Kas te esitasite agendi kaudu või omapäi? Ma olen kuulnud inimestelt külajutte, et kui esitad omapäi ilma sponsoreeriva tööandjata ja agendita, kes kõiki nüansse teab, siis võib ikka mitu head aastat minna ja hiljem võib välja tulla, et mingisugune paber on esitamata, mis omakorda pikendab kogu seda protsessi veelgi. Aga et teil pole isegi ametnikku määratud, kes teie taotlusega tegeleks ja viisataotluse andsite 2009.aastal sisse? See on küll kahtlane. Mis osariigi/linna esindusse te oma paberid sisse andsite? Te pole üldse selle aja jooksul oma taotluse osas tagasisidet saanud? Me oleme praegu 457-ga, aga hakkame tõenäoliselt selle aasta sees/ järgmisel aastal püsiva viisa saamist taotlema, kui permanendi viisat sponsoreeriv tööandja olemas, siis pidid asjad mõne kuuga lahenema, samal ajal, kui ise ajades võib see protsess aastaid võtta.
Selles konkreetses firmas hakkas harvest minu mäletamist mööda mai lõpus, juuni alguses ja kestis oma 2-3 kuud välja. Aga mingist registreerimisest ja e-maili teel CV saatmisest abi küll ei olnud. Iga päev kontoris käimine, narkotesti ja muude füüsiliste testide läbimine, naisena on tegelt vist sellesse etappi päris raske saada, kus sind üldse jutule võetakse. Pole mõtet ette kujutada ja lootusi ülesse hellitada, et oled kõva tädi :) Pärlipuhastamise tööle eelistatakse mehi.
Muideks, Lääne-Austraalia põhjaosas ja Põhjaterritooriumil on teisigi pärlikasvatusi ja kui googeldad, siis võid miskit leida (ise ma nende nimesid ei tea). Äkki väiksemad farmid on naistest huvitatud? http://gm-aus.blogspot.com/2009/06/parlidparlidparlid.html
Sellist laadi töö puhul keegi sinu CV-st ei hooli ja tasub kõrva taha panna, et selles valdkonnas tööd saada pead koguaeg "pildis" olema-ennast meelde tuletama, helistama, kontoris käima kuniks nad sinust ära tüdinevad ja tööle värbavad. Selline taktika on siiani ennast õigustanud.
Minu meessoost elukaaslane tegi 6 kuud Paspaley pärlifarmis tööd, kui me kaks aastat tagasi Austraaliasse tulime. Oleme korduvalt huvilistele kirjutanud, et kui oled selline naine, kelle sugu on keeruline määrata, oled tugevama kehaehitusega, varasemalt rasket füüsilist tööd teinud, siis GO FOR IT!
Keskmisele naisele käib pärlifarmis pärlikarpide puhastamise töö selgelt üle füüsilise jõu, aga samas on alati erandeid leidunud :) Paspaley palkas näiteks pärlipuhastajate naisi laeva peale farmi koristajateks, kokkadest ja muudeks igapäevaelu assistentideks. Aga neid kohti oli limiteeritud arv. Kaks või kolm tükki ja tahtjaskond on suur.
Teine koht, kuhu naisi pärlikasvatunduses palgati, oli harvesti ajaks. See töö sobib ka naistele, aga minu teada on harvestid kord aastas teatud perioodidel ja peab enamvähem aasta aega ette ennast sellele ära registreerima, et löögile pääseda.
Meil oli see nüanss, et liikusime Palawanil enamvähem kahekümne viiekesi ja kuna tahtsime võimalikult palju aega oma sõprade ja peredega olla, lähestikku ja võib-olla suurema osaga seltskonnast isegi samas hotellis ööbida, siis eelistasime ette broneerimist ja planeerimist. Kahekesi või üksinda reisides on muidugimõista kõige mugavam kohapeal ise asjad üle vaadata ja sobiv koht välja valida :) Aga narr oleks sellise pundiga oma kottide-asjadega ukselt uksele käia.
Näed, lähebki lobaks, teema kaob ja edastatud info muutub ebaoluliseks- oleme nagu need aastavahetuse sketši netikommentaatorid- igaüks ajab oma joru, mis kahjuks peaaegu üldse või täiesti Palawanisse ei puutu.
Mulle iga nädal saadetud kirjadest-päringutest võin järeldada, et Palawan on ikkagi väga kuum reisisihtkoht eestlaste seas. Katsun skännitud materjaliga ka edaspidi abistada!
Ma arvasin, et see Golden Monkey soovitus siin foorumis on ülemäära kiitev ja ebaobjektiivne, ei tahtnud kellegi isiklikule arvamusele ja persoonile selle arvamuse taga haiget teha. Oleme ikka sõbrad edasi?
Minugi oma on veidi ehk liiga kriitiline ja üliõudlik, aga eks lugejad ise otsustavad. Tõde on kuskil vahepeal. Võib-olla oli kuufaas selline, et omanik torises meiega, meri tuli tuppa ja sääsed olid kordades maiamad. Iial ei tea ja ei saa öelda, et nii ei olnud. Nagu sõnavabadusega ühiskondades ikka, võib igaüks oma arvamust avaldada. Me pole ka kunagi mingit luksust taga ajanud, aga minu meelest on Golden Monkey kvaliteedi-hinna suhe lihtsalt väga paigast.
Ma olen loomade teemast rääkides üsna tundlik, ei ole ka mingi ahviteadlane, aga elementaarseid loodussarju vaadates olen teinud endale võib-olla ehk liiga põhjapanevad järeldused: vangistuses ülesse kasvanud loom, metsiku eluga mitte kursis olev loom ei tule looduses toime. Näiteks Sumatra orangutanid, kes on orvuks jäänud ei tohi mingil juhul puuris elada. Inimesed küll hoolitsevad nende eest, kuid peavad loomale jätma teatud kohastumisevõimalused ja kokkupuutepunktid loodusega. Ja kindlasti ei ole puur see koht, kus nad peaksid ülesse kasvama :)
Vastasel juhul on see loom looduses surmale määratud. Me kasvatasime kunagi oma talus ülesse orvuks jäänud rebasepoisi, aga loodusesse ta ei saanud kunagi, läks Elistvere loodusparki elama, kus talle elu lõpuni toit taldrikul ette kanti.Rebasepoiss oli reaalseks rebase eluks metsas liiga hellik, arvasid spetsialistid, kellega sellel teemal suhtlesime.
Golden Monkey puhul ahvide hoidmine puurides on hea turunduslik nipp, see ikka meelitab turiste ligi, iga hinna eest, igal aastaajal. Muud erakordset ja seninägematut seal ju pole, mida reklaamida ja mille poolest teistest erineda.
Meie jaoks osutus kogu El Nido külastus tõeliseks pettumuseks, see on see, kui ajad teiste arvamustega oma ootused nii kõrgeks. Aga kui oled 4,5 kuud Aasias ringi rännanud ja juba ühtteist näinud ja nõudlikumaks muutunud, siis see mida tegelikkuses näed ja koged (mitte loed foorumitest ja kujutad ette) tõmbab ikka vasikavaimustuse maha.
Neid kohti on tegelikult vähe, kuhu Kagu-Aasiasse üldse tagasi läheks, kahjuks või õnneks pole El Nido nende kolme-nelja koha seas. Aga ära käia tasub ikka, võib-olla ei tasuks oma kogu puhkust Filipiinidel El Nidole pühendada, aga programmi võiks selle võtta küll.
See "Golden Monkey", kus me El Nidos peatusime, ei ole küll kõige meeldivam koht küla pääl ja teistele ma küll seda soovitada ei julgeks :)
Me oleme ka igasugustest kohtades maganud oma Aasia reisimiste jooksul, aga nii halba kvaliteedi ja hinna suhet pole veel kuskil leidnud.
Esiteks, see iirlasest omanik on äärmiselt ebasõbralik ja -viisakas, kui me check-in tegime, siis esimene asi, mida ta meile ütles oli, et ärge naeratage-naerge ahvide nähes, see ajab nad närvi. Keegi meist ei olnud halbade kavatsustega, selle peal väljas, et ahvid endast välja ajada. Hiljem omanik veel kurtis oma rasket saatust, et me oleme ainukesed ja esimesed kliendid, kes pole tema kohaga rahul ja et temal olevat niigi raske Palawanil äri ajada, kuna omavalitsused ei suuda isegi elektriga varustada. Omanik rääkis meile loo ka sellest, kui hea inimene ta on, et ta neid orbahve ülesse kasvatab ja PÄRAST 5-6 AASTAT puuris elamist nad loodusesse tagasi laseb.
Kuna olime suurema pundiga, siis broneerisime selles kohas päris mitu majakest. Tagumises majakeses on võimatu elada, magada ja olla diiselkütuse lõhna pärast ja me palusime teist tuba (kui diiselgeneraator käib, siis toas on võimatu olla), mille peale saadeti meid üsna ebaviisakalt pikalt. Nemad olevat tol hetkel fully booked olnud.
Golden Monkey kahjuks räägib ka asjaolu, et et meie sõbrad said tunduvalt soodsamalt El Nidossama sama hinnaga+ hommikusöök ka sees, täiesti samaväärse tasemega toad. Miks ma pean ronima kuskile surnuaia taha, kuhu ei saa pääse ükski sõiduk ligi ja kõik söögikohad ja muu asutus on 15-minutilise jalutuskäigu kaugusel?
Ja hommikusöögi (milleks oli kaks röstsaia ja kohv) pidime ka ise välja nõudma, mis sest, et olime neil 7 majakest kinni pannud hooajal, mis ei ole veel turistidest pungil.
Taskulambi laenutus Golden Monkeys on 30 peesot ( tänavalgustust seal osas ei ole, pead jalutama läbi surnuaia jms) ja kui tahad, et keegi motorolleriga sinu pagasi asulani toimetaks, pead maksma 100 peesot.
Nendes esimestes majakestes, mis asuvad rannas kohe mere ääres ja maksavad tegelikult päris krõbedat hinda, on tõus öösiti nii tugev ja suur, et umbes kella kolmeni öösel ei saa magama jääda, laine peksab vastu betoonseina ja me ei suutnudki müraga harjuda nende kolme-nelja päeval jooksul. Ja kui maksad toa eest 52 eurot, siis võiks ju ometigi sipelgateta voodis magada, eks?
Ma olin täiesti ära söödud + kuna seintes on augud, siis tuppa pääsevad vabalt ka kohalikud sääsepoisid. Sääsevõrke on neil ainult kolm kogu majutusasutuse peale ja needki olid kapis peidus ning pidime paluma neid tubades kasutada.
Ma arvan, et kümnepallisüsteemis võiks Golden Monkey saada oma 3,5 küll!
Palawan on muideks päris suur saar, selle pindala peaks olema 1/3 Eesti omast ja kui põhjalikult midagi näha tahate, siis soovitan paar nädalat varuda. Pangaautomaadid on ainult Puerto Princesas ja iga väljavõtmine on tasuline (minu meelest oli 50 peesot).
Meil olid Austraalia dollarid ja saime nendega ka suurepäraselt hakkama, oma loogika põhjal eeldan (kuna Filipiinidel on tugevad USA mõjud), et Ameerika dollariga lihtsam hakkama saada-arveldada.
Palawani teemal võib palju muljetada ja kirjutada pikalt, novembris läheme sinna tagasi ja jääme 3 nädalaks. Plaaninud endale aktiivset rannapuhkust ja natuke füüsilisi väljakutsuvaid tegevusi.
Samas tahaksime Puerto Princesas võimalikult vähe viibida, sest märtsis sai ka suuremate provintsi vaatamisväärsustega tutvutud ja need jätsid üsna külmaks. Käisime selles "avatud põhimõttega" vanglas The Iwahig Prison, üsna kõhedaks võttis ikka olemise: põhimõtteliselt suured erineva pikkuselised palgid on püsti pandud, nende vahele okastraat tõmmatud ja seal need 600 säravate hammastega mehed, naised, lapsed istusid nagu koerakuudikus. Hästi ei saanud aru ka, et valvurid oleksid neid valvanud..Kui me oma motorolleriga sinna juurde sõitsime, olid kõik vangid aia ääres meid vaatamas.
Ja krokodillide konserveerimise koht, Puerto Princesa lähedal. Mina isiklikult arvan, et sealt see krokodillinahk maailmaturule tulebki. Krokodillid ja muud loomad olid sellistes tingimustes, et hullemaid on endale raske ette kujutada. Ma muidugi olen suur loomaarmastaja ka, võib olla on minu hinnang sellest tugevalt mõjutatud.
Aga kui nüüd sellest saare päälinnast eemale sõita, leiab väga armsaid ja arendamata kohti- nagu ma aru saan, siis paljud seiklejad just selliseid paradiisitaolisi kohakesi otsivadki. Underground River oli väga äge ja Sabang on väga rahulik puhkuse veetmise koht. El Nidos me märtsis ei käinud ja Coroni saared jm saarekesed on ka veel külastamata, aga see on meie novembrireisi plaanides küll. El Nido eriti!
Ja siis mul plaanis kirjutada kunagi, kui kõik korraldamisstressid üle elatud ja saab natuke rahulikumalt asju analüüsida, sellest, kuidas ja mida ja kui keeruline on Filipiinidel, täpsemalt Palawanil pulmade korraldamine. Mulle kirjutatud kirjade rohkusest sellel teemal oletan,et see on populaarne teema praegu eestlaste seas :)
Ma tegin teise aasta viisa küll detsembris ja minu käest ei nõutud ühtegi tõendit ega lisadokumenti, koperdasin unise peaga veel kogemata ja panin passinumbris ühe tähe valesti, aga ei miskit ei mõikanud, ikka anti viisa. Kirjutasin sellest pikemalt blogis: http://elumujal.blogspot.com/2010/11/austraalia-2aasta-viisa-uhapaevane.html
Aga tõenäoliselt ei suuda Austraalia riik seda hallata ja kõikide käest pabereid sisse nõuda, vaata mis inimmass working holiday alla läheb/mahub ja missugust bürokraatiamasinat selleks vaja, et kõiki taotlejaid kontrollida. Samas, kui sinult juba nõutakse lisadokumente, tuleb kärmelt need esitada.
Me saime makstud Mastercardiga (või oli see Visa? igatahes mõlemal kolmekohaline kood), meil seoses sellega mingeid tõrkeid küll ei esinenud. Probleeme tekkis lõpuks, kui olime asja ära maksnud, siis mõned päevad hiljem kirjutati meile, et maksta saab ainult dongides või USA dollarites, aga meie valuutaks oli Austraalia dollarid ja pidime seetõttu Saigoni lennujaama lennukompanii esinduses oma passidest koopiad teha laskma ja näitama oma pangakaarti millega piletite eest maksime. Aga see asjaajamine oli suht valutu.