Mul suurem viiene, hakkasin õpetama talle vist 3-4lt, et oskab ise kirjutada oma nime, minu nime ja tel. numbrit nii käsitsi kui nutiseadmes, Eesti koodiga. Järgmisena õpime tel. numbri ütlemist ja lauseid inglise keeles ( a la (my name is, my mother name is her phone number/whatsapp). Oluline on ka, et kui saab kellegi telefoni kätte, siis saab ise otsida FB mind üles ja vajutada share live location nt või teha videokõne. Samuti, et oskab erinevate telefonidega helistada, nii telefoni teel kui kasutades äppe (messenger, whatsapp). Meil pole õnneks vaja läinud, aga eelmisel kevadel aitasin Eestis üht esimese klassi poissi, kes oli läinud vale bussi peale (ja suvalises kohas maha tulnud) ja telefoni tal polnud. Küsis nuttes, et kas saan aidata, andsin talle kohe oma telefoni kätte, aga tuli välja, et ta ei osanud seal trükkida ega teadnud ema numbrit, otsis päeviku välja, et seal peaks olema. Panin ise numbri, valisin ja tahtsin poisile anda aga ta ei julgenud kõrva äärde panna, andis mulle tagasi, rääkisin ise siis emaga ja ema tuli järgi. Jutu point on see, et tegelikult peaks selliseid asju harjutama, et kas või telefoniga rääkimine ja helistamine. Samuti võiks olulised asjad peas olla, nagu vanemate numbrid, st nt kui telefoni aku saab tühjaks ( suurematel lastel) või see käepael või paberitükk taskust ära kaob.

Meie oleme kasutanud mitmeid võimalusi. Täna on lapsel käe peal AppleWatch GSM võimekusega ja kuskil taskus AirTag.

AppleWatch Eesti e-simidega kahjuks sidepidamise osas välisreisidel abiks ei ole (kui siin just viimastel kuudel pole muudatust toiminud), KUID võime algatada hädaabi kõne (112 või 911) säilib ka roamingu toimimisest sõltumatult. Oluline muidugi, et laps teab, kuidas seda algatada. Plussiks ka see, et hädaabikõne algatades edastab AppleWatch ka hädaabikeskusele endale teadaolevad oma asukoha koordinaadid.

AirTagide suur pluss on nende ülesehitus, mis põhimõtteliselt eeldab mõnekümne kuni 100 m raadiuses mis tahes Apple seadme olemasolu. Paarikümne meetri kaugusel on võimalik ka telefoniga (eelduses, et AirTag on just nimelt selle telefoni AppleID-ga seotud) ka päris täpselt leida suund jne.

Ise olen need AirTagid paigutanud reisil ka kõikidesse kohvritesse ning ka sellest on reaalselt abi olnud.

Päris pahalaste suhtes on aga airtagide abi piiratud -- nimelt ca 30 minuti pärast hakkab pidevalt võõra airtagiga koos liikuv iPhone sellest hoitama ja siis võib päris pahalane seda airtagi otsima hakata.

Lapsega reisil silmside kaotamise osas on oluline ka kokku leppida mõlema käitumine. Vältimaks olukorda, nagu vanas multikas, kus päkapikk maja otsima läks.

Näiteks on vaja kokku leppida, et laps avastades, et ta vanemat enam ei näe, kas jääb alati täpselt sinna, kus ta selle avastuse tegi või äärmisel juhul liigub tagasi kohta, kus ta kindlasti teab, et vanemat viimati nägi ja jääb sinna.

Kui laps kohalikku keelt ei oska, on hea panna talle kohapeal arusaadavas keeles kirjake taskusse, kus on kirjas tema nimi, rahvus, vanemate nimed ja kontaktandmed. Miks mitte ka lause, et "olen oma vanemad kaotanud, palun püüdke helistada mu vanematele ja kui see ei õnnesu, palun kutsuge politsei".

Ise oleme lapsele alati rääkinud, et kui keegi abi pakub, siis kaasa tohib mina eranditult vaid vormis politseinikega.

Ülalkirjeldatud abivahend kasside-koerade leidmiseks tundub olema ka vägagi nutikas. Mõistlik oleks see siis pigem kinnitada lapse riietesse nii, et see ei saa sealt mitte kuidagi välja kukkuda ja et seda ei oleks ka võimalik lihtsalt ja kiiresti eemaldada.

Pea 3 aastat tagasi alustatud teemas saan nüüd lõpuks ka omapoolse praktilise kogemuse ülevaate anda. Seni mudilastega kuhugi suurlinnadesse väga ei juhtunud ja sai käepaeltega ja Xplora X6-ga asjad ära aetud. Nüüd sai nats pikemalt Aasias oldud ja sealsed suurlinnad on väheke teise meluga ning keel pole ka päris see, millega mudilane hakkama saaks. Lisaks meie kohalik Xplora seal ei tööta.

Mis ma siis tegin... Kuna lõplikud valikud jäid nagu ikka viimasele hetkele, siis proovisin leida heade review-dega asju, aga nagu teemat algatades sai tõdetud, siis sellised on peamiselt piiratud USA-ga. Seega surfasin, töötasin läbi igasugu sellekohaseid toppe ja Amazoni revjuusid.

Esmane kiusatus oli tellida Tracki Mini, mis iseensest oli igal pool toppides olemas, aga Amazonis (kus on ju reaalsed kasutaja tagasisided) jäid hinded kuhugi 3.5 peale pidama. Pidasin kehvaks, kuna kõrval olid paremate hinnetega seadmed pakkumisel.

Selle põhjal saigi tellitud SafeTag Mini.

Plussid:

• Olenevalt valitud kuutasust saab asukoha uuendused viia kuni 10 sek peale
• Ei pea võtma aastast paketti, vaid saab ka kuu kaupa e nii nagu vaja
• Tulenevalt tihedast uuenduste intervallist oli asukoha määramine päris täpne
• SafeTagi äpis on näha liikumise ajalugu jm infot

Miinused:

• Suurus. Panin selle lapsele paelaga kaela ja särgi alla. Kõrvaltvaatajana ei tundunud kõige mugavam, aga "klient" ühtegi paha sõna ei öelnud ja kandis hea meelaga.
• Peab aeg-ajalt laadima. Mul ta koguaeg sees polnud ja 3 nädala jooksul sai vist korra laetud.
• Selleks, et ta töötaks on ikkagi vaja kuutasu maksta e kaasneb perioodiline kulu.

Aga kuna aktiivseid mudilasi on peres rohkem, kui üks, siis mõtlesin ka alternatiivi katsetada. Eespool oli palju soovitusi kasutada AirTagi, aga kuna ei kuulu õuna parteisse, siis otsisin sarnast toodet ja jäin pidama Chipolo Popile. Maandus samamoodi kaelapaela otsas.

Plussid:

• suurus (väiksus) ja kaal. Võib kenasti kaelas kanda ja ei pane tähelegi
• ei pea muretsema aku pärast
• sai läbi äpi panna häält tegema, et siis kuulata, kus kadunud ese/inimene on

Miinused:

• häält küll saab panna tegema, aga ega reaalselt sa suurlinna saginas seda enam meetri kaugusel ei kuule. Ehk reaalselt seal selleast kasu polnud.
• Ma ei tea, mis tihedusega ta andmeid mulle saadab (vist sõltub, kui palju on läheduses Andoid seadmeid). Enamasti tundus, et asukohad on õiged, aga samas, kui paar korda läksid mudilased kõrvaltänavasse tädi käest smuutit ostma, siis jõudsid enne juba tagasi, kui äpis asukoht muutuda jõudis

Mis siis kokkuvõttes öelda/järeldada:

• südamerahuks olid abiks küll
• loomulikult olid ka käepaelad endiselt kasutusel (Whatsappi numbrid peal, kuna sealkandis kasutavad kõik seda rakendust ja +372 numbrile vaevalt keegi helistama hakkab. Ja ega siis ei saaks midagi arugi) ning kadumaminemise põhitõed üle räägitud (ei lähe hulkuma-liikvele, jääd sinna, kus side katkes jne)
• Paela otsas seadmed pole kõige mugavam lahendus. Kuna need koguaeg kaelas pole, siis vahepeal ikkagi ununesid need hotellituppa maha, kui oleks pidanud kaasa võtma. Seega soovitus on otsida mingi veekindel käepael (nagu eespool AirTagi puhul soovitati) ja see võib kogu reisi vältel ilma kandjat häirimata käe peal olla. Kui keegi Chipolo Popile mõne asjaliku leiab, siis võiks soovitada. SafeTagi sarnast seadet muidugi käe peale ei pane.
• Linnasaginas ei pruugi asukoht üdini täpne olla. Vahepeal kontrollides näitas olevat kuskil teisel pool teed majade vahel vms. Iseenesest polnud suured hälbed ja kriisisituatsioonis oleks otsingu perimeeter olnud suht väike.
• Parim lahendus oli ikkagi mudilastega rääkimine, et mitte ise väga ees või taha jäädes uudistama minna ja teisi silmapiiril koguaeg hoida ning ka ise lapsevanemana olukorra jälgimine. Viimane oli kohati küll tüütu (nt. tahad turul rahulikult kaupa vaadata ja müüjaga suhelda, aga mudilane arvab, et mõni teine lett kuskil kaugemal mingite Labubu või Pokemoni asjadega on palju huvitavam).
• Kuni järgmise reisini saab Chipolosid kasutada nt. ratta trackimiseks. SafeTagile samas ei oskagi mingit rakendust leida. Ju siis jääb riiulile oma järgmist missiooni ootama.