Rändajate peresuhted

Lugesin vanadest foorumipostitustest, kuidas matkasellid kaheks, kolmeks, neljaks kuuks rändamas käivad, maailma avastavad ja "akusid" laevad. Kaovad oma seljakotiga sohu ja rappa ning ilmuvad natukese aja pärast maailma teises otsas välja. On habemesse kasvanud ja taskud tühjad, aga hing sees laulab. Lugesin ja mõtlesin: kuidas sellistel rändajatel püsisuhted vastu peavad? Näiteks Uhhuduuri-mehed jagasid viimasel matkajuhtide kokkutulekul ka seda rändamise köögipoolt: et, jah, naised-lapsed on kodus. Et "mis neil ikka üle jääb" =). Terve ellusuhtumine, iseenesest, mis ma ikka oskan öelda. Teoorias tundub see jubehästi töötavat. Et ei ole ju eriline number, kui teisel on elurõõmu ja toimiva mõistuse jaoks vaja levist kaduda ja habemesse kasvada - lased paariks kuuks minna, annad ruumi omaette olemiseks ja kui aeg täis, naudid elujaatavat ja särtsu täis kaaslast. Bueno! Aga see on see teoreetiline pool. Praktikas, kurat... No ei ole lihtne ette kujutada, kuidas see töötab. Praegu, kui ma olen noor, ei ole mingi küsimus: võtan jalad selga, kaon nelja tuule suunas ja ei ole kellelgi midagi köhida. Aga vanemaks saades... Kuidas lastega rändajad hakkama saavad? Jätavad need levist kadumised kümmekonnaks aastaks ära? Ja kuidas teinepool sellist seiklemist tolereerib, kui ta juhtumisi ise samasugune tuulepea pole? ;) Või veel hullem: kui MÕLEMAD on sellised tuulepead, siis kuidas see veel töötama peaks? =D Ja kuidas need kaks külge - tahtmine omaette olla ja tahtmine end jagada - ühte patta mahuvad?


Lühidalt kokku võttes mõtisklen ma lihtsalt selle üle, kuidas rändajate suhted vastu peavad. Ma vist ei tunne ühtegi pikaajalises suhtes rändajat - üksikuid, jah.

Mulle tuli postitust lugedes kohe meelde Toomas Nipernaadi, keda võiks ju tänapäevaste seljakotirändajate vaimseks isaks lugeda :) aga jah, ma arvan, et vastused nendele küsimustele on nõndasamuti mitmetahulised kui on inimsuhted ise. Kui inimesel on pere alles loomisel, siis annab selline reisimine inimesele pigem juurde - reisimine ja nähtu üle juurdlemine kasvatab minu hinnangul rändajat sisemiselt, tihti võib panna teda väärtusi elus teisiti hindama ning olla mõnikord lausa ajendiks peresuhete loomisele, olles näinud pereväärtusi ja nende toimimisi teistes ühiskondades. Pere loomine ning laste kasvatamine piirab sellist reisimisvabadust loomulikult olulisel määral, ent ma ei arva, et seetõttu peaks reisimistuhina sootuks maha matma. Reisida saab kasvõi koos lastega nädalalõpul Kõrvemaal matkates. Ning kui lapsed juba suuremad, siis pole ka probleem natukene pikemaks ajaks uuesti tee jalge alla võtta. Võib-olla kandub see ka lastele edasi. Minu enda vanemad rändasid 60ndatel pool NSVLi läbi, peale laste sündi tekkis ca 10aastane paus, ent siis, kui lapsed olid juba iseseisvamad, hakkas otsekui uus tulemine - ning lapsena mäletan seda ootust ja rõõmu, millal ema või isa paarinädalaselt matkalt tagasi jõudsid, kõrbepäikesest päevitunud ning kaasas pildid kaugetest kohtadest. Ning ehk oligi see reisipisiku algatajaks, mis tänaseni veres.

Meestega on minu arust asi lihtsam, nemad lihtsalt lähevad ja enamus neist arvabki, et lapsed on naise pärusmaa. Meil on nii, et enne matkasime koos mehega, alates laste sünnist on olnud nii, et kuna mees töötab välismaal ja reisib piisavalt palju, siis koos kogu perega teeme ühe suurema reisi suvel ja talvel käime kõik koos kusagil mägedes suusatamas. Muul ajal olen mina koos lastega (vahel kõik 3 kaasas, vahel vähem korraga) natuke tsiviliseeritumal moel rännanud/matkanud. Lennuk, rendiauto, apartment või telk, ... Mitte küll kuude kaupa - töö ja koolid ei luba seda. Tegelikult meeldib mulle koos lastega käia ja olen seda palju teinud kah. Ja neile meeldib ka. Kuigi 2 neist on nüüdseks nii suured, et käivad juba mitu aastat lisaks meie pere käikudele ka oma sõpradega. Peaasi, et kõik on rahul ja rõõmsad :) Kõige raskem on see, et mitmekesi reisides tuleb ka rahakulu kordades suurem. Meile seab see suured piirid. Planeerida tuleb lastest lähtuvalt, aga kui nad hakkavad varakult kaasas käima, siis on nad juba koolieaks suht võrdsed partnerid (tassivad oma kola ise, peavad hästi vastu, tunnevad rõõmu vaatamisväärsustest, loodusest, ...) Iga pere leiab omale parima variandi, väikeste lastega pole mina usaldanud kuudeks kusagile "pärapõrgusse" sõita. Enda pärast pole tervise hirm nii suur kui lapse (eriti väikese) pärast. Kuna mu rännukirg on piisavalt suur, siis loomulikult käime ohtrasti Eestimaal ja väikseima pojaga tegeleme geopeitusega, mis annab vahvat tegevust kodusoleku aegadel :) Ups, unustasin suhted. Nendega on umbes nii nagu meremehe naisel. Ootad ja ootad ja siis on kõik hästi ja siis jälle ootad. Alguses on raske, aga pärast harjud... Pealegi pole need äraoleku ajad meil õnneks kuudepikkused. Pikematel puhkudel oleme mõnikord kaasa läinud (suveperioodil näiteks) - kõike koos perega teha on ikka hästi mõnus, kui see kõigile meeldib.

Mann, aga ega alati ei saagi. Mulle tundub, et minu matkajate tutvusringkonnas on märksa rohkem üksikuid inimesi kui ülejäänud samas vanuses tuttava seltskonna seas. Pereinimesed ikka igal ajal kuskile õue külma kätte trügida ei saa. Ning mingist hetkest hakkab samasuguste veidrike seltskond ka teatud määral sotsiaalseks aseaineks muutuma..

OK, väga suurt valimit ei ole, aga selline mulje siiski on. Loomulikult ei kehti see kõigi kohta, on ka positiivseid näited. (Kuid jällegi, sageli on need siis kaks sama kiiksuga inimest)

Matkajad ja rändajad on eri asjad.

Matkaja läheb nädalaks-paariks, no võib-olla kuuks, ja tuleb siis tagasi. Selle kannatab normaalne perekond ära. Isegi lapsed ei sega ega saa sellest häiritud. Muidugi, ette peab planeerima, "meilile tuli hea pakkumine ja nii läksingi" ei toimi, kui lapsel koolikatsed ees või ämmal tähtis juubel.

Rändajad aga, kes kuude kaupa kodust eemal on... Samasse lähevad ilmselt ka need, kes käivad kaugel tööl: soomes bussijuhiks, teises maailma otsas maju ehitamas või mingeid pikki projekte tegemas...

Niivähe kui ma selliseid peresuhteid näinud olen, ei ole need kadestamist väärt.