Majutus Koh Changil veebruaris

Tere,

Olen küll korra varem Tais käinud ja oma silmaga näinud, et majutuse leidmisega praktiliselt kuskil probleemi ei ole, kuid see oli märts/aprill, seega mitte enam tipphooaeg ja meid tookord vaid 2. Seekord minek viiekesi ja küsimus - kas võib tekkida raskusi Koh Changil kohapeal viiele majutuse leidmisega nädalaks? Ei pea olema midagi erilist, lihtsalt midagi puhast ja konditsioneeriga, ruum või bungalow. Ise arvan, et kohapeal on õigem vaadata, aga tahaks targematelt kuulda, sest väsinud peaga suurte kompsudega tulutult ringi uitada ka ei tahaks :)

Teine küsimus ka siia otsa - kas malaariatabletid tuleks sellises kohas menüüsse võtta? Eelmine kord piirialadelt eemale hoides ei võtnud neid ja polnud miskit häda.

Aitäh!

Oleneb, mis majutust te tahate ja kui "elu keskel"?
Me ise proovisime Koh Changi erinevad rannad ära, aga alles lõpus mööda saart motorolleriga sõites avastasime ühe üksiku ja kena koha, kuhu oleks võinud kohe alguses minna- Long Beachile. Samas on sinna üsna raske kohale jõuda, tee pole algajatele. Aga sinna sõidavad ka kastitaksod.
White Sand Beachil oli mitte-turistihooajal ühe kuuritaolise ööbimiskoha hind ligi 500 bahti. See oli selle koha kõige odavam variant, muidu White Sand Beachil on enamjaolt aristokraatlikud kohad ja nende eest peab tuhandeid bahte välja käima.
Lonely Beach oli meeldiv-tore, rentisime 4-5 päevaks bungalow ööpäeva maksumusega 450 bahtiga. Kui ei taha väga elust eemal olla, aga samas tahaks mingit meeldivat õhkkonda ja mitte tüütavaid tailori-tüüpe, siis soovitan Lonely Beachi. Kuigi Lonely Beachi parimates majutuskohades ei ole merevaadet. Aga nagu Koh Changil olles aru saate, pole merevaade kõikidele taskukohane. Kui tahate selliseid rannamajakesi üürida, siis peate vist jagunema!

Malaariatablette meie ei võtnud, tegelikult on Tai saartel rohkem Dengue palaviku oht. Ja meie käisime Põhja-Tais ka malaariatablette võtmata. See oli küll üsna riskantne, kuna siis oli veel vihmaperioodi lõpuvaatus..
Suurem on malaariaoht just vihmaperioodil ja kui džunglisse matkama lähete, siis tasuks igaks juhuks võtta.

Koh Changil on ranniku äär täis kümnete kaupa seinast seina hinnaga ööbimiskohti. Soovitaks esimeseks ööks sõita Lonely Beachil asuvasse Siam Holidaysse (asub vahetult ranna ääres, ventilaatoritega ca 20 bungalowd, söömisvõimalus kohal või lähikülas, hind vist oli 400 B kanti)Järgmine päev uurida rahulikult erinevaid võimalusi ja leida parim.

Veebruari alguseks Koh Changile jõuda. Praegu Chiang Mais, kust homme Laose poole teele asun. KC-l tahaks leida kahe magamistoaga apartmendi või bangalo moodi asja, aga ei muretse selle leidmise pärast praegu küll üleliia. Taimaal asjad lihtsalt juhtuvad olgu siis moel või teisel.

Suur aitäh vastuste eest!

Otsustasime siis mitte ette ära bookida rohkem kui vaid esimese öö. Lennust väsinuna on hea, kui mingi kindel koht ees ootamas ja eks järmisel päeval puhanuna saab juba edasi uurida.
Viky jutust võtan siis teadmiseks, et White Sand Beachilt ööbimist otsima ei lähe. Samas jagunemine vist suur probleem poleks, peaasi, et lähestikku saaks. Sinna Long Beachile tahaks küll! Kas raske tee all pidasid silmas rolleriga ligipääsu? Eelmine kord Koh Phanganil sai ka hirmsaid mägesid mõõdetud ja bungalow juurde jõudmiseks viimane km liival sõita.. oli kyll raske. Lõpuks võtsimegi ATV :)

See vist on tõsi tõesti, et Taimaal asjad lihtsalt laabuvad mingitpidi. Mis nii viga elada :)

Minu arust tähistasid need taid ju ka hiinauusaastat, kas tänu sellele ei või ööbimise saamine raskendatud olla? Oleme see aasta sellel ajal filipiinidel ja seal oli juba eelmise aasta oktoobris paremad kohad väljamüüdud. Isiklikult kardaks küll väheke seda perioodi.

See Long Beach on selline chill koht, aga tee sinna jah.. rolleriga pole see läbitav, vähemalt mingi lahja rolleriga. Siis, kui me Koh Changil olime, siis sellel teel olid tugevad piki-ja vasturoopad, siis oli just märja perioodi lõpp. Eks tõenäoliselt sellest ;)
Koh Changil ei kohanud me novembris nädala jooksul ühtegi rahvuskaaslast, aga kui Long Beachi ühes rannakohvikus kehade jahutuseks külma jääteed jõime, leidsime muukeelsete raamatute seast ka ühe eestikeelse "Elu pärast tsunamit" või midagi sellist. Eestlasi jõuab igale poole. Long Beach tundus tol hetkel selle saare kõige kaugema ja asustamata kohana. Need majutused seal on ka suhteliselt boheemlaslikud. Lukstingimusi minu mäletamist mööda ei olnud.

White Sand Beach on jah, selline..maitse asi vist. Kuna jõudsime saarele hilja õhtul, siis peatusime alguses seal, sest me ei teadnud eriti midagi Koh Changist. Hommikul suure hurraaga tahtsime mere äärde jalutama minna (seal osas on merevaatega ööbimine üsna kallis), tahtsime majakeste ning hotellide vahelt randa pääseda (otsisime teed), kui äkki kaks poolpaljast inglise jorssi ning nende Tai kaaslannad hüppasid oma majakesest välja ja ütlesid, et see on eramaa ja see kuulub nende majakeste juurde. Ja et kas me tahame üldse peksa saada. Vabandasime ette ja taha, aga sellistele inimestele see ei lugenud. Matsime oma randa minemise plaani kiiremas korras maha, läksime oma tuppa, pakkisime asjad ja sõitsime kastitaksoga järgmisesse randa.
Lonely Beach oli juba hoopis midagi muud.