Kuidas inimesed saavad hakkama igatsusega, kui ise elad ühes kohas, ning naine teises. Kokku saamine umbess 4 korda aastas, nii kuu poolteist korraga. Vahest kui väga head ajad, siis ka kolm jne. kuud koos.
Eks see kokkukolimine nõuabki valikute tegemist. Ning ühele poolele on need valikud kindlasti valulikumad kui teisele poolele. Tuleb selgusele jõuda mis on elus oluliseim ning selle järgi toimida. Väga filosoofiline jutt kuid olen ise sama asja läbi elanud :)
Naks :)
Mul hommikust otsa näpud sügelevad, aga...
Johhaidiil on õigus. Mina polnud ka nõus sünnitama Eesti väikelinnas, mille nime sa ilmselt tead (lisan: sealses sünnitusmajas oli sellel ajal täielik bardakk!). Teie elukohktade vahemaa pole määrav. Aeg näitab, et kes kuhu kolib ja ennustamisega ma parem ei tegele ;)
Tean seda, kui finants olukorrad seda ei nöuaks, oleksin juba ammu seal. Põhi küsimus oligi selles, et skype ja msn tundub nagu väheseks jäävat, ning Eestis vist tglt. väga palju inimesi, kus mehed töötavad välismaal, kuidas nendel sellega hakkama saamine on.
Minu meelest on pikamaasuhet võimalik üle elada ainult juhul, kui selle lõpetamiseks on olemas mingi plaan :) A la 2 aasta pärast, kui mul ülikool läbi kolime emba-kumba riiki kokku või sinu puhul nt võiks olla plaan, et naine kolib lapsega sinu juurde Norrasse peale sünnitamist (3 aastat ju hooleta, emapalka küll vähem). Siis on, mida oodata ja mille nimel koos olla. Minu jaoks isiklikult oleks kõige õudsam teadmatus tuleviku ees, st neverending kaugsuhe...
MSN ja Skype kohta ütleksin, et parem see kontakt, kui üldse mingit kontakti (või ainult tigukiri :)).