Kui linn sobib, siis pakuksin Kyoto -t. Väga kaugel sellest ei ole ka Todaji tempel, mis mulle kõige suursugusema mulje jättis. Hulga käepärast infot, mida ka ise kasutasin leiab https://albion.ee/reisikalender/

Apeks: Todaji ei ole ju Kyotos, ikka Naras? Olen käinud Jaapanis 2 korda, kevadel plaanis uuesti minna. Kodutöö tee ära www.japan-guide.com 12 aastase seisukohast vaadatuna:

1. Nara. Jalavaeva vähendamiseks kasuta Kintetsu Nara, mitte JR Nara rongijaama. Muidugi, kui kasutada JR Kansai passi, siis vali ikka JR Nara. Miks Nara - alates parki sisenemisest saad teada :-). Lapsele kindlasti meeldib.
2. Osaka. Näiteks akvaarium (Kaiyukan). Toredad akvaariumid on veel Nagoyas ja Tobas. Kõige parem on muidugi väidetavalt Okinawal.
3. Himeji loss.
4. Kui baaslaager on Tokyos, siis tasub külastamist Nikko. Tokyos endas Harajuku, Odaiba, Akihabara. Kui ilm on ilus ja viitsid olla järjekorras, siis kindlasti ka SkyTree.
5. Kas öökulli kohviku all peab laps silmas Ghibli muuseumit?

Jaapani rongijaamad (Umeda, Nagoya, Shinjuku, Shibuya, Tokyo Station) on SUURED ja rahvarohked. Tipptunde tasuks vältida. 12 aastane peaks muidugi hakkama saama, aga teineteist ära kaotada on seal väga lihtne. Sildimajandus on muidugi OK.

Lisan veel infoks, et nägin öökullikohvikut täiesti juhuslikult aga ei mäleta, mis linnas see võis olla. Otsisin söögikohta ja märkasin ühe kohviku ukse taga pikka saba. Tõenäoliselt on neid kohvikuid Jaapanis rohkem. Kui teate konkreetselt asukohta, siis igaks juhuks varuge aega, kuna see tundus väga populaarne olevat kohalike seas. Ise ei näinud öökulli, kuna aknad olid täiesti kinni kaetud aga reklaamtahvlil oli öökulli pilt ;)

Hirvi nägin ka aga ilmselt on neid seal ka mitmetes paigas. Aga see koht väärib küll külastamist. Nimelt Itsukushima-jinja shrine https://en.wikipedia.org/wiki/Itsukushima_Shrine. Minu arust üks tuntumaid Jaapani tunnuseid Fuji vulkaani järel. See on Hiroshima lähistel väikese Miyajima saare peal. Seal oli palju hirvi ja nad olid nii julged, et tulid ise ligi. Mul on isegi pilt sellest, kuidas üks uudistab poe ukse taga, nagu tahaks sisse minna ;)

Kui lendate Tokyosse, siis Hiroshima tundub küll kaugel aga shinkansenid sõidavad väga kiiresti. Mina ostsin sealtsamast lehelt japan-guide.com 21-päevase JR-passi ja sõitsin Nagasakist kuni Hokkaidoni välja ning sealt pärast Tokyosse. Arvestasin välja, et muidu oleks kulunud nende piletite peale topeltsumma, kui oleks kõik eraldi ostnud.

Nagu eelpool lauriandres mainis, siis Osaka akvaarium on tõesti külastust väärt. Väga võimas. Teine põnev koht, mis küll Jaapaniga kuidagi ei seostu, on Universal Studios (samuti Osakas), kuhu lapsel võiks olla huvitav minna.

Kui paigal tahate olla, siis tõesti Kyoto on tõenäoliselt selline koht, kus kõige rohkem on vaadata aga soovitan ikka ringi liikuda. Rongiga saab nii kiiresti ja lihtsalt ühest linnast teise. Raudteejamade lähistel on hotelle küll ja kõik kohad saab käigu pealt veebis broneerida. Ise peatusin kahe kuu jooksul kokku umbes 30 majutuses, mis oli paras tormamine aga samas nägin ka riiki Okinawast kuni Hokkaidoni välja.

lauriandres: Nara's jah, kuhu on Kyoto'st umbes 40 km.

Aitäh vastajatele. Sain mõtteid ja ideid ning vihjeid. Nüüd kodutööd tegema!

Kas keegi siinolijatest ka teab millal oleks hea Jaapanisse mitte ( et ei oleks kõrghooaeg) ? Kuidas on sealne hinnatase? Mida kasulikku peasksin veel teadma ja "kõrva taha " panema?

Hetkel peaks kohe algama või juba alanud olema kõrghooaeg seoses kirsside õitsemisega. Nagu meie ootame sooja suve ja kuulame ilmatarkade ennustusi, siis jaapanlased ootavad kirsiõite puhkemist. Ise reisisin just sel ajal lõunast põhja praktiliselt mööda kirsiõite graafikut, mida seal kohalikud päevauudised edastasid. Kui lõunas olid pargid õitest roosad, siis päris põhjas, Hokkaido saarel , võis isegi kolm nädalat hiljem alles lumehunnikuid kohata ja puud olid täiesti raagus. Märtsi lõpust kuni mai keskpaigani on seega rohkem sagimist ja hotellide hinnad kõrgemad. Juuni-juuli pidid vihmased olema.

Keeruline öelda, mida peaks enne teadma. Ostke mõni reisijuht nagu Rough Guide, Lonely Planet või muu. LP on võimalik osta digitaalselt ja alla laadida arvutisse või telefoni.

Paar asja olid küll, mida oleks ise võinud enne teada. See oli küll nüüd juba 3 aastat tagasi ja olukord on ehk muutunud. Esiteks ei saanud siis lennujaamast ega ka kohapealt poodidest osta sim-kaarte. Oli võimalik rentida mobiiltelefon kohaliku kaardiga või kaasaskantav wifi-seade. Paraku sai neid vaid suurematest lennujaamadest, mille hulka ei kuulunud Okinawa, kust ma riiki sisenesin. Hotellides oli küll väga kiire wifi-ühendus aga puudust tundsin just tänaval liigeldes, kus googlemap oleks abiks olnud. Nüüd peaks vist juba saama ka sim-kaarte osta.

Teine ja väga oluline asi oli see, et Jaapanis ei saanud kasutada Maestro pangakaarte aga sel ajal Swedbank väljastas just neid. Lugesin siis veebist, et tõepoolest on need seal blokeeritud ja toimivad vaid Kanadas või Hollandis välja antud kaardid. Lasin siis esialgu endale Western Unioniga sularaha saata ning tellisin pangast uued kaardid, mis mulle paari nädalaga sinna saadeti. Kõige kindlamini toimis Visa. Mastercard'iga oli ka vahel probleeme. Seega tasub sularaha kaasa võtta ja nii üllatav, kui see ka pole, ei saa Jaapanis väikestes poodides ja söögikohtades tihti kaardiga maksta. See on kirjas isegi Lonely Planetis. Sularaha ei saa samuti igalt poolt automaatidest välja võtta. Suuremates linnades, seal kus turiste palju liigub, oli olukord lihtsam aga väiksemates kohtades sai kasutada vaid automaate, mis asusid postkontorites ning seda vaid tööpäevadel, kuni kontorid avatud. Olin juba 6 kuud reisinud ja seetõttu sularaha otsas.

Tasub arvestada ka seda, et enamus rahvast inglise keelt ei räägi ega saa aru isegi kõige lihtsamatest küsimustest. Kui esimest korda läksin restorani ja osutasin menüüs pildi peale, kus tundus olevat liha riisiga, siis mõne aja pärast tuli teenindaja tagasi ja vuristas midagi jaapani keeles rääkida. Vabandasin, et ei saa midagi aru aga ta jätkas ikka samas vaimus. Naeratasin ja laiutasin käsi, mille peale ta alustas uuesti oma juttu, kuid siis märkasin, et ta hoiab nimetissõrmi risti. Ma ei teadnud veel siis, et see ongi tavaline "ei" nende kehakeeles, mitte pearaputus, nagu meil. Sel hetkel olin alles lennust väsinud ega saanud aru, mida ta öelda tahab. Lõpuks kutsus ta teise teenindaja ja see omakorda kolmanda, kes siis kõik mul laua kõrval sõrmed risti kummardasid ja kordasid sama juttu. Hakkasin juba arvama, et nad hakkavad sulgema ja köök on juba suletud. Lõpuks leiti keegi, kes oskas öelda "no beef". Selgus, et veiseliha oli otsa saanud aga kõike muud sai ikka tellida ;)

Kui jaapanlase käest teed küsida, siis ta tuleb sinuga kaasa, kuni on veendunud, et oled otsitud koha leidnud. Esimesel korral ma seda ei teadnud ja Nagasakis juhatas naine koos kahe väikese lapsega mind ligi poolteist kilomeetrit hotelli ukseni. Oli külm ja pime, kevadine hilisõhtu, ning temperatuur juba vast alla 7-8 kraadi. Kusjuures, kui ma alguses teed küsisin, siis naine oskas öelda "no enlish" aga tema väikesed lapsed said aru ja seletasid talle, et ma otsin hotelli. Lõpuks jõudsime sinnamaani, et lasin tal helistada hotelli numbrile, mis broneeringus kirjas ja sealt seletati talle, kuidas kohale jõuda. Tegelikult oleks olnud väga lihtne seletada, kuna tuli kilomeetri jagu otse kõndida ja siis tankla juurest paremale pöörata ning veel pool km otse minna. Oleks ma seda enne teadnud, oleks takso võtnud aga enda teada olin juba hotellile päris ligidal.

Taksodega seoses meenus see, et ei tasu ise uksi lahti sikutama ega ka sulgema hakata. Ukse avab taksojuht seespoolt ja sulgeb ka. See käib seal mingi süsteemiga ja käsi pole vaja kasutada. Ise kippusin ikka harjumusest ust avama ja kinni lükkama.

Pulkadega söömise oskus tuleb kasuks. Samuti elementaarsed teadmised pulkade käsitsemise kohta. Ega jaapanlane ei ütle, kui midagi valesti teed ega pane ka otseselt pahaks. Nende jaoks oledki sa gaijin (välismaalane) ja ükskõik, kui hästi sa ka nende kultuuri ei ürita sulanduda, siis gaijin'iks jääd sa ikka ;)