks ja tule süütamiseks
4. vahetusriided - erinevates õnnetustes on lihtne märjaks saada ja kui esimene adrenaliinisööst üle läheb, hakkab väga ruttu väga külm. Kui päästjaid peab kauem ootama, võib ainuüksi alajahtumise pärast ära kustuda, isegi kui muid vigastusi pole 6)olukorra jäädvustamine - kuna igasuguste õnnetuste puhul viiakse läbi juurdlus, on mõistlik kui olukord vähegi lubab, olukorda salvestada, et hiljem oleks lihtsam sündmuste käiku taastada.

Mida ja kuipalju kaasa võtta, sõltub muidugi kuhu ja kui kauaks minnakse. Samuti on oluline, millise transpordiga liigutakse. Seljakotiga reisides peab ilmselgelt varustuse kaal olema minimaalne aga näiteks oma autos võiks ikka saag/kirves ja labidas kaasas olla.

Ja loomulikult, igat asja mis sul kaasas on, pead sa oskama õigesti kasutada igas olukorras, vastasel juhul on tegemist surnud kaaluga