Ma olin paar nädalat hiljem Liibanonis - ainus reis, kus kõik korraga Eestit teadsid. Alguses oli plaan ka Süüriasse minna aga mõtlesin "Süüria, enam-vähem korras riik, sinna jõuab minna" - reisimise koha pealt kõige suurem kahetsus.

Ja idamaa külalislahkus rabas meid Liibanonis samamoodi jalust.

Meenus veel üks juhtum.

Paari aasta eest olin Tšiili Patagoonias, Puerto Nataleses, ja soov oli jõuda Chiloe saarele. 

Et Patagooniast ära saada oli vaja Punta Arenases Puerto Montti lennukile minna, et sealt bussiga edasi liigelda.

Millegi pärast oli ainuke sobiv lend varahommikul. Nii vara, et Puerto Monttist samal hommikul bussiga ei oleks jõudnud. Mis seal siis ikka, otsisin bookingust kõige lennujaamale lähedamal asuvama majutuse, bronnisin ühe öö ja istusin õhtul viimase bussi peale.

Buss poetas mind paarkümmend minutit enne südaööd Punta Arenase lennujaama, bookingu järgi oli sealt hotelli 1,5km jalutada. Et lennujaamas enam taksosid ei olnud, siis jalutasin, seljakott seljas.

Ainus probleem oli selles, et kohas, kus bookingu arvates oli külalistemaja oli hoopis heinamaa :) Kõndisin kilomeetri ühele poole, kõndisin kilomeetri teisele - ei halligi. Helistasin hotelli - nemad ei mõistnud inglise keelt, mina ei mõistnud hispaaniat.

Selleks ajaks oli kell juba ühe kandis öösel, et lennuk läks kusagil kuue kandis hommikul, viskasin käega ja kõndisin lennujaama tagasi.

Ja magasin lennujaamas põrandal. 

Keskealisena (ja mõõdukalt materiaalselt kindlustatuna) olin arvanud, et lennujaamades magamine on juba seljataha jäänud. 

Elu arvas teisiti :)

Ah, õli :)

Üks kord Hiinas, Kunmingist Shenzeni lennates, jõudis minu seljakott pagasilindile "meeldivalt" seesamiõlilõhnasena, sest kellelgi oli midagi pagasis lekkima hakanud. 

Elu oli mind selleks ajaks juba piisavalt õpetanud, seega olid kõik seljakotis olevad asjad eraldi kilekotidesse pakitud, nii et riided ja muu träni oli kuiv. Aga just enne seda reisi ostetud korralik Fjällraveni seljakott oli korralikult läbiligunenud.

Peale pikka jagelemist pagasiletis pisteti mulle pihku hieroglüüfidega täidetud pagasikahjuaruanne (vist?), ulatati letitagant suur must ratastega kohver ja keerati mulle resoluutselt selg.

Shenzeni lendasin selle pärast, et sinna oli oluliselt odavam lennata, kui otse Hong-Kongi. Seega sõitsin, enamvähem õlist tilkuv seljakott seljas, tühi kohver sabas, kõigepealt ühe Shenzeni metrooliini otsast lõpuni (üks lõpp-peatus oli lennujaamas, teine HK piiril), seejärel kõndisin üle piiri, ja sõitsin HK MTR-iga Tsim Sha Tsuisse - kurjad pilgud igal pool saatmas, sest rongid olid täis ja õlilõhn käis üle pea.

Seejärel pidasin mitmeid skaibikõnesid Swedi kindlustusega (midagi nad mulle hüvitasid), viisin seljas olnud riided keemilisse (aga seljakott oli raamiga, see ei mahtunud masinasse) ja pesin käsitsi , nõudepesuvahendinga, kaks korda, riidekapisuuruses (because HK) duššikabiinis, seljakoti läbi.

Seljakott on siiani alles, nüüdseks (pea 10-aastat hiljem) kaunis räbalaks kulunud, aga endiselt õrnalt seesamiõli järele lõhnav.

Teine juhtumine on positiivne - üks kord lendasin Sydneyst läbi Singapuri ja Helsinki Tallinnasse. Lennud olid ühel Finnairi müüdud piletil. Sydneyst Singapuri lendas Qantas. 

Ma olin Singapuri-Helsinki lennul ennast punktide eest äriklassi upgreidinud. Finnairil olid toona upgreidi piletiklassiks "F" (mis tavaliselt on esimese klassi piletiklass).

Qantase lend jäi väljumisega parasjagu hiljaks kuid üsna pea peale õhkutõusu tuli Qantase lennusaatja ja teatas: "ärge muretsega, teie jätkulennuga saab kõik korraldatud".

Ja oi kuidas sai :) 

Singapuris oli torus vastas minu nimesildiga näitsik, kes mind kohe elektriautosse lükkas, teise lennujaama otsa sõidutas, uue pardakaardi näppu pistis ja järgmisest väravast sisse lükkas.

Järgmiseks lennuks osutus Singapore Airlinesi Singapur-Moskva-Stockholm lend äriklassis (pluss Stockholm-Tallinn sinna otsa)!. SIA äriklass on midagi muud, võrreldes Finnairi omaga :) 

Jõin šampat ja port, sõin kammkarpe, magasin, sõin Moskvas ümberistumise ajal laundžis pliine ja kalamarja etc.

Ma arvan, et Qantase inimesed nägid minu bronnil seda F tähte ja, Finnairi-spetsiifilisi detail teadmata, tegid mingeid esimese klassi eelduseid :)

Tallinnasse jäin 6h hiljaks, mis oli positiivne, sest ma pääsesin ühest tüütust koosolekuid täis päevast :)

BA-l on kusagil mingi internetipood, kuis Aviosi kulutada saab. Tihti saab mingi minimaalse hulga näiteks heategevusele annetada ja aegumine on edasilükatud.

TransferWise. Äkki ka Revolut. 

Pangaga pole mõtet jamada, maksad lolliks ja ootad nädala.

TransferWise saab sulle mitmesse Euroopa riiki arvenumbreid genereerida:

UK, Belgia, Poola, Pluss Usa, Austraalia, Uus-Meremaa, Singapur.

Sinu residentsus ei ole oluline.

Sain raha tagasi Cathay Pacificult. Tühistasin ise lennud mõned nädalad peale seda, kui CX kõik lennud tühistatavaks muutis.

Raha ilmus umbes kahe nädalaga.

Austraalia valitsus on pessimistlikum: igasugused plaanid ja eelarved on tehtud 6-kuulistena. Kaasaarvatud sotsiaalse isoleerimisega seonduvate ootuste haldamine - st "planeerige, et te olete kodus 6 kuud".

Ja Austraalial on siiani päris hästi läinud.

Ma pildistan, aga üha vähem. Pigem, nagu Edagi, katsun ise hetkes kohal olla ja nautida, mitte kadreerida ja filtreerida.

Austraalia jätkab meetmete karmistamist:

- ebavajalik siseriiklik reisimine on rangelt mittesoovitatud

- asutused mille peamine eesmärk on "sotsiaalsus" on 23.03 lõunast suletud (kõik toidu-, joogi- ja tantsukohad, kinod, teatrid, muuseumid, kirikud, klubid, spordiklubid, kasiinod jms.). Valmistoidu kaasamüük on siiski lubatud. Kaubandus ja mingi osa teenindusest (näiteks juuksurid ja kosmeetikud wtf?) on veel lahti.

- vähemalt Western Australia, Southern Australia, Northern Territories, Tasmania ja Queensland (need on Austraalia osariigid ja territooriumid) on kehtestanud, mõningaste eranditega, kõigile osariiki/territooriumile saabujatele (seal hulgas ka mõnest teisest osariigist/territooriumilt) kohustusliku 14-päevase karantiini.

Piirangutel ei ole lõpukuupäeva, ametlik sõnum on - arvestage vähemalt 6 (kuue) kuuga.

Austraalia sulgeb homsest piiri - riiki pääsevad ainult kodanikud, residendid ja nende lähisugulased.

Qantas lõpetab kõik rahvusvahelised lennud ja tõmbab siseriiklike lende veel vähemalt poolevõrra koomale. Muuhulgas loobutakse 2/3 töötajaskonnast, mis on umbes 20000 inimest.

Austraalias ootab saabujaid 14-päevane karantiin.

Lisaks kehtestati täna kõige kõrgema kategooria "Ära reisi" soovitus tervele maailmale. See ei välista reisimist, aga muudab kõik Austraaliast ostetud reisikindlustused kehtetuks, sest neis kõigis on vastav tüüptingimus.

Seega on oodata, et lennuühendused ülejäänud maailmaga katkevad peaagu täielikult.

Ma planeerin süstemaatiliselt - mul on iga planeeritava reisi jaoks (plaan = tahaks minna) oma kogumishoius eeldatava eelarvega. Praeguse seisuga jätkan raha kogumist. Kui kraanid ühel hetkel lahti lähevad (ja kui ma vahepeal tööd kaotanud ei ole),  siis võiks kaunis mitme tulevikureisi eelarve koos olla.

Seega kavatsen pileteid osta küll. 

Veigo mainis lennufirmasid, aga ka kruiisifirmadel on täpselt samad probleemid. 

Ma olen 2021 aastaks planeerinud 2-3nädalast Kariibimere-kruiisi, ma eeldan, et õigel hetkel ostes tuleb see kätte väga hea hinnaga. 

Ja kui keegi peaks küsima, miks kruiisi, siis see on hea lihtne võimalus igasuguseid pisisaari/riike külastada, kuhu muidu on keeruline/kallis saada.

Revoluti kaardiga võib tekkida probleeme sest see on tehniliselt "prepaid" kaart, mille pealt ei saa raha "broneerida" . Eeldatavasti Revolut tehniliselt lubab seda teha, aga paljud teenused võivad kaardi kohe välistada, kui see on "prepaid".  Uber teeb, enne iga sõidu tellimust kaardile mikrosummas proovibroneeringu, et veenduda, et kaart on aktiivne ja võibolla siis välistab prepaid kaardid.

TransferWise'i kaart on deebetkaart, see töötab ka siis, kui broneeringuid on vaja teha.

Mürasummutavad klapid lapsi päris vait ei tee. Vaiksemaks aga küll.

Ühelt poolt: mulle ei meeldi lapsed, mul ei ole lapsi ja ma ei kavatse neid saada.

Teisalt: see on minu valik. Nagu on ka minu valik lennukisse istuda. Keegi ei sunni mind sinna metalltorusse, ikka ise lähen.

Seega, ole ise ja lase teistel kah olla. Sinu valikud ei ole olulisemad/paremad, kui lastega reisivate inimeste valikud.

Sinu boonusprogrammi lehel peaks kusagil olema päris põhjalikud tabelid ja võibolla isegi kalkulaatorid, mis näitavad, kui palju punkte tuleb. 

Finnari Plusil on näiteks selline leht: https://www.finnair.com/us/gb/finnair-plus/earn-points

Mis ma siin ikka vaidlen, dim123. 

Olen viimase 5 aasta jooksul umbes 40 korda Changi lennujaamas lende vahetanud. Ainuüksi see aasta olen juba neli korda Changis olnud.

Räägin vaid omadest isiklikest kogemustest.

Teemaalgataja reisib käsipagasiga, seega ei ole vaja passikontrolli läbida. Truvakontrollid on Changi termindalides 1, 2 ja 3 igas väravas eraldi.

Seega jään enda juurde - 70 min on absoluutselt piisav.

Vabalt tehtav. 

Changi MCT (minimum connection time, lühim lendudevaheline aeg) on 45 min.

Lisaks on Changi superorganiseeritud ja aastaid maailma parimaks lennujaamaks valitud.

Ainsa asjana tuleb tähele panna, et turvakontroll on igas väravas eraldi.

Lendan iga aasta korduvalt läbi Changi, viimati olin seal laupäeval.

Püsikliendiprogrammidel puudub Eestis üks oluline komponent - krediitkaardid. Enamik punkte teenitakse maailmas krediitkaardi avamisboonustest ja kaartide käivest.

Igal programmil on oma spetsiifiline koht, kust punktide kulutamine kõige mõistlikul. 

Olles ise ainult Finnair Plusi liiga tean ma seda kohta ainult Finnairi Plusil ja selleks on 50k punkti eest kauglennu äriklassi upgrade ka kõige odavamast turistiklassi piletist. 

Järgmine huvitav punktide kulutamisvõimalus on OneWorldi RTW (round the world) piletid, kus saab suhteliselt mõistlike punktide eest kaunis huvitavaid marsruute kombineerida. Lisaks tulevad muidugi maksud ja tasut, kuid need jäävad kõvasti all sellele, mis sama reis rahas välja ostes maksaks.

Modernsed lennukimootorid tunduvad olevat nii tugevalt füüsika piire kompavad, et ükski päris uus mootor ei ole ikka kohe üldse töökindel.

Aastaid Austraalias elanuna on siiani puudus korralikust mustast leivast. Ja spetsiifilistest Kalevi kommidest.

Kõik muud asjad on kohalikest poodidest saadaval.

Ma suutsin kusagil 15 aastat tagasi arusaamisele jõuda, et resimine on ainus põhjus miks ma ennast tööle vean.

Ma ei kavatse seda kunagi häbenema hakata. Minu silmaringi raadius on tänu  kümnetele külstatud riikidele oluliselt laienenud. Kohal olemist ei saa millegagi asendada.

Ma tasandan oma CO2 jalajälge mujal - ei oma lapsi, autot, kütet, ega jahutust, söön enamasti taimseid toite jms.

Võibolla teeb häbi mitte tundmise lihtsaks see, et ma reisin iseendale - mul ei ole ühtegi sotsiaalmeedia kontot, ma ei postita pilte ja ei oota laike.

Käisin 2019 kevadel. Mitte midagi ei küsitud.