Kui Tripis otsingusse sisestada märksõna "rannapuhkus", tuleb vastuseks: no elements found. Millegipärast olen seda usku, et Tripikate hulgas ei ole mina kindlasti ainuke, kes puhkusreisil leiab aega rannas käia. Mitte korraks käia, vaid kohe päris palju. Armastan sooja vett ja päikest, sinna juurde ka päikesevarju ja lamamistooli, lisaks head raamatut ja käeulatusse väikest õllekest.Kui nüüd tekib arusaam, et mu puhkus on veidi üksluine, siis ise ma nii ei arva. Palun mind minu üksluisuse eest mitte tümitada. Olen vanem mees ja juba hulk aastaid pensionil. Olen oma jooksmised ja tormamised, seljakotid ja autoga uhamised, ekstreemsused jne jne juba teinud. Nüüd tõeliselt naudin pensionäri staatust ja puhkan ja puhkan... Ja magan hommikuti kaua. Aga kõik kohustuslikud vaatamisväärsused jõuan rannas pleesitamise kõrvalt kiiruga läbi joosta. Et see lause ehk rehabiliteerib minu rannas laisklemist. Tegelikult ei soovinud oma elulugu Tripikatele üles riputada. Tripikad on nii palju mööda ilma rännanud, et paljudel oleks jagada muljeid ilusatest ja koledatest randadest, millegipoolest erilistest või hoopis sellisest kohast, kus mõtled, et polegi reisil, oleks nagu Pirita rannas, Ei, Pirita on loomulikult tore koht, aga ta on meil siinsamas, oma kodus. Seoses randadega meenub kindlasti häid ja halbu emotsioone, erilisi juhtumeid, naljakaid situatsioone.
Boracay rand Filipiinidel oli tõeliselt ilus. Sini-sinine vesi, lumivalge liiv. Väike pluss oli ilmselt ka see, et hotellil oli oma privaatrand. Hotelli rannateenistuja hoidis meile rannas meeldiva koha alati broneerituna (piinlik tunnistada, aga korruptsioon, altkäemaks, osaliselt minu rahast sõltuva inimese ärakasutamine jm). Esimese asjana, kui randa jõudsin, tõi töötaja mulle lauakesele tuhatopsi. Rannapuhkuse algus oli täielik idüll: tegin suitsu ja võtsin õlut ja päikest, käisin soojas vees ujumas - mida veel tahta! Ja siis kolmandal või neljandal päeval murdus mu idüllist oluline killuke. Hotelli sisenedes ootas mind kohalik boss ja esitas kategoorilises kõneviisis küsimuse: mees, mida sa suitsetad rannas? Keelatud! Ei hakanud õigustamiseks rannateenindajat tanki panema, võtsin kogu väärkäitumise omaks, vabandasin südamest ja pääsesin ilma noomituseta.
Havaiil, Waikikiil suutsin endale tõestada oma edumeelset ja majanduslikku mõtlemist, rahaliste väljaminekute täpset planeerimist isikliku kasusaamise eesmärgil. Aga kõigepealt rannast. Ilus, aga ei midagi üllatavalt erilist (minu isiklik subjektiivne arvamus), aga siiski kena, rahvastiku tihedus ruuthektarile hea või isegi väga hea. Praeguste koroona, lauatennise ja piljardi reeglitega täiesti kooskõlas. Miinuseks minu jaoks natuke jahe vesi, kuna olen suur soojaarmastaja. Abikaasa minu arvamust veetemperatuuri osas ei jaganud. Rannatoolide ja päikesevaju hind oli päevaks 20 (tol ajal oli dollar ja euro praktiliselt sama). Pidasin seda kalliks: 8 päeva rannas, 160 kokku. Oi õudust! Siin tuligi appi minu eelnevalt kiideldud majanduslik kalkuleerimine. Ostsin kohalikust WallMartist matkatooli hinnaga 7. Rannas palmi all istudes tuli tooli iga 50 minuti tagant liigutada, kui ei soovinud päikese kätte jääda. Ei midagi ületamatult rasket, kui tiivustab matemaatiline tehe 160 - 7 = 153. Uskumatu kokkuhoid.
Meie trööstitus ilmas ja hetkel veel mitte parimas seisus terviserindel oleks ju rannapuhkuse meenutamine tore?
