Motomatkadest kirjutatakse siin väga vähe ja hea võimalus anda oma panus, rääkides kahenädalasest reisist Rumeeniasse ja Moldovasse motomatkaja vaatenurgast. Juttu tuleb motomatka köögipoolest, teedest, loodusest, vaatamisväärsustest ja kohalikust eluolust. Nagu tavaks, siis reisi kondikava sai eelnevalt planeeritud ehk kohad ja osad teelõigud, mida kindlasti külastada soovime. Muus osas lasime ennast saatusel juhtida, sest kunagi ei tea ette, kuidas need kohad ja teed meid päriselt kõnetavad ja niimoodi säilib paindlikkus operatiivselt muudatusi teha. Reisil olles ajan taga as local as it gets kogemust. Öömajale hakkasime mõtlema tavaliselt peale lõunat kui oli juba teada kuhu välja jõuame ja kuna booking.comisei ole motomatkajatele vajaliku filtrit – turvaline parkimine, siis öömajade läbikammimine võttis vahel päris palju aega. Oma motikat ei jäeta lihtsalt ööseks kohta, kus võib realiseeruda stsenaarium – valge kaubik ja neli varast on hommikuks oma töö teinud (Airtagid, pidurikettalukud jms on vaid eneserahustuseks).

Motomatkamise spetsiifika

Kui rääkida veel motomatka köögipoolest, siis kõige alus on, et sina, kaaslased ja tehnika jõuavad tagasi alguspunkti samas konditsioonis nagu teele asudes ehk sõita tuleb oskuste piires üleliigseid riske võtmata, ohutusvarustus (kõik see, mis sõitja küljes) peab olema tasemel ja motikas hooldatud. Niimoodi toimides kulgeb reis suure tõenäosusega ilma üleliigsete sekeldusteta seiklusrikkalt ja meeldejäävalt. Varustust sai kaasa võetud minimaalsel. Kogemus õpetab ja iga reisiga tuleb kaasa järjest vähem davaari ehk paar komplekti riideid mis ihuga kokku puutuvad, viisakamad riided (polo särk ja smart casual lühikesed püksid) kui satud vastavasse keskkonda, jalanõud, hügieenitarbed, remondivarustus, raamat lugemiseks (ilukirjandust eelistan lugeda paberformaadis, sellel lihtsalt on oma võlu) ja mõned asjad veel. Enamus sellest nimekirjast mahtus veekindlasse torukotti, mis rihmadega selja taha raami külge kinni tõmmatud, topboxis ehk selles kastis, mis motika sabal hoiad vihmaülikonda, seljakotti, vett ja sinna läheb ka toit ja jook, mida õhtul/hommikul konsumeerida. Paagikotis (kinnitatakse bensiinipaagi peale) hoidsin remondivarustust. Ihuga kokkupuutuvaid riidesemeid pesed õhtuti kraanikausis ja hommikul paned jälle puhtalt selga, varuvariandid peamiselt selleks kui on vihmasemad päevad ja kõik kehaosad märjad. Riietusest veel, et kuna minek oli lõunasse kus temperatuurid kõrged, siis troopikaülikond ehk siis selline motoriietus, millest tuul ülimalt hästi läbi puhub on parim valik. Otsustasime kampimise atribuutikat seekord mitte kaasa vedada, kuna viibisime sellel motomatkal kogu reisi vältel tsivilisatsioonis, lisaks palav kliima ja kuna puhkuste kõrghooajani oli veel aega, siis mõistliku hinnatasemega öömajasid (20-30 eur öö per nägu) oli jalaga segada.

Transiit ehk kuidas jõuda sihtpunkti

Kuna Rumeenia oli täpselt piiri peal ehk kolmanda päeva lõpuks jõuad kodumaalt startides kohale ja kuna transiiti ei olnud lõuna poole juba kaks aastat teinud, siis ettesaatmisele ei hakanud isegi mõtlema. Baltikumis transiiti sõites tuleb endal ise põnevust tekitada, näiteks väljakutse on Lätist alati läbi sõita nii, et sõna otseses mõttes kordagi jalga maha ei pane, isegi mitte foori taga seistes. Minnes ei õnnestunud, kuid tagasi tulles õnnestus seda teist korda elus korrata. Kuna startisime reedel peale lõunat, siis esimese öömaja siht oli Kaunase lähedal. Leedus ei tohi teha rookie misteikiehk siis humalajook tuleb ära osta enne 20.00, sest mis saab olla paremat kui peale palavat sõidupäeva seda rüübet nautida. Edasi Poola, mis mulle iga korraga järjest rohkem oma heade teede, tegevuste, lihtsa kohaliku toidu ja meeldivate inimeste tõttu meeldib. Kui jõuad juba lõuna poole, läheb ka maastik reljeefsemaks ja hakkad tundma elevust kui saad kurvilisi teid sõita. Slovakkiast ja Ungarist tuhised lihtsalt läbi, vahepeal vaid tangid ja kui söögi aeg, siis püüad mõne kohaliku toidu urka leida kusagil külas, maanteest eemal, et ikka võimalikult autentne kogemus saada. Slovakkia teed head, Ungari omad olid sellel trassil rahuldavad, tunduvalt paremad kui kolm aastat tagasi Ungari Karpaatides sõites. Slovakkiast alates saime osa kuumalainest ja nägin enda Honda dashboardil ära 39 kraadi (viga nii +1). Sõita sellise palavusega on muidugi omaette väljakutse, kuid mõned praktilised lifehackidaitavad. Jooma peab regulaarselt ja ka pause tuleb teha, et tähelepanu terav püsiks. Samuti aitab troopikaülikond sellistes oludes kõvasti kaasa, õues võib küll olla 38c, kuid maanteekiirusel sõites on täitsa talutav, linnaliikluses tuleb lihtsalt ära kannatada. Üldiselt mõne päevaga keha harjub palavusega ja läheb lihtsamaks.

Rumeenia

Rumeenia riigina meeldis väga, väga mitmekesine, head toidud, sõbralikud inimesed, palju vaadata. Kuigi Rumeenia on EL liige aastast 2007, siis see väga silma ei paistnud, kahtlustan et seal on korruptsioon ja ebavõrdsus veel laiemalt teema ja eks riik on ikka suur ka nii ruutmeetritelt kui ka rahvaarvult, nii et ikka annab reforme ja muudatusi ellu viia. Lääne pool oli palju mustlaste külasid. Karpaatides, eriti kõrgemates piirkondades tundus elujärg olema jõukam. Majanduslikus mõttes lihtsustatult oligi mägedes metsatööstus, mujal maisi, vilja ja päevalillede põllud. Mõnes piirkonnas oli veel näha kunagise keemia- ja metallurgiatööstuse kustunud pärandit. Kui rääkida linnadest, siis Sibiu, Sighișoara ja Brasov olid fantastilised, eriti nende vanalinna piirkonnad. Väga head söögikohad, kõik ilus ja kena, hooned renoveeritud, selline omaaegse Austria-Ungari keisririigi linnadele omane vaib, ideaalsed pika nädalavahetuse veetmise kohad. Brasovis peatusime öömajas, mille perenaine on eestlane, kes parasjagu oli küll kodumaal, kuid tema rumeenlasest abikaasa oli super host, veetsime toreda õhtu õues jalkat ja kohalikku käsitöönapsu mekkides, nii et motikaga seal olles peatuge kindlasti La Despani nimelises öömajas. Bukarest seevastu oli väga hall ja igav, nõukogudelik Ceausescu aegne arhitektuur mõne üksiku erandiga (Võidukaar sobitus kenasti linnaruumi ja selle ümber tuli motikaga tiir teha, ehitatud enne teist maailmasõda). Bukarestis on Ceausescu residents väärt külastust, et näha, millistes tingimustes peasekretär 80ndatel elas. Tsiteerides grupis olnud soomlasi, kes kommenteerisid kullast Ceausescu vannituba nähes - golden shower just got a new meaning. Bukarestis peatusime tallinlaste mõistes Tondil, kus õhtuti käisime söömas/joomas ja jalkat vaatamas kohalikus söögikohas, kus rahvustoit ja teenindus oli igati tasemel. Kuna hinnad on neil vägagi mõistlikud, siis koht (La Teu) oli kohalikku lihtrahavast täis, mis andis tunnistust, et ostujõud on vähemalt pealinnas võrdsemalt jaotunud kui meil. Tunnetuslikult oli Rumeenia hinnatase nii 30% soodsam kui kodumaal. Rumeeniast tõstaks esile veel Turda soolakaevandust, mida võiks kindlasti külastada, massiivne, hästi läbi mõeldud lahendus, maa all sai sõita isegi sõudepaadiga. Ja muidugi losse, mida seal jagus, täielik elamus oli külastada Peleș lossi, mis omal ajal oli ehitatud Rumeenia kuningale, selle interjööri lihtsalt peab ise nägema. Rumeenia teed on vägagi head mõningate eranditega. Mägedes oli kohati palju pigitriipe, mis libedad ja tuli kurvides olla ettevaatlik, mõned korrad rattad libisesid, kuid haarduvus taastub kui rapsimata sõidujoont hoida. Kui ei oska oodata, võib täitsa ehmatav olla. Rumeenias on liiklusmärgid kõik soovituslikud, liiklusvoog liigub külades sujuvalt +20 km/h, muidu on liiklus suht rahulik ja turvaline isegi Bukarestis. Motomatkajatele on Rumeenia highlightidTransfagarasani ja Transalpina maanteede kõrgeimad punktid, kuid kogu tee ja piirkond on täielik elamus. Jeremy Clarksoniga nõustun täielikult, Transfagarasan on parem kui Stelvio pass Itaalias. Transfagarasani maanteed sõitsime põhjast lõunasse, kus tõus on järsem ja kiirem, võrreldes lõunapoolse aeglasema tõusuga. Elamus oli teel kohata nelja karu, polnud varem eluslooduses tervet karu näinud. Karude ohust anti meile Waze vahendusel extreme alertinäol teada. Sai neid üsna lähedalt jälgitud, kuid paitama ja söötma ei ole neid väga tark tegu minna. Eelmine aasta oli üks itaallasest motomatkaja niimoodi toimides oma elu ära kustutanud. Meil vedas, et passile jõudsime enne vihmapilvi ja saime vaateid nautida. Transalpina jäi väheke alla Transfagarasani elamusele, samas on Transalpina pass 100m kõrgemal ja loodus teistsugune. Kuna puhkuste hooaeg ei olnud veel tipus, siis sõita sai mägedes turvaliselt oma võimete piires, liiklus oli üsna hõre. Meie staap oli Sibius ning vastupäeva Sibiust Sibiuni sõita oli sõitmise mõttes nauditavaim sõidupäev, sinna trassile jäi ka Transalpina maantee tee nr 67C. Väga äge lõik oli kitsas tee nr 106E, samuti tee nr 7A, seal olid mõnekümne kilomeetri ulatuses teetööd ehk praegu sisuliselt kruusatee. Kui mägedest rääkida, siis Karpaadid meeldivad mulle isegi rohkem kui Alpid. Alpides on küll loodus võimsam ja mitmekesisem, samuti teede geomeetria on igas riigis erinev, kuid sõidutehniliselt on Rumeenia Karpaatides teede geomeetria lihtsalt super, ülimalt nauditav sõita kurve ja nautida sõitu, looduse poolest meenutavad Karpaatide madalamad kõrgused troopikat oma lopsakate lehtmetsade tõttu, kõrgemal jällegi kuusemetsad, kus vaated hingematvad. Põhja Karaatides sõites teel nr 18, oli kohati tunne, nagu sõidaks Põhja Rootsis-Norras, suhteliselt uued ehitised, kõik korras, teed head ja loodus ka sarnane, samuti tee nr 17B oli ülimalt hea ja ilusate vaadetega. Ja kui nendele teedele satute, siis tugev soovitus on sõita ka Cheile Bicazuluisse, tegu kuristikuga, mille vahel lookleb tee nr 12C.

Moldova

Moldova riigina tundus kummaline moodustis, etniliselt ja keeleliselt on tegu rumeenlastega, kuid Stalini käsul lõigati Rumeeniast välja Moldaavia ja nii see kontrast eksisteerib, tänaval oli kuulda nii vene kui rumeenia keelt. Eluolult meenutas sellist 90ndate Tallinnat, kaubandus käis turgudel, tajutav oli ühiskonna suur ebavõrdsus. Söögid joogid isegi kallimad kui Rumeenias, bensiin oli odavam. Moldova ei ole EL liige ja piiril tuli veeta nii 45 min, et mõlema riigi piirivalvuritele oma dokumente näidata. Teed oli kas väga head või täielikud lapitekid (enamus), sekka mõned löökaugud. Chișinaus olid üksikud tänavad vägagi üles vuntsitud ja samas paralleel tänavad võisid olla nagu kusagil külas, kõnnitee puudus või oli Moldaavia aegne. Kõnniteede kvaliteet oli korrelatsioonis selle ääres paiknevate majade vanuse ja kvaliteediga, mida uuem maja, seda parem kõnnitee. Peatusime seal kaks ööd ja esimesel õhtul (4.7) oli tunne nagu oleks hoopis USAsse 4th of Julyd tähistama sattunud. Kohalikule võidukaarele oli projitseeritud usa lipu lainetav visuaal ja pimeduse saabudes paugutati taevasse vägagi korralik ilutulestik. Teisel päeval külastasime Transnistriat. Tiraspoli väljus marsa iga 40min järel. Kogu Moldovat teenindatakse vanade MB Sprinter pikendatud versioonidega või sarnaste Lääne-Euroopa analoogidega. Marsasse astudes läks kohe lahti nõukahõnguline stand-up. Nõukaaegsete inimeste kombekohaselt valas marsajuht enda pingelise sisemaailma teiste peale, küll oli häda kus kellegi jalg paiknes, kus istus ja kus kaasaveetavat davaari hoiti jne. Kõik see pull meenutas mulle St.Peterburgi mälestusi, kus omal ajal tihti sai käidud ja kus nii mõnigi kord mõni baba tegi teravama märkuse minu pribaltika aktsendi või siis vigase vene keele kohta. Kuna marsas olid ka mõned läänlased, kes kohalikust keelest ja kombestikust mõhkugi aru ei saanud, siis tuli meil olla perevotsikud, kaua sa ikka lased tuvidel ja karudel ühist olematud keelt leida. Marsajuht sai selle päeva elukooli kiirelt kätte, võtit keerates Sprinter tegi vaid venivat häält. Tüübil tuli oks kokku tõmmata ja siis pöörduda alandlikult publiku poole, „rebjata, davaite tolknöm“, polnud probleemi, kogu bussijaam oli ehitatud kalde peale, kohe oli selge miks. Edasine sõit nii 1,5h kulges vaikuses. Piiril käis kõik kiirelt ja oh üllatust, migratsioonikaarti ei pidanudki enam ise täitma, biomeetrilisest passist loeti andmed sisse ja ulatati väljaprinditud paberileht. Edasi oli keskkond veelgi hallim kui Moldovas, täielik nõukogude liit, propaganda sümboolikat palju, inimesed väliselt visuaalselt hinnates vaesed, samas oli tajuda ühiskonnas veelgi suuremat ebavõrdust kui Moldovas. Tiraspolis ringi kolada oli tunnetuslikult igati turvaline ja linn puhas, kuid peatänavalt eemal räämas. Palju oli Moldova numbrimärkidega autosid, seal ringi kolades tuli pähe mõte, et mingile seltskonnale Moldovast peab kasulik olema, et selline piirkond eksisteerib ja on põhjust hoida status quod. Kõige levinum reklaam paistis olema seotud mälestusmärkide ja hauakivide äriga. Samas üle ega ümber ei saa lääne kaupadest, nende armastus on ikka kõige muu kiuste kole suur. Samuti oli Moldova kaupa palju, isegi mestnoe pivo oli Moldova oma ja tänavanurgal müüdav Moldova jäätis oli super hea nostalgilise maitsega. Tagasi Moldova juurde tulles, tuleks kindlasti külastada Milestii Mici veinikeldreid, 55km tunneleid vanas paekivikaevanduses, ainulaadne kogemus. Külastamiseks on vaja vaid eelnevalt broneerida, sest koha pealt ei ole võimalik piletit nö putkast osta.

Kokkuvõtvalt Rumeenia üllatas igati positiivselt, igati vahva motomatka sihtkoht, loodus, inimesed, toidud ja vaatamisväärsused, lisaks nendel teedel tahaks kunagi uuesti motikaga sõita. Moldova oli ühest korrast piisab sihtkoht ehk nad kunagi, mõne põlvkonna pärast, liituvad taas Rumeeniaga. Meie ja meie motikad jõudsid alguspunktidesse tagasi samas konditsioonis nagu minnes, lisandusid vaid uued mälestused ja silmaring muutus veelgi laiemaks. Aeg hakata mõlgutama vaikselt järgmist motomatka :)