Rannapuhkus

Kui Tripis otsingusse sisestada märksõna "rannapuhkus", tuleb vastuseks: no elements found. Millegipärast olen seda usku, et Tripikate hulgas ei ole mina kindlasti ainuke, kes puhkusreisil leiab aega rannas käia. Mitte korraks käia, vaid kohe päris palju. Armastan sooja vett ja päikest, sinna juurde ka päikesevarju ja lamamistooli, lisaks head raamatut ja käeulatusse väikest õllekest.Kui nüüd tekib arusaam, et mu puhkus on veidi üksluine, siis ise ma nii ei arva. Palun mind minu üksluisuse eest mitte tümitada. Olen vanem mees ja juba hulk aastaid pensionil. Olen oma jooksmised ja tormamised, seljakotid ja autoga uhamised, ekstreemsused jne jne juba teinud. Nüüd tõeliselt naudin pensionäri staatust ja puhkan ja puhkan... Ja magan hommikuti kaua. Aga kõik kohustuslikud vaatamisväärsused jõuan rannas pleesitamise kõrvalt kiiruga läbi joosta. Et see lause ehk rehabiliteerib minu rannas laisklemist. Tegelikult ei soovinud oma elulugu Tripikatele üles riputada. Tripikad on nii palju mööda ilma rännanud, et paljudel oleks jagada muljeid ilusatest ja koledatest randadest, millegipoolest erilistest või hoopis sellisest kohast, kus mõtled, et polegi reisil, oleks nagu Pirita rannas, Ei, Pirita on loomulikult tore koht, aga ta on meil siinsamas, oma kodus. Seoses randadega meenub kindlasti häid ja halbu emotsioone, erilisi juhtumeid, naljakaid situatsioone.

Boracay rand Filipiinidel oli tõeliselt ilus. Sini-sinine vesi, lumivalge liiv. Väike pluss oli ilmselt ka see, et hotellil oli oma privaatrand. Hotelli rannateenistuja hoidis meile rannas meeldiva koha alati broneerituna (piinlik tunnistada, aga korruptsioon, altkäemaks, osaliselt minu rahast sõltuva inimese ärakasutamine jm). Esimese asjana, kui randa jõudsin, tõi töötaja mulle lauakesele tuhatopsi. Rannapuhkuse algus oli täielik idüll: tegin suitsu ja võtsin õlut ja päikest, käisin soojas vees ujumas - mida veel tahta! Ja siis kolmandal või neljandal päeval murdus mu idüllist oluline killuke. Hotelli sisenedes ootas mind kohalik boss ja esitas kategoorilises kõneviisis küsimuse: mees, mida sa suitsetad rannas? Keelatud! Ei hakanud õigustamiseks rannateenindajat tanki panema, võtsin kogu väärkäitumise omaks, vabandasin südamest ja pääsesin  ilma noomituseta.

Havaiil, Waikikiil suutsin endale tõestada oma edumeelset ja majanduslikku mõtlemist, rahaliste väljaminekute täpset planeerimist isikliku kasusaamise eesmärgil. Aga kõigepealt rannast. Ilus, aga ei midagi üllatavalt erilist (minu isiklik subjektiivne arvamus), aga siiski kena, rahvastiku tihedus ruuthektarile hea või isegi väga hea. Praeguste koroona, lauatennise ja piljardi reeglitega täiesti kooskõlas. Miinuseks minu jaoks natuke jahe vesi, kuna olen suur soojaarmastaja. Abikaasa minu arvamust veetemperatuuri osas ei jaganud. Rannatoolide ja päikesevaju hind oli päevaks 20 (tol ajal oli dollar ja euro praktiliselt sama). Pidasin seda kalliks: 8 päeva rannas, 160 kokku. Oi õudust! Siin tuligi appi minu eelnevalt kiideldud majanduslik kalkuleerimine. Ostsin kohalikust WallMartist matkatooli hinnaga 7. Rannas palmi all istudes tuli tooli iga 50 minuti tagant liigutada, kui ei soovinud päikese kätte jääda. Ei midagi ületamatult rasket, kui tiivustab matemaatiline tehe 160 - 7 = 153. Uskumatu kokkuhoid.

Meie trööstitus ilmas ja hetkel veel mitte parimas seisus terviserindel oleks ju rannapuhkuse meenutamine tore?

Kolumbias Cartagena rannas olime 2011. aastal üks väheseid külastajaid ja ilmselt ainsad välismaalased. Tulemuseks oli see, et kogu ranna kaubitsejad tilbendasid meie 3liikmelise seltskonna ümber. Suutsin neid mõni aeg eemal hoida, siis aga läksin vetsu ja tagasi jõudes oli mingi massöör ikka jõudnud mu kaasale 30€ eest jalamassaaži maha müüa. Tegin talle muidugi kohe peapesu, sest esiteks oli see totaalne ülemaksmine (Kolumbias oli tollal nädala palk ja õiglane olnuks ehk 3€) ning teiseks hakkas kogu see kamp heldeid gringosid haistes meid veelgi innukamalt piirama. Lõpuks andsin ühele jorsile viieka selle eest, et ta teised vähemalt kümne meetrit eemal hoiaks ja sai päeva lõpuni rahu.

Vot see oli muigamapanev  lugu.  Hea investeering 5 eur  ja rahu garanteeritud. Teatud hetkel oleks ise ehk ka 10 maksnud. 

Ise suutsin küll rahulikult nädal aega vastu pidada aga see pidev lüpsilehma kuvand hakkab lõpuks kurnama.

@ ago7

Ilmselt otsid kusagilt valest kohast.

Kui mina panen Tripi otsingusse sõna "rannapuhkus", saan palju lehekülgi vasteid oma otsingule (foorumis 938 vastet, lennupakkumistes 114, uudistes 16):

https://trip.ee/search?q=rannapuhkus

E.T. Vabandan südamest oma saamatust. Ilmselt on mu arvuti sama vana, kui ise. Tegelikult ei tahtnud kritiseerida Tripi otsinguid, nendega on kõik korras. Mõtlesin, et kui reisimisega praegusel hetkel on nagu on ja ajakirjanduslikus mõttes  ka Tripis mingil määral hapukurgihooaeg, ehk keegi meenutab oma reisidelt huvitavaid, üllatavaid ja naljakaid seiku. Naeratav ja naerev inimene pakatab tervisest, ka praeguses haiguste ajajärgus.

Et meie keel sarnaneb Soome keelega, mõned juhtumid.

Tais mingis poes astus ligi müüja ja kõnetas: Ihanaa! Seppälä!

Kanaaridel ühes poes jäin vaatama kuldketti, mis oli hindamatu. Ses mõttes, et hinnalipikut juures ei olnud. Meie juurde astus meesterahvast kaupmees, kes tervitas: Kimi Räikkönen! Räikkönen Räikköseks, aga mis kett maksab? 2000. No vot, siis ainult Räikkönen seda osta jaksabki. Nägemist. (Loomulikult hind muutus).

Valdan soome keelt suht-koht hästi. Sellegipoolest, kui Soomes mõne soomlasega vestlen, saab ta hetkega aru, et ei ole soomlane. Virolainen. Omapärane on aga see, et kusagil soojal maal satud soomlastega kokku, ajad juttu. Neil võtab ikka päris kaua aega enne, kui mõistavad, et sina ikka ei ole soomlane.Ühes baaris öeldi mulle, et sa oled ruotsalainen. Samas minule tundub seal palmi all neid kuulates, et nad räägivad eestlase aktsendiga st nagu eestlane räägib soome keelt. On veel kellelgi selliseid tähelepanekuid või on see lihtsalt minu ettekujutuse vili?