Viimased kommentaarid

Meil oli see nüanss, et liikusime Palawanil enamvähem kahekümne viiekesi ja kuna tahtsime võimalikult palju aega oma sõprade ja peredega olla, lähestikku ja võib-olla suurema osaga seltskonnast isegi samas hotellis ööbida, siis eelistasime ette broneerimist ja planeerimist. Kahekesi või üksinda reisides on muidugimõista kõige mugavam kohapeal ise asjad üle vaadata ja sobiv koht välja valida :) Aga narr oleks sellise pundiga oma kottide-asjadega ukselt uksele käia.

Näed, lähebki lobaks, teema kaob ja edastatud info muutub ebaoluliseks- oleme nagu need aastavahetuse sketši netikommentaatorid- igaüks ajab oma joru, mis kahjuks peaaegu üldse või täiesti Palawanisse ei puutu.

Mulle iga nädal saadetud kirjadest-päringutest võin järeldada, et Palawan on ikkagi väga kuum reisisihtkoht eestlaste seas. Katsun skännitud materjaliga ka edaspidi abistada!

Ma arvasin, et see Golden Monkey soovitus siin foorumis on ülemäära kiitev ja ebaobjektiivne, ei tahtnud kellegi isiklikule arvamusele ja persoonile selle arvamuse taga haiget teha. Oleme ikka sõbrad edasi?

Minugi oma on veidi ehk liiga kriitiline ja üliõudlik, aga eks lugejad ise otsustavad. Tõde on kuskil vahepeal. Võib-olla oli kuufaas selline, et omanik torises meiega, meri tuli tuppa ja sääsed olid kordades maiamad. Iial ei tea ja ei saa öelda, et nii ei olnud. Nagu sõnavabadusega ühiskondades ikka, võib igaüks oma arvamust avaldada. Me pole ka kunagi mingit luksust taga ajanud, aga minu meelest on Golden Monkey kvaliteedi-hinna suhe lihtsalt väga paigast.

Ma olen loomade teemast rääkides üsna tundlik, ei ole ka mingi ahviteadlane, aga elementaarseid loodussarju vaadates olen teinud endale võib-olla ehk liiga põhjapanevad järeldused: vangistuses ülesse kasvanud loom, metsiku eluga mitte kursis olev loom ei tule looduses toime. Näiteks Sumatra orangutanid, kes on orvuks jäänud ei tohi mingil juhul puuris elada. Inimesed küll hoolitsevad nende eest, kuid peavad loomale jätma teatud kohastumisevõimalused ja kokkupuutepunktid loodusega. Ja kindlasti ei ole puur see koht, kus nad peaksid ülesse kasvama :)

Vastasel juhul on see loom looduses surmale määratud. Me kasvatasime kunagi oma talus ülesse orvuks jäänud rebasepoisi, aga loodusesse ta ei saanud kunagi, läks Elistvere loodusparki elama, kus talle elu lõpuni toit taldrikul ette kanti.Rebasepoiss oli reaalseks rebase eluks metsas liiga hellik, arvasid spetsialistid, kellega sellel teemal suhtlesime.

Golden Monkey puhul ahvide hoidmine puurides on hea turunduslik nipp, see ikka meelitab turiste ligi, iga hinna eest, igal aastaajal. Muud erakordset ja seninägematut seal ju pole, mida reklaamida ja mille poolest teistest erineda.

Meie jaoks osutus kogu El Nido külastus tõeliseks pettumuseks, see on see, kui ajad teiste arvamustega oma ootused nii kõrgeks. Aga kui oled 4,5 kuud Aasias ringi rännanud ja juba ühtteist näinud ja nõudlikumaks muutunud, siis see mida tegelikkuses näed ja koged (mitte loed foorumitest ja kujutad ette) tõmbab ikka vasikavaimustuse maha.

Neid kohti on tegelikult vähe, kuhu Kagu-Aasiasse üldse tagasi läheks, kahjuks või õnneks pole El Nido nende kolme-nelja koha seas. Aga ära käia tasub ikka, võib-olla ei tasuks oma kogu puhkust Filipiinidel El Nidole pühendada, aga programmi võiks selle võtta küll.

See "Golden Monkey", kus me El Nidos peatusime, ei ole küll kõige meeldivam koht küla pääl ja teistele ma küll seda soovitada ei julgeks :)

Me oleme ka igasugustest kohtades maganud oma Aasia reisimiste jooksul, aga nii halba kvaliteedi ja hinna suhet pole veel kuskil leidnud.

Esiteks, see iirlasest omanik on äärmiselt ebasõbralik ja -viisakas, kui me check-in tegime, siis esimene asi, mida ta meile ütles oli, et ärge naeratage-naerge ahvide nähes, see ajab nad närvi. Keegi meist ei olnud halbade kavatsustega, selle peal väljas, et ahvid endast välja ajada. Hiljem omanik veel kurtis oma rasket saatust, et me oleme ainukesed ja esimesed kliendid, kes pole tema kohaga rahul ja et temal olevat niigi raske Palawanil äri ajada, kuna omavalitsused ei suuda isegi elektriga varustada. Omanik rääkis meile loo ka sellest, kui hea inimene ta on, et ta neid orbahve ülesse kasvatab ja PÄRAST 5-6 AASTAT puuris elamist nad loodusesse tagasi laseb.

Kuna olime suurema pundiga, siis broneerisime selles kohas päris mitu majakest. Tagumises majakeses on võimatu elada, magada ja olla diiselkütuse lõhna pärast ja me palusime teist tuba (kui diiselgeneraator käib, siis toas on võimatu olla), mille peale saadeti meid üsna ebaviisakalt pikalt. Nemad olevat tol hetkel fully booked olnud.

Golden Monkey kahjuks räägib ka asjaolu, et et meie sõbrad said tunduvalt soodsamalt El Nidossama sama hinnaga+ hommikusöök ka sees, täiesti samaväärse tasemega toad. Miks ma pean ronima kuskile surnuaia taha, kuhu ei saa pääse ükski sõiduk ligi ja kõik söögikohad ja muu asutus on 15-minutilise jalutuskäigu kaugusel?

Ja hommikusöögi (milleks oli kaks röstsaia ja kohv) pidime ka ise välja nõudma, mis sest, et olime neil 7 majakest kinni pannud hooajal, mis ei ole veel turistidest pungil.

Taskulambi laenutus Golden Monkeys on 30 peesot ( tänavalgustust seal osas ei ole, pead jalutama läbi surnuaia jms) ja kui tahad, et keegi motorolleriga sinu pagasi asulani toimetaks, pead maksma 100 peesot.

Nendes esimestes majakestes, mis asuvad rannas kohe mere ääres ja maksavad tegelikult päris krõbedat hinda, on tõus öösiti nii tugev ja suur, et umbes kella kolmeni öösel ei saa magama jääda, laine peksab vastu betoonseina ja me ei suutnudki müraga harjuda nende kolme-nelja päeval jooksul. Ja kui maksad toa eest 52 eurot, siis võiks ju ometigi sipelgateta voodis magada, eks?

Ma olin täiesti ära söödud + kuna seintes on augud, siis tuppa pääsevad vabalt ka kohalikud sääsepoisid. Sääsevõrke on neil ainult kolm kogu majutusasutuse peale ja needki olid kapis peidus ning pidime paluma neid tubades kasutada.

Ma arvan, et kümnepallisüsteemis võiks Golden Monkey saada oma 3,5 küll!

Palawan on muideks päris suur saar, selle pindala peaks olema 1/3 Eesti omast ja kui põhjalikult midagi näha tahate, siis soovitan paar nädalat varuda. Pangaautomaadid on ainult Puerto Princesas ja iga väljavõtmine on tasuline (minu meelest oli 50 peesot).

Meil olid Austraalia dollarid ja saime nendega ka suurepäraselt hakkama, oma loogika põhjal eeldan (kuna Filipiinidel on tugevad USA mõjud), et Ameerika dollariga lihtsam hakkama saada-arveldada.

Palawani teemal võib palju muljetada ja kirjutada pikalt, novembris läheme sinna tagasi ja jääme 3 nädalaks. Plaaninud endale aktiivset rannapuhkust ja natuke füüsilisi väljakutsuvaid tegevusi.

Samas tahaksime Puerto Princesas võimalikult vähe viibida, sest märtsis sai ka suuremate provintsi vaatamisväärsustega tutvutud ja need jätsid üsna külmaks. Käisime selles "avatud põhimõttega" vanglas The Iwahig Prison, üsna kõhedaks võttis ikka olemise: põhimõtteliselt suured erineva pikkuselised palgid on püsti pandud, nende vahele okastraat tõmmatud ja seal need 600 säravate hammastega mehed, naised, lapsed istusid nagu koerakuudikus. Hästi ei saanud aru ka, et valvurid oleksid neid valvanud..Kui me oma motorolleriga sinna juurde sõitsime, olid kõik vangid aia ääres meid vaatamas.

Ja krokodillide konserveerimise koht, Puerto Princesa lähedal. Mina isiklikult arvan, et sealt see krokodillinahk maailmaturule tulebki. Krokodillid ja muud loomad olid sellistes tingimustes, et hullemaid on endale raske ette kujutada. Ma muidugi olen suur loomaarmastaja ka, võib olla on minu hinnang sellest tugevalt mõjutatud.

Aga kui nüüd sellest saare päälinnast eemale sõita, leiab väga armsaid ja arendamata kohti- nagu ma aru saan, siis paljud seiklejad just selliseid paradiisitaolisi kohakesi otsivadki. Underground River oli väga äge ja Sabang on väga rahulik puhkuse veetmise koht. El Nidos me märtsis ei käinud ja Coroni saared jm saarekesed on ka veel külastamata, aga see on meie novembrireisi plaanides küll. El Nido eriti!

Ja siis mul plaanis kirjutada kunagi, kui kõik korraldamisstressid üle elatud ja saab natuke rahulikumalt asju analüüsida, sellest, kuidas ja mida ja kui keeruline on Filipiinidel, täpsemalt Palawanil pulmade korraldamine. Mulle kirjutatud kirjade rohkusest sellel teemal oletan,et see on populaarne teema praegu eestlaste seas :)

Tere!
Korraldatakse ikka neid nn kalastamise ekspeditsioone. Me pole ise VEEL proovida jõudnud ja teeme seda kindlasti novembris, minu targad Palawanilt kogutud voldikud ütlevad, et olenevalt osalejate arvust varieerub päevase "ekspeditsiooni" hind per inimene 20-30 USD-d.

Ma tegin teise aasta viisa küll detsembris ja minu käest ei nõutud ühtegi tõendit ega lisadokumenti, koperdasin unise peaga veel kogemata ja panin passinumbris ühe tähe valesti, aga ei miskit ei mõikanud, ikka anti viisa. Kirjutasin sellest pikemalt blogis: http://elumujal.blogspot.com/2010/11/austraalia-2aasta-viisa-uhapaevane.html

Aga tõenäoliselt ei suuda Austraalia riik seda hallata ja kõikide käest pabereid sisse nõuda, vaata mis inimmass working holiday alla läheb/mahub ja missugust bürokraatiamasinat selleks vaja, et kõiki taotlejaid kontrollida. Samas, kui sinult juba nõutakse lisadokumente, tuleb kärmelt need esitada.

Me saime makstud Mastercardiga (või oli see Visa? igatahes mõlemal kolmekohaline kood), meil seoses sellega mingeid tõrkeid küll ei esinenud. Probleeme tekkis lõpuks, kui olime asja ära maksnud, siis mõned päevad hiljem kirjutati meile, et maksta saab ainult dongides või USA dollarites, aga meie valuutaks oli Austraalia dollarid ja pidime seetõttu Saigoni lennujaama lennukompanii esinduses oma passidest koopiad teha laskma ja näitama oma pangakaarti millega piletite eest maksime. Aga see asjaajamine oli suht valutu.

Me käisime Phu Quocil 2010.aasta oktoobris ja aktiivset tegevust jaguks seal 4-5 päevaks vähemalt. Lennupilet tasub vist varakult broneerida küll, oleneb muidugi, mis ajal sa sinnad plaanid minna?(Meil endil oli Vietnami jaoks 5 nädalat planeeritud ja läksime Saigonist bussiga Rach Giasse ja sealt kiirkatamaraaniga saarele, tagasi samamoodi), valikut Phu Quocile Saigonist ja saarelt Saigoni lendavate kompaniide seas peaks täitsa olema küll.

2010.sügisel käisid saare põhjaosas aktiivsed tee-ehitused ja paljud teed polnud läbitavad. Või õigemini, läbi võis ikka kuidagi murda, aga äärmiselt stressirohke oli see motorolleriga sõitmine paksus punases libedas mudas, erilist kaifi sellest ei saanud, aga teisele poole läheb üsna korralik asfalttee ja rannad on seal ka kenamad!

Meil on sellest saarest üsna meeldivad mälestused, selline ebavietnamlikult rahulik oli ta 2010.aasta oktoobris ja suutsime ennast seal korralikult välja puhata, et taaskord ülerahvastatud miljonilinnadesse sukelduda.

Ahjaa, meil oli Phu Quoci kaartidega probleeme, LP omadel pole paljusid teid peal, kohalikud kaardid on päris mööda ja orienteeruda tuli päikese ja muude elementide abil!
Eredaid mälestusi Phu Quocilt!

Sapa külastamiseks on kõige parem aeg just märtsist kuni maini või kesk-septembrist varajase detsembrini. Jahe on seal suhteliselt aasta läbi, õhtuti võib mägedes ikka päris külmaks minna, Sapa asula ise asub 1600 m kõrgusel. Keskmiseks temperatuuriks on 15 kraadi, maksmimaalne +29 ja minimaalne 1 kraad. Ilm on heitlik ja muutlik, seega tuleb kõigeks ette valmistuda. Maist septembrini kestab ametlik vihmahooaeg,kuid ilm üldiselt muutub ka väga kiiresti ja väga drastiliselt.

Me käisime ka sellel soositud ja soovitatud ajal, kraade oli vist päeval ikka 20 kanti, aga õhtuks pidi ennast korralikuks kubujussiks riietama. Muidu linn on ise väga kihvt ja selline prantsusepärane, stiilne, rahulik, tihtipeale pilves-udus.

Kohaliku paadimehega Mekongi deltas kruiisides olid meie paadi peal küll päästevestid, aga ma arvan, et nende olemasolu on ikka pigem haruldune nähtus. Kogu paadisõidu ajal meie neid ei kandnud, ei juhtunud ka midagi.

Muideks, eriti kangetele eesti meestele ja naistele soovitame vallutada ära Vietnami kõrgeim tipp Fansipan, mis asub Sapa kandis. See oli meie järjekordne võimas elamus pärast Indoneesia vulkaani Rinjani vallutamist.

Kolmepäevase tuuri Hanoist Fansipanile (kõik kulud sees: elamine+ bussi-või rongisõit, toitlustus, ööbimine ligi 100 dollarit näkku) saab praktiliselt igast tuurikorralduskompaniist. Kuigi LP ja muud reisijuhid ütlevad, et kahe päevaga on see tehtav vaid väga vormis inimestele, siis tegelikkuses on võimalik kahe päevaga Fansipan ära vallutada ka keskmise vastupidavuse ning treenitusega inimestel.
Fansipani otsa ronides näeb Vietnami loodust, mõnus kliima on ka seal, selline parasvöötmelik ning saab ennast füüsiliselt proovile panna. Kirjutasin sellest natuke ka siin: http://elumujal.blogspot.com/2010/10/kahepaevane-seiklus-fansipanil.html

Meil läks ainuüksi oma 9 päeva, et jõuda Mekongi ja selle vahetus läheduses asuva Phu Quoci saarega tutvuda. Mekongi jõe delta linnad on kõik praktiliselt samasugused, sinna minnes tõepoolest mingist loodusturismist ei saa rääkida. Elusloodust, va puid (enamjaolt viljakandvad ja inimesele kasulikke) seal ei näe. Aga omaette elamus on see sellegi poolest. Ülitihe asustus, põllumajandus ja kalapüük, paatidega askeldavad kohalikud inimesed. Kogu see olustik on ikkagi minu meelest nägemist väärt.

Kõiksugused loomad, kes vähegi inimtegevust takistada võiksid (krokodillid, maod jne) on tõepoolest sellest piirkonnast juba ammu välja surnud.

Arvata on, et Mekongi delta piirkond on väga tihedalt asustatud ning ei saa päris hästi aru, kus lõppeb üks asula ning algab järgmine. Ho Chi Minhist sinnapoole sõites ongi koguaeg üks suur linn. Mingisuguse pildi deltas asuvatest saartest ning elust saab aga juba üsna HCMC lähedal, selleks ei pea Rach Giasse või Vinh Longi välja sõitma. Sest tiheda asustuse ja hullumeelse liikluse tõttu sõidab ekspressbussiga HCMC tagasi (Rach Giast) oma 8-9 tundi. Ja kui aega napib, siis..lõunasse sõitmine on üks väga ajamahukas ettevõtmine.

Meie saime ennast deltaeluga kurssi viidud varahommikuse paadituuri käigus. Maksime kohalikule paadimehele muidugi veidike üle (25 USD) 6tunnise paadimatka eest, aga see-eest sai ühtteist seal ka nähtud. Ujuvturul sai käidud, deltasaaretel ja kanalite vahel tiirutatud jne. Aga kellel aega napib ja vähe aega ning huvitatud rohkem loodusest, soovitaks isegi võib olla selle piirkonna välja jätta.

Balil on võrreldes teiste Aasia riikidega rannaonnid üsna kallis lõbu, Kuta kandis on üldjuhul need disainitud luksvilladeks, mille eest pead ligi 100 dollarit välja käima. Aga vähemturistikates kohtades, näiteks põhjaosas, Lovinas, saime rannabungalow 150 000 ruupia eest (hommikusöök oli ka sees), mis teeb Eesti rahas öö eest 170-180 krooni. Ja seal põhjapool on oluliselt rohkem privaatsust ja meri oli ka päris puhas ning rahulik..nii rahulik, et sai isegi ujuda :)

Puhkasime just paar nädalat Balil ja kõige meeldivamaks kandiks on meie meelest Ubud ja selle ümbrus, Kuta ja Bali lõunaosa on nii paksult rahvast ning turiste ning müügimehi täis, et rahu- ja puhkust tahtev inimene vaevalt seal ennast välja puhata saab.

Loodus pole ka teab mis eriline, aga põhjaosas on rohkem vaadata, lõunaosas on põhiliselt surfamise ja pidutsemise paradiis. Alkohol on odav ja austraallasi on palju. Ubud on selline kultuuriinimeste paik :) Eks oleneb, mis otsite.

Aga põhjaosa on väga kaunis ja seal on üpriski soodne elamine, Lovina ja see kant.

Sellel aastal pole Aserbaidžaani viisa kogemust, kuid eelmise aasta aprillis käisid asjad niimoodi:
Aserbaidžaani viisa saab lennujaamast. Maksab eestlasele 80 dollarit või 60 eurot. Selline hind on kõikidele Schengeni riikidele (ükskõik missugune, kas transiit- või reisiviisa jms, viisa kehtib 30 päeva). Kui oled Türgi kodanik maksab viisa 10$, kui oled USA kodanik maksab 131$ ja kui oled UK-st läheb see maksma 100$. Teatud vennasvabariigid nagu Valgevene, Moldova, Gruusia, Venemaa jms saavad riiki viisata siseneda.

Viisa taotlemise protsess: kõige pealt tuleb läbida passikontroll ja saada passi tempel, et oled riiki sisenenud. Väravatest läbi minna ei tohi/ei saa, pead tagasi minema putka juurde kus on suurte tähtedega kirjutatud: VIZAS. Seal täidad ankeedi, kuhu märgid oma passiandmed, ameti, reisi eesmärgi, aadressi, kus Aserbaidžaanis elutsed jms. Kaasas peab olema kaks 3*4 passipilti, dollareid või eurosid. Ja pass otseloomulikult. Piiriametnik lööb templi ja kirjutab sulle passi miskit. Siis pead jälle passikontrollist läbi minema, näitama sealsele ametnikule äsjasaadud viisa ning kui kõik on korras ja vastab normidele, saadki minna otsima oma pagasit.

Phuketist peaksid liikuma bussid Kuala Lumpurisse otse. Me tol korral sellele bussile ei pääsenud, sest oli mingisugune moslemite püha, mille tõttu olid kõik Malaisia pealinna suunduvad bussid täis bookitud. Ja ostsime Phuketi reisibüroost bussipileti Butterworthi, selle firma buss korjas meid hotelli juurest peale hommikul. Tai bussindus on ikka midagi omaette. Nii palju vahendajaid ja muidu mehi, raske on nendest eemale hoida.

Aga Phuketist lähevad bussid Butterworthi. Sealt omakorda umbes veel bussiga kuuetunnine sõit Kuala Lumpurisse. Bussipilet Phuketist Butterworthi maksis miskit 200-300 krooni kanti. Sealt edasi umbes sama palju veel. Kokkuvõttes hinnaliselt teeb sama, kas sõita otse Phuketist Kuala Lumpurisse või teha vahepeatus Butterworthis ja sealt edasi Kualasse sõita. Ronge me ei kasutanuud, sest need olid minu meelest kallimad.

Meie valisime ka Perthi. Esiteks pilet Aasiast oli väga soodne. Teiseks ei tahtnud idakaldale lennata just sellepärast, et suurem osa Austraaliasse saabujatest lendavad sinna. Teha midagi teistmoodi, kui peavool teeb ja minna mitte keskmise Austraalia seljakotirändaja teed pidi, vaid teha seda kõike vastupidises suunas.

Perth on muidu täitsa mõnus ja hubane linn. Lääne-Austraalia osariik aga täis igasuguseid keskmisele turistile ebaseksikaid atraktsioone, kohti ja rahvusparke, kus saadki päev läbi üksinda ekselda ilma kedagi teist kohtamata, mõningaid kohti ei leia isegi Lonely Planetist!
Aga suurem osa rändajatest jätavad Lääne-Austraalia oma "to do" nimekirjast välja.

Tööde kohapealt ei oska öelda, sest me ei hakanud sinnakanti tööd üldse otsimagi, eks ka sinna jõuab päris massiliselt backpackereid ja konkurents on igal pool päris kõva.

Reisimiste jooksul on erinevaid arvamusi Eesti asukoha ja eestlaste kohta kohanud-kuulnud.

Kõige meeldejäävam on siiani Austraalias kutsekoolis (tegemist pole lapsega!) õppiva hindu noormehe küsimus koolimajas gloobuse juures:
"Sorry, where is Estonia?"
"Somewhere in Europe."
"Where is Europe?"
Ma oleksin pidanud talle tegelikult geograafia põhitõdesid selgitama, aga jätsin talle mõistatamiseks, kuskandis see Euroopa siis ikkagi asub.
Oleks saanud ka sarkastiliselt vastata et : "Europe is somewhere between India ja America."

Austraallased teavad tegelikult päris hästi, kus kandis see Eesti ikkagi asub.
Ükskord hilja õhtul poes lobisesime elukaaslasega järjekorras olles ja eesseisev mees pöördus me poole ja küsis meie käest, kas tegemist on eesti või soome keelega.

Mõned austraallased on Balti riikide sünonüümina kasutanud mõnikord ka väljendit "baby countries".

Ja üks nepaallane, kes elab Austraalias, väitis oma majutusäri kogemuse põhjal,et eestlased on ainuke rahvus, kes ei taha oma rahvuskaaslastega mujal maailmas kokku puutuda. Tema sõnul pidi nii olema, et et kui keegi eestlane kuuleb, et samas hotellis, hostelis elavad tema rahvuskaaslased, hoiab ta neist nimelt eemale.

Ei tea, ma ütleks oma eestlaste mujal maailmas kohtamise kogemuse põhjal öelda, et pigem just vastupidi!

Huvitavatest seikadest võiks veel välja tuua juhtumi, kuidas võtsime elukaaslasega Perthist Darwinisse sõites peale ühe hääletaja. Võtsime ta peale eemal asustusest ja suurtest, väikestest linnadest, keset kõrbe kuskil Lääne-Austraalias. Noormees oli pärit Prantsusmaalt ja reisis omapäi ringi. Sõidu käigus selgus, et noormees teab, mis on Eesti ja mis on selle pealinn. Edasise jutustamise käigus selgus veel, et tema ekstüdruk on pärit Eestist, täpsemalt Tartust. Eesti tüdrukuga koosolemise jooksul oli prantsuse noormees mõned eestikeelsed väljendid selgeks saanud ja sõidu lõpus tänas meid eesti keeles :)

Me olime Tais kuus nädalat ja kõige meeldejäävamaks kohaks oli üldse Põhja-Tai linn Chiang Mai. Väga vinge oli seal ja see oli oluliselt odavam, kui Lõuna-Tai. Tegime seal kolmepäevase džunglimatka Pai piirkonnas, ööbisime džunglis Birmast ning Tiibetist põgenenud hõimude juures. See matk ei olnud üldse turistikas (ntks Chiang Raisse matkamine on väga turistikas ja maksab palju, nende pikakaelsete naiste pärast), seda viib läbi selline agentuur nagu Nice Place Tours ja nende grupijuhid, kes 5-8 inimesega matkama lähevad, on ka nende hõimude liikmed. Nad räägivad mõlemat keelt üldreeglina ning suudavad looduslikes tingmistes imeasju teha. Nagu Mowglid :)
Magasime praktiliselt lageda taeva all džunglis, sõime hõimude valmistatud toitu ning õhtul küünlavalgel vaatasime hõimulaste esinemisi (elektrit, levi jms neil seal pole), ühel õhtul käisime džunglis öösel kala püüdmas. Omaette kogemus!

See oli väga silmaringi avardav- kogu see matk. Matk lõppes raftinguga ning elevandisõiduga läbi džungli. Kokku läbisime vist ainult kolme päeva jooksul midagi 20 km kanti, aga see oli väga raske, sest vahepeal olid üle kilomeetrised mäed ning tõuse päikesega oli päris raske võtta. Aga hea võimalus ennast proovile panna, kogeda midagi enneolematut ning näha Taid teise pilguga.
Kokku maksis see kolmepäevane tuur söökide ja majutusega midagi 1900 bahti nägu.

Ja saartest soovitaksime Koh Changi (kuigi ta on võrdlemisi kallis)ja Koh Phangani. Koh Phangani loode osa on väga vinge snorgeldamiseks, lõuna pool on rohkem möllukohad (seal toimuvad need Full Moon Partyd)
Koh Phuket on kenade randadega, aga väga palju muud tegevust seal ei leia. Krabist saab võtta ka ühepäevase matka legendsaarele, mis on paljude seljakotireisijate lemmikuks Koh Phi Phile. Me ise jäime Koh Phi Phile paariks päevaks ja veendusime selles, et see on üüüüsna kallis saar.
Sõbrad käisid Koh Lantal ja kiitsid seda ka igati!

See Long Beach on selline chill koht, aga tee sinna jah.. rolleriga pole see läbitav, vähemalt mingi lahja rolleriga. Siis, kui me Koh Changil olime, siis sellel teel olid tugevad piki-ja vasturoopad, siis oli just märja perioodi lõpp. Eks tõenäoliselt sellest ;)
Koh Changil ei kohanud me novembris nädala jooksul ühtegi rahvuskaaslast, aga kui Long Beachi ühes rannakohvikus kehade jahutuseks külma jääteed jõime, leidsime muukeelsete raamatute seast ka ühe eestikeelse "Elu pärast tsunamit" või midagi sellist. Eestlasi jõuab igale poole. Long Beach tundus tol hetkel selle saare kõige kaugema ja asustamata kohana. Need majutused seal on ka suhteliselt boheemlaslikud. Lukstingimusi minu mäletamist mööda ei olnud.

White Sand Beach on jah, selline..maitse asi vist. Kuna jõudsime saarele hilja õhtul, siis peatusime alguses seal, sest me ei teadnud eriti midagi Koh Changist. Hommikul suure hurraaga tahtsime mere äärde jalutama minna (seal osas on merevaatega ööbimine üsna kallis), tahtsime majakeste ning hotellide vahelt randa pääseda (otsisime teed), kui äkki kaks poolpaljast inglise jorssi ning nende Tai kaaslannad hüppasid oma majakesest välja ja ütlesid, et see on eramaa ja see kuulub nende majakeste juurde. Ja et kas me tahame üldse peksa saada. Vabandasime ette ja taha, aga sellistele inimestele see ei lugenud. Matsime oma randa minemise plaani kiiremas korras maha, läksime oma tuppa, pakkisime asjad ja sõitsime kastitaksoga järgmisesse randa.
Lonely Beach oli juba hoopis midagi muud.

Oleneb, mis majutust te tahate ja kui "elu keskel"?
Me ise proovisime Koh Changi erinevad rannad ära, aga alles lõpus mööda saart motorolleriga sõites avastasime ühe üksiku ja kena koha, kuhu oleks võinud kohe alguses minna- Long Beachile. Samas on sinna üsna raske kohale jõuda, tee pole algajatele. Aga sinna sõidavad ka kastitaksod.
White Sand Beachil oli mitte-turistihooajal ühe kuuritaolise ööbimiskoha hind ligi 500 bahti. See oli selle koha kõige odavam variant, muidu White Sand Beachil on enamjaolt aristokraatlikud kohad ja nende eest peab tuhandeid bahte välja käima.
Lonely Beach oli meeldiv-tore, rentisime 4-5 päevaks bungalow ööpäeva maksumusega 450 bahtiga. Kui ei taha väga elust eemal olla, aga samas tahaks mingit meeldivat õhkkonda ja mitte tüütavaid tailori-tüüpe, siis soovitan Lonely Beachi. Kuigi Lonely Beachi parimates majutuskohades ei ole merevaadet. Aga nagu Koh Changil olles aru saate, pole merevaade kõikidele taskukohane. Kui tahate selliseid rannamajakesi üürida, siis peate vist jagunema!

Malaariatablette meie ei võtnud, tegelikult on Tai saartel rohkem Dengue palaviku oht. Ja meie käisime Põhja-Tais ka malaariatablette võtmata. See oli küll üsna riskantne, kuna siis oli veel vihmaperioodi lõpuvaatus..
Suurem on malaariaoht just vihmaperioodil ja kui džunglisse matkama lähete, siis tasuks igaks juhuks võtta.

Koh Phi Phi saarel ei olegi sellist varianti väga- eemal linnast, looduslähedast kohta.
Phi Phi erineb teistest Tai saartest selle poolest, et kõike, mida sel saarel teha saad, pead tegema renditud paadiga.
Ei ole teid, mida mööda motorolleriga sõita ja mis viiksid sind üksikutesse kohtadesse- randadesse, ei ole väga palju matkamisvõimalusi.
Kui meie novembris seal käisime, oli saar pungil backpackeretest ja ööbimist oli üsna raske leida. Ja ega see saare ainuke asula ei olnud meeldivate killast- kuna saarel väga muud tegevust ei ole, siis kõik sinnasaabuvad suplevad alkoholimeres. See on selline peopanemise saar, üsna kallis ka.
Aga pärast pingelisi otsinguid lõpuks saime mingi ööbimiskoha, mille eest maksime Tai kohta üsna uskumatu summa. Samas rääkisid kohalikud, et novembris polnud veel turismihooaeg avatud. Praegu võib Phi Phil majutusega raskeks minna.

Meie maailmaturnee kohta leiab infot (kasulikku ja ebavajalikku) aadressil http://elumujal.blogspot.com/