Muide, kuna olen kokandushuviline, siis sattusin hiljuti lehele www.toidutare.ee ja seal toimib registreerimine. Tegin läbi ning üllatus-üllatus - ei võtnudki tükki küljest. Keegi ei kurda selle üle ja külastajatest puudust pole. Ja mis kõige huvitavam - sealne foorum on mõnes mõttes üsna sarnane siinsele. On ka seal tõsimeelsed gurmaanid, keda võiks võrrelda siinsete bäkkeritega. Aga on ka seal omad Kurt Meyerid ja Aadud. Lihtsalt huvitavad paralleelid tekkisid.

Postimees on lõpuks avaldanud ka tasakaalustatud artikli, kus sõna antud kõigile osapooltele:

http://www.postimees.ee/221204/esileht/siseuudised/153141.php

Päris palju tuttavaid nimesid seal. Kalle ja Toomas Pannal näiteks. Pikalt matku korraldanud ja jätnud suhteliselt profi mulje. Jama, et nendega nüüd selline asi juhtus. Igal aastal on need firmad ikka mõne uue atraktsiooni välja mõelnud, mitte ei nühi aastast aastasse samu marsruute. Ilmselt selline asi on ka suurema riskiga seotud, eriti kui linnainimesi soosse vedada.

kas ei kalduta juba teemast kaugele.iga registreerimisega on nii,et osa seltskonda kaob ja fännid jäävad.miinus on kindlasti see,et kipub asi minema liiga spetsiifiliseks.puudust hakatakse tundma nn.asjaarmastajate kommidest millele "suured prohvid" saaks vastata ja õpetussõnu jagada.kujukas näide on neljapäevane hoia ja keela tv3-s.kui arvustajate seas poleks nabatantsijat ,oleks saade palju vaesem.sama ka siin ,pole kellele hiilata oma saavutustega ja teadmistega. ja nüüd teema juurde-kas ikka olid need matkajad süüdi.teema alustaja sarjab inimesi asjata.pole inimesed nii abarikud midagi.tuhanded läbivad maratone tartus,nii suuskadel kui ratastel.kanuumatkad on suviti kõik välja müüdud.terviserajad inimesi täis.ega kõik ei pea olema hullud extreemsuste otsijad.igale ühele oma.kurgse"rambod"on kujukas näide kuhu viib mõtetu hulljulgus rahuajal.ise ei soovi ka viibida pisikesel paadireisil,kust tagasi tuleb ujuda .kui extreem siis extreem.korralik varustus ja turva nõuded täidetud.igal inimesel on õigus valida ostetav kaup ja teenus vastavalt oma võimetele ja soovidele. ei kahtle teemaalgataja füüsilises taluvuses aga temalgi on nõrgad kohad.extreem jäägu extreemi harrastajatele,kellel pole üldjuhul elus millekiga riskida.

Pakuti ju ka võimalust see matk ära jätta.

Aga üldiselt tehakse viga ka oma võimete ülehindamisega matkal. Ennegi juhtunud, et matkakorraldaja soovitab kanuud näiteks kärestikust mööda vedada, aga ikka leidub neid, kes "on piisavalt profid" ja otse läbi põrutavad. Vähemalt kahel matkal (oma kogemusest) on need läbipõrutajad ka ümber käinud ja pärast on süüdistatud üsna karmilt loomulikult korraldajat, et ta valis "halva" raja. Kui tahame euroturvalist matka, siis loomulikult korraldaja peab jõuga riskijad paatidest välja kiskuma, millega sõitjad aga jälle ei pruugi rahul olla. Ehk siis tegelikult on Eesti mees juttudes väga kõva ellujääja, aga reaalsetes oludes ühel hetkel nõjatutakse teiste vastutusele ja selgub, et süüdi on hoopis keegi teine või halvad olud.

Emajõe sookollid ei pea nüüd tagajalgadele jälle tõusma, räägin teemast, mitte sellest konkreetsest soomatkast.

õige jutt!ja tuleks vist maailma arenenud riikide praktikat järgida ja panna matkakorraldaja vastutama pakutud teenuse eest.tihti ei ole see küll võimalik aga siis jäetakse matk ära.arenenud maailmas on korraldaja firmal õnnetusjuhtumi kindlustus.juhul,kui midagi juhtub saab jamad kinni makstud.ise valin tuuri firma mitte hinna vaid nende taseme näitajate järgi.näiteks sukeldumis teenuseid pakuvad paljud väljamaal aga õnnetuste vastu pole paljud kindlustatud.ja kui on vaja kiiret tegutsemist,leidmaks helikopter ja barokamber on enamus lumes.vähe sellest,et heidad hinge,teed seda ka kohutavalt piineldes.valid viietärni firma on osa probleeme lahendatud.teenus on teenus ja osutaja peab vastutama.te ei võta vastuvaidlematta rätsepa käest vastu teile vales mõõdus valmistatud ja valest kangast pintsakut.aga soos lohistatakse teid viigipükstes extreemrajale ja kõik teised on süüdi,mitte korraldaja.

ei meenu praik kes aga ühel kanuumatkade teenust pakkuv firma annab alati enne raffa vettelaskmist igale personaalselt läbi lugeda, oma nimega kaunistada ja allkirjastada paberi, kus on kirjeldatud enamjuhtuvamaid olukordi..ning seda mida võib ja mida ei või kanuus ja kanuuga teha... ja kus ka kirjas see et inimene kes sellele alla kirjutas teab millega tegemist (et ka ohud on olemas ja millised ohud veel) !!!

seega minu arvates väga õige asi..

mitte et.. 'jaja.. on vist veidi ohtlik..pohhui.. et lahee.. äää.. teeme pulli.. joome kah tee peal..' jne.. ja siis kui pärast on jamad.. siis teenusepakkuja süüdi.. aga süüdi milles..?.. selles et sina.. kes sa teadsid mis sind ees ootab ei osanud enda võimaid õieti hinnata.. ?.. eiei.. selles on iga inimene ise süüdi kui ta seda ei tea mida ta suudab..

pigem raffas eeldab seda et kui ma maksan siis pean ka saama.. !!! siis tekib Everesti effekt.. et ka sandid ja pimedad veetakse suure summa eest tippu.. mis sest et nad seda ise ei suudaks.. aga nad on ju MAKSNUD.. !!! pullshit..

aga inimesed sellele ei mõtle mis võib juhtuda.. kuigi neile on räägitud et asi on ohtlik.. väga ohtlik.. sest nad arvavad et kui maksta siis saab kõike.. !!!

see täielik ajuvabadus minu arvates !!!

Mina, kui asjaga mittekursis, aga samas 2-aastase sõjaväeteenistuse läbinu (on see nii oluline?) arvan, et ju see lollide asjade kokkulangemine oli. Selle juhtumi põhjal ma järgmise aastatuhande arenguid ei prognoosiks ja viidatud Raidi artiklit ei pea ma üldse asjasse puutuvaks.

Sellel õndsal vene ajal oleks kogu erinevus olnud selles, et mobiiltelefoniga ei oleks olnud võimalust abi kutsuda. Kui kuidagi oleks teatada saanud, siis oleks sulle järgi sõitnud Nõukogude Armee tank või taoline, mis oleks kogu soo segamini pööranud. Tean seda omast käest, kuna käisin mingi jurakaga Tapal utšebkas olles rabas seenel. Kolme seene pärast keerati terve hektar raba segamini. Vantidel jummalast poohui, kas raba taastub 200 või 300 aastat.

No mis valikuid sulle jäetakse, kui kahetunnine rännak peale seitset tundi lõppenud pole? Matkajuht maha lüüa või abi kutsuda. Samamoodi valiks viimase variandi. Hell süda või mis.

Kas siin suhtumine veidi üleolevaks ei lähe? Kõnealune "mingi vett täis kraavikene" on Kalli jõgi, Rebässaare kandis kõige kitsamas kohas üle 100 meetri lai ja sügavust kõvasti rohkem kui üle kummikuserva. Edasi ei saa (või peab Marko selle "kraavi" forsseerimist siiski võimalikuks?), tagasiminekuks kuluks väsinud ja purjus seltskonnal veel rohkem aega kui algsed 7h; kes on juba alajahtunud, kes vööni soos käinud (seega siis märgade riietega paraja külma käes) - ma ütleks, et neil vedas roppu moodi, et hõljuk sai järgi tulla. Valed otsused, asjaolude kokkulangemised jms mängivad siin minu arvamuse kohaselt rohkem rolli kui see, et matkasellid maikat eest lahti ei rebinud ja "za rodinu!" karjudes üle jõe ujuma ei tormanud.

Samas, leheneegrite jutt on ju teada, mine võta kinni mis seal tegelikult toimus, võibolla oligi pisike kraavike ja kamp wuzze.