Piirivalvetornid jäägu Eestisse alles

VANADE PIIRIVALVETORNIDE LAMMUTAMINE ON MÕTLEMATU SAMM

Siseministeerium on otsustanud kuulutada kõlbmatuks ja lammutada terve hulga nõukogudeaegseid piirivalvetorne üle kogu Eesti. Samas ei tuleks neid ehitisi võtta kui lagunevaid roostes häbiplekke keset kaunist loodust vaid kui ajaloo jälge, mida tuleks hinnata ja väärtustada. Läbimõtlemata lammutamisega kaotatakse inimestel võimalus looduskauneid vaateid imetleda, saada aimdus lähiajaloost ning hävitatakse osake rannikualade omapärast ja atraktiivsusest.

Tõsi ta on, et kõik tornid ei väärikski säilitamist. Selliseid, mille tehniline olukord inimestele väga ohtlik ning mida ei õnnestuks ka renoveerida, ei tohiks alles jätta. Kuid lammutamisnimekirjast leiab enamikus piirivalvetornid, mis on korras, kus käivad ka inimesed ning mis paiknevad looduskaunites või paljukülastatud paikades.

Kuid siseministeeriumi tegevuses on märgatav selge kiirustamine, mis annab märku soovist võimalikult ruttu problemaatilised objektid kaelast saada. Seda isegi võimaliku avaliku hukkamõistu hinnaga. Pole korralikult hinnatud ei piirivalvetornide ehituslikku olukorda ega ka nende väärtust turismiobjektidena. Tendents hävitada kõik vana, uut asemele loomata, lööb jällegi riiklikul tasandil välja.

Tinglikult võib öelda, et piirivalvetornide näol on tegu miljööväärtuslike objektidega, mis kannavad endas olulist osa lähiajaloost. Seega võib nende lammutamise võrdsustada nõukogude aja algul toimunud Vabadussõja sammaste purustamisega või Lenini mälestussammaste likvideerimisega üheksakümnendate alguses.

Piirivalvetornide näol pole tegu pole vaid kohalike laste turnimispaigaga, aga ka tõsiste turismiobjektidega, mis meelitavad arvukalt huvilisi. Seda nii eesti kui välisturistide hulgast. Torne hinnatakse nii nende ajaloolise väärtuse läbi, kui ka tornidest avanevate kauniste vaadete tõttu rannajoonele, sisemaale, väikesaartele. Mitte väike tähtsus külastajatele on ka tugeval tuulel, mis piirivalvetorni tipus juukseid sasib või võrratul päikeseloojangul, mida torni platvormilt kauem jälgida saab.

Oma sõna võiksid siinjuures sekka öelda ka marurohelised, kes muidu igal viisil üritavad end esile tõsta. On ju needsamad tornid kohtadeks, kust käiakse loodust imetlemas, loomi-linde jälgimas, ilma vaatlemas. Ka on iga taolise lammutatud torni kohale oht kerkida uusehitisel, mis ei pruugi kuidagi ümbritsevasse keskkonda sobida. Kuna lammutusnimekirjas olevad objektid paiknevad reeglina looduskaunites ja atraktiivsetes kohtades, siis võib tornide likvideerimise kava taustal aimata kinnisvaraarendajate elamuehitusplaane.

Regionaalse arengu osas mängivad piirivalvetornid olulist rolli. Torne uudistama tulnud huvilised jätavad tahest-tahtmata kohapeale raha - majutuse, toitlustuse, kaubanduse sfääri. Sealt aga liigub raha edasi juba otsaga riigieelarvesse. Oma tegevusega likvideerib siseministeerium ühe - tõsi küll väikese - sissetulekuallika riigieelarvesse.

Ministeeriumis välja käidud idee vanad piirivalvetornid omavalitsuste haldusesse üle anda on totter. Teavad nad ju isegi, et enamus omavalitsusi ei huvitu taolistest raha neelavatest objektidest. Sedasi tagatakse aga endale vabandus, et “meie tegime riiklikult kõik mis võimalik kuid näete, puudus üldine huvi

Millistest tornidest on jutt? Osad nendest meenutavad prügimäge. Teine osa toovad meelde vapraid nõukogude ehitajaid Turkmeenia ja Kasahstani steppidest. Ei ole mul kahju neist kummastki. Paneksin tõsiselt ette ka rõvedate venkude ajal ehitatud kollektiivlautade jm taoliste jälkide betoonkoletiste maatasa tegemist maapiirkondades. Kohalikud matsid on nagunii kõik kasutuskõlblikud detailid nende küljest juba aastaid tagasi koju tassinud.

eks need tornid ole ikka parajalt amortiseerunud ka. Kohalikke lapsi sääl turnimas näha hästi küll ei tahaks, aga kui nende kallal vähe kõpitseda, siis oleksid need turismiobjektidena igati vajalikud. Loodusfotograafidele ja linnuvaatlejatele on need igal juhul hindamatud muistised, mille lammutamine teeb küll pahaseks.

No kamm oon! Mõne üksiku torni ehk saaks Eesti peale, mis sobib säilitada. Enamus on eluohtlikud ja lõhutud ja graffitit täis. Äkki peaks terve Paldiski linna endisel kujul säilitama? Get, niiöelda, real!

Aksli- ja Petsi jutus siiski märgata, et väga vähe selliseid torne nähtud. Vägagi korras torne leiab Eesti pealt, millel ka konstruktsioonid terved. Graffitist pole seal juttugi. Ainus, mis tõesti enamikel juhtudel ajahambale jalgu jäänud, on puitosa. Mille vahetamine aga meeletu vaev ei ole.

Marko Kaldur Avasta Eestimaa! Discover Estonia!

Mida tähendab vähe nähtud? Kas oled ise need kõik läbi käinud? Minu suvila aknast paistab üks selline. Umbes 4 aastat oli müügil ja mitte keegi ei tundnud huvi. Pärast seda kui kaks tatikat oli komandalt korruselt esimesele kukkunud, löödi vähemalt aknad plankudega kinni. Aitäh sellegi eest!

Käisin hiljaaegu rattaga Vormsil. 3 päeva. Keerasin viimsest kui mere poole viivast teeotsast sisse. Kõik tornid sai ära nähtud ja üles ronitud. Sigailusad vaated, millest pooleteise meetri kõrguselt vaid fantaseerida võib. Jah paaril oli puitpõrandatega kööga. Aga see on ju ületatav probleem, kui mingi organisatsioon nendega tegeleks. Eestimaal kondamisest ja avastusrõõmust lugu pidavad oskaksid torne hinnata.