Viimaste aastatega on "kogunenud" veidi eksootilisemate / harvakülastatavate riikide reise. Proovin tasapisi nendest ülevaateid kirjutama hakata - ehk kellelgi sellest abi põneva sihtkoha valimisel / oma reisi planeerimisel.
Augustis 2025 käisin São Tome ja Príncipel. Tegemist on Atlandi ookeanis asuva väikese saareriigiga Kesk-Aafrikas (sageli liigitatakse ta ka Lääne-Aafrika alla). Riik koosneb kahest suuremast saarest - nn peasaar São Tomé ja väiksem saar Príncipe.
- Kohalesaabumine. Euroopast saab kõige otsemini São Tomésse (lennujaamakood TMS) TAP Portugal'iga läbi Lissaboni. Kaks korda nädalas on "päris" otselend, lisaks kolm korda nädalas lend vahepeatusega Accras (Ghana). Kohalik STP Airways samuti lendab kord nädalas Lissabonist kasutades EuroAtlantic Airways'i lennukit. Teine võimalus Euroopast São Tomésse saada on Lissabonist läbi Angola TAAG'iga. TAAG'iga lennates on lennupiletid soodsamad, kuid ajakulu kõvasti suurem. Kohalike eurooplaste sõnul nad enamasti lendavad TAAG'iga, sest hinnavahe võib olla kahe-kolmekordne. Ma lendasin TAP'iga. Lennupiletite hinnad Euroopa linnadest, mida teenindab TAP, on üsna stabiilsed läbi aasta - kõrghooajal (ca juulist oktoobrini) on hind ca 1500€, madalhooajal (november - juuni) ca 800€. Mõnikord võib juhtuda soodukaid, kuid enamasti vihmaperioodiks.
Hiljuti avanes ka võimalus lennata "otse" Príncipe saarele Libreville'ist (Gabon) AfriJet'iga - kuid siiski tuleb migratsiooniformaalsused läbida São Tomél.
Majutus, transport, raha. São Tomél leidub erinevas kategoorias majutusasutusi, kuid paljud ei ole Booking.com-ist leitavad. Abiks on mh GoogleMaps kaardilt majutuste vaatamine erinevates asukohtades - leiab kõvasti rohkem valikuid kui Booking'ust.
São Tomél liiguvad linnade-külade vahel kollased mikrobussid, mis rahvast pungil vuhisevad suurel kiirusel mööda olematuid teid, oskuslikult vältides lõputuid teeauke. Minibusse peetakse São Tomé kõige suuremaks ohuallikaks. Pealinnas leidub ka taksosid, mujal mitte. Autorent on kõige mõistlikum viis saartel ringi liikuda. Arvestada tuleb sellega, et teekate on paiguti olematu ning auke on rohkem kui auguvaba teed. Seega kulub osade lõikude läbimisele ikka päris palju aega ja kiirus on kohati nii 15-20 km/h. Arvestada tuleb sellega, et tavapäraseid tanklasid väljaspool pealinna eriti pole - seega tasub pealinnas paak täis tankida, või siis osta kütust külaputkadest. Meie ei olnud piisavalt nutikad ning lahkusime pealinnast piisavalt tankimata (rookie mistake!). Suurematest küladest leiab suvalisi putkasid, mis müüvad suurtest klaaspudelitest bensiini. Ütlesin, mitu liitrit soovin, tädi võttis kaks suurt pudelit ja lehtri kätte, jalutas mu auto juurde ning kallas vastava koguse paaki - miski kangasfilter oli ka lehtrile tekitatud, sest sadet ja tükke ujus seal klaaspudelites ikka päris palju.
São Tomé ja Príncipe rahaühik on dobra (kohalik lühend Db, ametlik kood STN). Dobra on euro suhtes üsna stabiilne, 1€ = ca 24,6 Db (sageli tehakse natukesoodsam kurss 1€ = 25 Db, sest nii on neil lihtsam arvutada). Suuremates hotellides / autorendis jms saab maksta eurodes. Väiksemates poodides / tanklates jms saab küll maksta eurodega, kuid tagasi saab raha dobrades. Kasutatakse ametlikku kurssi. Minu kogemus on kindlasti see, et kasulik on ikkagi dobrasid võtta / vahetada. Pealinnas leidub ATM'e (Dobra24), mis aktsepteerisid peamiselt VISA kaarte, kuigi sildi järgi peaks sobima ka MasterCard. Toimivate ATM'ide leidmine oli siiski problemaatiline, seega tasuks kaasa võtta rohkesti eurosid sularahas. Inimesed on ausad, kauplemine pole moes (va pealinna taksojuhid ja suveniirimüühad), tagasiraha antakse ilusti tagasi ausa kursiga (kui maksad eurodes) ning tünga keegi ei tee.
Viisa. EL kodanik saab São Tomé ja Príncipel viibida kuni 15 päeva viisavabalt. Lennujaamas küsiti (portugali keeles, inglise keelt saarel üldse kohtab üsna vähe, va suuremad turistisihtkohad), millal on saarelt tagasilend ja paluti see ka näidata. Seejärel löödi ilusti tempel passi.
Minu kava ja tegevused São Tomel (Principe kohta hiljem). Saabusime São Toméle TAP'iga Lissabonist. Lend maandub õhtul, seega mõistlik on majutus pealinna lähedale võtta. Lennupiletid ostsime 4 kuud enne reisi. Enne reisi suhtlesin kohaliku reisikorraldajaga Paradise Tour (https://saotome-paradise.com/), mille peamine omanik on saarel elav prantslane. Broneerisime temalt auto. Suhtlus WhatsAppis oli väga kiire ja tõhus - ning inglise keeles! Kõige levinum rendiauto saarel on Suzuki Jimny - hind sõltub auto seisukorrast. Me võtsime kõige lihtsama ja odavama (st kõige vanema ja rohkem kulunud) - tavahind on 45€ / päev. Auto lennujaama pick-up & drop-off oli kokku 20€, mis on enamiku rendifirmade standardhind (osad küll küsivad 20€ pick-up'i ja teise 20€ drop-off'i eest). Saabudes on mõistlik korraldada auto kättesaamine kohe lennujaamast, sest nn tavalisi taksosid ootamas enamasti pole. Kui õnnestubki takso leida, siis enamasti küsitakse sõidu eest 20€ (hea kauplemisoskuse puhul saab ka 15€). Variant on korraldada pick-up hotelli kaudu, kuid enamasti see samuti maksab ja tuleks kallim, kui rendiauto lennujaamast võtmine. Meie saime auto üsna tühja paagiga, seega tankisime kohe esimeses tanklas 20€ eest. Kütus maksis 32 Db / liiter.
Esimeseks majutuseks võtsime Eden Valley Ecolodge, lennujaamast ca 25-30 min kaugusel (esimesel õhtul kulus rohkem, sest autoga ja kohaliku liiklusega - sh pimedad teed, teedel kõndivad inimesed ja magavad koerad - harjumine võttis aega. Eden Valley oli suurepärane valik - kaunis loodus, bassein, väga hea hommikusöök, sooja veega dušš jne. Hind oli ca 100€ / öö (2 inimest). Hommikul liikusime kohe saart avastama - alustasime nn Northern Route'ist, mis kulgeb pealinnast mööda põhjarannikut Santa Catalina asulani. Õigemini tee kulgeb veidi kaugemale kui asula - ja siis lõpeb suvalises kohas jõe kaldal, sest sild on kokku varisenud ja tee seega otsa saanud. Peab tunnistama, et väga erilist vaatamisväärsusi sellele teekonnale ei jäänud - kuigi tore oli vaadata kohalikku eluolu ja mere vaateid. Tee on üsna OK seisukorras (auke siiski palju), seega sobib hästi sissejuhatuseks. Northern Route'ile jääb ka Farol da Lagoa Azul (lighthouse) - sinna saab teha mõnusa lühikese jalutuskäigu ja saab näha ilusaid vaateid. All on kena türkiissinise veega ujumisrand. Teine väärt peatus on šokolaaditootja Diego Vaz kakaoistandus. Kohale saabudes on võimalik vaadata istanduse peahooneid ja astuda väikesesse poodi. 10 € / in eest saab ka ca 1 tund kestva ekskursiooni istanduses ning lõpus tassikese kohvi ja tükikese šokolaadi. Meile see väike ekskursioon meeldis ja soovitaksin seda ette võtta. Mh sai näha põnevaid väga vanu masinaid tootmishoones - mida siiani kasutatakse.
Pealinna kandis olles tasub külastada ka Monte Cafe piirkonda. Pealinnas eneses me veetsime minimaalselt aega - käisime koloniaalaegses kindluses (São Sebastiano) ja seal paiknevas muuseumis. Kindlus ja muuseum väärivad kindlasti külastamist - saab hea ülevaate saareriigi ajaloost. Sissepääs maksis 2€ / in. Maksime 5€ kahe peale ja meile anti kenasti tagasiraha :) Kolasime natuke niisama pealinnas ringi, kuigi teha seal suurt midagi pole. Käisime ka kuulsa šokolaaditootja Diego Vaz kohvikus ja hankisime ka koju erinevat kohalikku šokolaadi. Tuleb arvestada, et hinnad pole odavad ja šokolaad on vaata, et kallim kui Eestis.
Juuli-oktoobri paiku peaks São Tome kandis olema võimalik näha küürvaalasid. Selle lootusega korraldasime Paradise Tour'i kaudu vaalavaatlus-paadituuri. Kahjuks vaalasid ei näinud, aga eks paadituur oli ikka tore. Mina käisin ka sukeldumas. Saarel on paar sukeldumiskeskust, kellest üks ei vastanud, teise omanik oli parajasti Portugalis puhkusel ja kolmandaga saime diilile. Ma sukeldusin São Tomé Pestana hotellis asuva Dive Tribe sukeldumiskeskusega. Saare ümber on mõned laevavrakid - mitte küll väga vanad, aga siiski piisavalt huvitavad. Mu sukeldumine sai omamoodi seikluseks, sest vrakis oli tohutult palju suuri merisiilikuid ning "swell" lükkas mind ootamatult vastu seina - ja nii sain endale näppu posu meresiilikunõelu. Praegu arme lugedes tundub, et neid sain vast 5-6. Mürk hakkas kiiresti liikuma ning osad käenärvid tuimaks minema. Õnneks juhtus see üsna lõpus, nii et polnud liiga kahju ca 5 min varem pinnale tõusta. Maismaal asuti mind aga kohaliku meetodiga ravima. See hõlmab endas kahte etappi:
- palmiõli valamine / määrimine kahjustatud alale (minu puhul õnneks üks sõrm), ja...
- kahjustatud ala põletamises (st ala välgumihkliga põletatakse / kõrvetatakse - õli toimibki nö kaitsekihina). Mul on päris kõrge valulävi, aga mõnel hetkel oli ikka paganama valus. Põhjus on lihtne - meresiiliku mürgi proteiin laguneb suure kuumuse käes, seega põletusmeetod tapab mürgi ära. Ühtlasi desinfitseerib nõelumiskohta ja lagundab osaliselt ka sees olevaid nõelu. Positiivse poole pealt - hommikuks oli paistetus, valu, tuimus ja kõik muu läinud, seega kohalik meetod toimis. Aga meresiilikuid on São Tomes palju!
Järgmiseks kulgesime mööda nn Eastern route'i saare tippu - meie lõpp-eesmärk oli Porto Alegre külast veidi edasi asuv Praia Inhame Ecolodge (hind 87€ / in, lisandub lõuna / õhtusöök). Praia Inhame asub kaunis kohas. See on ühtlasi ka väga turistikas koht (São Tome mõttes). NB! Ecolodge'i sõite ära kasuta Google Maps'i - see suunab valesti. Maps.me jagas paremini matsu - aga seda me tuvastasime hiljem. Jäime oma ajaplaneerimisega (ja minu meresiiliku-seikluste tõttu) hätta ja saabusime Porto Alegresse juba pimedas - Google tõi meid tupikusse. Õnneks kohalik mees pakkus, et juhatab meid oma motikal õigesse kohta. Ega seda ärapööret andis ikka otsida! Ise poleks ma seda ilmselt näinud, ammugi pimedas. Tee oli üsna off-road, aga kohale me jõudsime.
Põhjus, miks Porto Alegre ja Praia Inhame kanti minna on Rolase saar (Ilheu das Rolas). See paikneb otse Praia Inhame vastas, ca 15-20 min paadisõidu kaugusel. Paadisõit edasi-tagasi maksab 10€ / in. Rolase saarel on imekaunid rannas, mõnusad jalutusrajad metsas - ja kuulus ekvaatoorimärk ning maailmakaarti kujutav mosaiik. Kindlasti väärt külastamist. Ma soovitaksin veeta Rolasel terve päeva - või kaks - et teha saarele korralik ring peale ja vaadata erinevad rannad üle. Üheks ilusaimaks peetakse nn Battery Beach'i - mis on tõepoolest väga ilus - kuid ühtlasi vähemalt meie seal ujuda ei saanud, sest tekkinud "kael" tekitad megasuuri laineid, mis tõmbasid täie hooga merre - õigemini vastu kivisid. Aga ilus oli küll :) Vanasti oli Rolasel ka São Tome ühe peenema hotelliketi Pestana hotell - aga hetkel on see kinni.
Porto Alegre juures on ka sisenemine mangroovidesse, kus saab teha paadituuri - peamise eesmärgiga näha kohalikke mona ahve. Mona ahvide traditsiooniline elupaik on Lääne-Aafrikas Ghanast kuni Kamerunini, kuid neid on vanal ajal ka São Toméle sisse toodud. Mangroovituuri korraldavad kohalikud paadimehed, kes inglise keelt ei räägi - aga ahve leiavad nad ilusti üles. Paadituuri hind on fikseeritud - 10€ / in. Me nägime mitu ahvi ja tuur oli igati väärt.
Porto Alegre / Inhame kandis on ka mitmeid matkaradasid, mida me ise paraku ei katsetanud, aga kindlasti tasuks.
Porto Alegrest tagasi liikudes jääb tee peale mitmeid kohti, kust näeb São Tome kuulsaimat vaatamisväärsust - ca 660m kõrget Pico Cão Grande't. See on vulkaaniline monoliit - imeline vaatepilt. Pico on enamasti "peidus" - udus ja pilvedes. Meil õnnestus seda siiski kahel õhtul näha - nii Porto Alegresse kui tagasi sõites. Tee peale jääb mitu vaatepunkti, mis on Maps.me kaardil ja ka Google Mapsis märgitud. Kuivõrd Pico't võib tee pealt olla raske näha / märgata, tasub kaassõitjal vaatepunktide kandis keskenduda.
Meie järgmine peatuskoht oli São João dos Angolares - seal on tore vanas istanduse peahoones painev majutus Roça São João dos Angolares (78€) , mida peab kuulus kohalik kokk. João Carlos Silva ja tema poeg. Meil küll ei õnnestunud proovida nende pakutavat "peenemat" restoranikogemust, aga ka nö tavaline õhtusöök oli väga hea. Toad on lihtsad ja eriti just vannitoad vajaksid veidi värskendust, kuid peatumine seal oli väga äge. Majal on hõngu ja meile meeldis väga! Seega soovitan soojalt!
Edasi kulgesime tagasi pealinna ja lennujaama, et lennata Príncipe saarele. Sellest eraldi.
São Tomé saare kokkuvõte. Mulle meeldis, kuid see ei pruugi olla igaühe cup-of-tea. Suuri vaatamisväärsusi saarel eriti pole, hingematvalt kauneid ujumisrandu ka pigem mitte. On ilusaid ja väga ilusaid randu - aga ma ei ütleks, et need on vaatamisväärsus omaette. Inimesed väga sõbralikud ja ausad. Inglise keelt keegi eriti ei räägi (va suuremad turistiasutused). Kohvi on imeline! Hinnatase on keskmine, kindlasti mitte odav. Süüa saab tänavalt / kohalikest putkadest soodsamalt, restoranid on pigem keskmise / kallivõitu hinnaklassiga. Rolase saar on väga väärt külastamist, kui São Tomele tulla. Mulle São Tome peasaar meeldis, kuid ma olengi selline off-the-beaten path seikleja ja mulle meeldib lihtsalt niisama uusi kohti avastada.
[Príncipe kohta kirjutan eraldi - niigi pikk jutt sai :) ]
@ Olavi
Sukeldumiskohti on ümber saare mitmeid, kuid laias laastus on need pigem sarnased - erilisi värve ega mindblowing mereelu siiski pole. Nähtavus oli minu sukeldumisel São Tomel konkreetse aja kohta väga hea - ca 15m ehk. Parim aeg sukeldumiseks, sh nähtavuse osas, on detsembrist märtsini - mis paraku on pigem vihmahooaeg.
Veetemperatuur oli 25 kraadi - minu jaoks täitsa hea soe :) Hinnad on keskmised, ma ütleks - odav pole, aga mitte eriti kallis ka. Enamasti on üks sukeldumiskord ca 50-55€, lisaks varustuse rent (ca 5€ / ese).
Minu jaoks oli see huvitav sukeldumine, sest pole seal kandis Atlandi ookeanis varem sukeldunud ja vrakid mulle üldiselt meeldivad. Kahjuks andis mu GoPro aku täpselt eelmisel päeval otsad ja varuakut ma ei võtnud (another rookie mistake!) - ja nagu selgus, kogu São Tomél pole võimalik uut akut hankida ega isegi laenata - sukelduskeskuse GoPro oli samuti otsad andnud ja uue saavad nad alles siis, kui selle Euroopast toovad :) Seega visuaalset materjali sukeldumisest ei jäänud - aga lisaks megasuurtele meresiilikutele (keda oli VÄGA palju!) olid vrakis veel mureenid, meremaod jt. Vrakk ise oli igati väärt vaatamist - mulle muidugi vrakid üldiselt väga meeldivad ka.
Kuuldavasti Príncipel ja Ilheu das Rolasel oleks sukeldumine huvitavam kui peasaarel - aga hetkel ühtegi sukeldumiskeskust neil saartel pole ja ainuke võimalus on siiski peasaarel.
Príncipe saar
Príncipe on (nagu riigi nimestki nähtub) teine suurem saar São Tomé ja Príncipe koosseisus. Saar on üsna väike (kokku ca 140 km2), mägine ja võrdlemisi vähearendatud. Sarnaselt São Toméle oli koloniaalajastul Príncipel hulganisti suhkruroo- ja kakaoistandusi. Kohaliku info kohaselt oli Príncipe koloniaalajal maailma suurim (!) kakaotootja! Vahepeal on paljud istandused unarusse jäänud ja metsistunud, kuid paljudele puhutakse elu tagasi sisse.
Príncipe pealinn on São Antonio - pisike asula, mis kindlasti ei anna klassikalises mõttes linna mõõtu välja.
Kohalejõudmine, transport, raha jms
Príncipele saab kohale kahel viisil: São Tomélt kas lennuki või laevaga.
Laevasõitu pigem soovitatakse vältida - nii turvalisuse, usaldusväärsuse kui mugavuse vaatest. Eelmine kahe saare vahel sõitnud laev uppus 2019.a ning hukkus 17 inimest. Uus laev Olivia C alustas 2023.a, kuid väidetavalt ei ole see väga usaldusväärne, mh tulenevalt kohati ebasoodsatest ilmastitingimustest jne. Laevasõit kestab ca 15 tundi, täpset hinda ma teada ei saanud.
Lend on turistide eelistatud variant. São Tomé ja Príncipe ainuke lennufirma, STP Airways, on kantud EL poolt lennufirmade "musta nimekirja" turvalisuse pärast ja varasemalt peeti seda väga ebausaldusväärseks pidevate tühistamiste tõttu. Nüüd on aga minusugustele lennufoobikutele head uudised - praegu opereerib STP Airways'i lende Príncipele Portugali lennufirma Sevenair. Hingasin ikka väga kergendatult, kui lennukit nägin :) Lennuk on pisike British Aerospace Jetstream 32, lend kestab ca 40 minutit (+/-). Lennud toimuvad 6 päeval nädalas, v.a. teisipäeviti. Mõnel päeval on üks lend, mõnel kaks. Lennupiletite hinnad varieeruvad ja sõltuvalt mh täituvusest jne. Kui me oma piletid ostsime, siis oli üks pilet odavam kui teine - ostsime siis ühekaupa, sest kaks piletit korraga ostes oleks nagu alati saanud mõlemat piletit kallimas hinnaklassis. Üks pilet maksis 194€ edasi-tagasi, teine 231€ edasi-tagasi. Piletid ostsime 2 kuud enne reisi.
Lisaks saab Príncipele São Tomélt ka Gaboni lennufirmaga AfriJet. AfriJet lendab suurema lennukiga, hindu pole ise vaadanud. Teoorias saab lennata sellega "otse" Libreville'ist, kuid kogu immigratsioon jms tuleb siiski läbida peasaarel. Príncipe lennujaam on imepisike. Seal pole isegi klassikalises mõttes turvakontrolli.
Küll aga on lennujaamas toimiv ATM! Saime sealt oma dobra varusid täiendada.
Regulaartransporti saarel pole, seega lennujaamast edasiliikumiseks on vaja kas korraldada autorent või hotelli transport. Autorent on saarel kallim kui São Tomél - alla 60€ / päev midagi eriti ei leia. Autosid on pakkumisel väga vähe, sageli võib saada omaniku enda masinat. Nõudluse korral krutib hind vastavalt ülespoole. Meie maksime ühe auto eest 60€ / päev ja teise eest 70€ / päev.
Majutus
Saarel on erinevaid majutusi, kuid arvestada tuleb sellega, et enamus asub üsna suvalistes kohtades üle saare. Rannahotelle on kaks - väga kallis Bom Bom ja väga-väga kallis Sundy Praia. Mõlemad kuuluvad ettevõttele HBD. HBD on saare jätkusuutlikule arengule pühendunud ettevõte (vist oli LAV-i juurtega), mis omab saarel väga suurt osa maadest ning taaselustab istandusi jt. See on ühtlasi saare suurim tööandja. HBD autosid vurab saarel väga palju.
Muud majutusasutused on rannast eemal - kas mõnes asulas või in the middle of nowhere. Hinnaklass on varieeruv - väga basic toa saab üsna soodsalt, aga mugavuste eest tuleb rohkem välja käia.
Minu tegevused ja muljed
Minule Príncipe meeldis väga! Aga teha pole seal suurt mitte midagi. See ongi selline pigem mitte-midagi tegemise koht.
Esimeseks majutuseks panime "pealinna" São Antonio lähedal Roça Maria Helena (https://www.rmhelena.com/en), neilt võtsime alguses ka auto. Auto saime ilusti lennujaamast kätte. Roça Maria Helena on kena ja puhas, kuid läheduses on ainult eramajad - õhtusöögiks nn linna on ca 25-30 min jala mööda pimedat teed. Meil oli sisiselt oma maja - koos köögi ja muuga, kuigi ega me muidugi seda ei kasutanud. Maksis 78€ / öö. Väiksemad majakesed on veidi soodsamad.
Esimesel päeval käisime vaatasime vanu istandusi ja mahajäetud istanduste hooneid ning tutvusime niisama ümbrusega. HBD on korda teinud mitmed teelõigud, nii et kohati on teed paremad kui peasaarel. Kohati on aga teed läbitavad ainult 4x4. Teiseks ööks panime endale toa kinni samuti HBD-le kuuluva Roça Sundy'sse. Tegemist on väga ilusti taastatud vana istanduse hoonetega - väga ilus ja peen. Restoranis oli suurepärane toit! Isegi kui ei peatu seal, kindlasti tasub vähemalt sööma tulla. Roça Sundy ei ole rannas, kuid sealt saab jalutada (ca 20min sinna mäest alla, 30+ mind tagasi mäest üles) või autoga sõita rannas asuvasse Sundy Praia hotelli. Tegemist on samuti HBD-le kuuluva überkalli majutusasutusega. Rand on seal tõepoolest väga kena ja kahtlemata tasub seal ära käia (randa saavad minna kõik huvilised minu teada). Kõigis HBD majutustes peatujatel on hinna sees erinevad tegevused - paadituurid, saaretuurid jne. Me käisime paadituuril, mis ootanatult kujunes vaalavaatlustuuriks - saime imetleda mitmeid küürvaalasid veest välja hüppamas. Meie paadituur oli Baia das Agulhas juurde (Needle bay) - imekaunid vaated!
Oma kolmandaks ööks Prínciple broneerisime endale Bom Bom resorti - imekauni rannaääre kompleksi. Bungalow'd on väga ilusad ning samuti ka rannad (hotellil on neid kaks). Hotellist saab mööda silda kõrvalasuvale pisikesele Bom Bom saarekesele, kus on ka jalutusrada mäe(kese) tippu.
Päeval sõitsime saarel ringi ja vaatasime ka teisi paljukiidetud randu. Sõitsime Praia Banana juurde - sinna pääseb läbi vana Belo Monte istanduse. Belo Monte on kauni sissesõiduväravaga endine istandus, kus veel hiljuti tegutses ka peen hotell. Praeguseks kuulub see HBD-le, kuid nende edasised plaanid kompleksiga pole selged. Randa saab alla kas mäest alla jalutada (ja hiljem mäest üles), või autoga sõita - kohati oli vaja 4x4, sest tegemist on kivi-muda-seguse rajaga, mis eriti just vihmaga muutub väga libedaks. Poolel teel alla on kalju peal vana hotelli baar (mahajäetud), kust avaneb imeline vaade Praia Banana'le. Praia Banana oli kena ja seal on vanast hotellist järgi ka rannamajakesed jne. Meie seal oleku ajal olid väga tugevad lained - meie käisime küll ujumas, kuid kindlasti tasub enne vetteminekut oma ujumisvõimed hinnata. Mulle lained meeldivad, seega nautisin väga.
Meie järgmine majutus oli broneeritud in the middle of nowhere - Roça Atalaia (148€).. Nägime selle pilte ja see tundus põnev ära proovida. Roça Atalaia on sõna otseses mõttes keset loodust, mäe peal imelise ookeanivaatega. Ma kõndisin / ronisin mäest alla ookeani äärde ka - ujumiseks see kindlasti ei sobi, kuid kogu kohal on selline põnev hõng - Sina ja loodus. Kohale saab mööda kivi-mudast rada, mitmes kohas oli vaja 4x4. Läheduses ei ole mitte kui midagi - aga majake ise on väga tore ja hea. Maja haldab kohalik noormees Valério, kes mh pakub ka söögitegemise teenust lõunaks / õhtusöögiks (ca 20-25€/ in), toob veini ja valmistab ette suurepärast hommikusööki (10-15€ / in). Hommikusöök oli suurepärane ja need ookeanivaated! Roça Atalaia omanik oli WhatsAppis väga abivalmis, suurepärase inglise keelega ja andis väga palju erinevat infot mh saare kohta laiemalt.
Roça Atalaiast lahkudes läksime Terreira Velho kanti - seal on Príncipe kuulsaim kakaoistandus, mis kuulub šokolaaditootjale Claudio Corello. Kolasime natuke istanduses ringi ja seadsime sammud taas ranna äärde - oma viimaseks ööks olime broneerinud uuesti toa Bom Bom resorti. Bom Bom'ist sai teha mõnusa jalutuskäigu vana Ribera Izé istanduse juurde - see oli kunagi suur ja võimas istandus rohkete hoonetega, mis aga looduse poolt praeguseks suuresti hävitatud. Ribera Izé juurde viib mõnus matka / jalutusrada, mis kulgeb läbi metsa / piki randa. Vanast istandusest on järgi peamiselt kivid, kuid vanast kirikust on säilinud ka osad seinad, mis praeguseks metsaga üle kasvanud. Väga äge vaatepilt ja selline tõeline lost world tunne! Kindlasti soovitan külastada Robera Izé varemeid! Bom Bom'ist viib sinna tähistatud rada, kuid muidugi pääseb ligi ka väljastpoolt resordi. Teiste reisijate sõnul võib olla mõistlik paluda mõnel kohalikul ennast varemete juurde jubahatada, et mitte ära eksida. Me käisime Bom Bom'ist ja ilma saatjata - rada saavad kindlasti kasutada ka need, kes hotellis ei peatu. Samas soovitaksin kombineerida Ribera Izé jalutust Bom Bom restorani külastusega - toidud olid väga head, eriti just õhtusöök. Ja kokteilid samuti väga maitsvad.
Väga oluline on märkida, et kaardilt näeb rohkesti ka muid randu, nt Praia Burra, Praia Salgade, Praia Adabe. Need rannad on küll ilusad, kuid tegemist on tegelikult küladega, kus rannas kalamehed sätivad oma paate / võrke ja kala. Käisime Praia Burras, arvates, et tegemist on mõnusa suplemiskohaga :) - ja kuna kaardil näitas seal väga head söögikohta. Rand ja küla olid kutuuriliselt põnevad, kuid bikiiniväele võtmine ja kalapaatide vahel päevitamine ei tundunud väga kohane. Restorani ka seal ikkagi (enam?) polnud :) Seega ei tasu lasta ennast kõigist randa kujutavatest ikoonidest kaardil eksitada. Meie kahjuks ei jõudnud Praia Boi, Praia Macao ja Praia Grandesse - sel päeval pidin ma hoopis hotellitoas tööd tegema. Mis teha, järgmine kord siis!
Söögikohti on peamiselt São Antonios - või HBD majutustes. Tavapäraseid tänavatoiduputkasid jne pole. Príncipe keskmine turist on rahakam portugallane, kes peatub nädala mõnes HBD hotellis. Või siis "kõikide maailmariikide külastamist" ihkav seikleja, kes põikab Príncipelt üheks-kaheks päevaks läbi (ja kokku on São Tomé ja Príncipel kolm päeva - meiega samal TAP lennul oli üks ameerika härra, kes kõigile kuulutas, et São Tomé ja Príncipe on tema viimane riik, mida külastada - ja ta viibib kohal koguni kolm päeva - saabumisõhtul peasaare hotellis, siis kaks päeva Príncipel ja siis saabki temal kõik riigid maailmas külastatud).
HBD hotellid on tõesti väga-väga head - nii teenindus, toit kui ka asukoht ja miljöö. Kusjuures miks Sundy Praia nii metsikult kallis on (oluliselt kallim kui Bom Bom), ma päris lõpuni aru ei saanudki. Meie Sundy Praias ei peatunud, kuid käisime sealt läbi kui läksime randa - kõik oli väga kena, aga siiski ei suutnud ma hinnasilti enda jaoks selgitada. Bom Bom ja Roça Sundy olid mõlemad väga väärt peatumised ja kindlasti tasub seal käia / viibida.
Kokkuvõttes saan öelda, et mulle Príncipe väga meeldis, ja ma isegi ei välista kunagi sinna tagasitulemist. Siiski tuleb arvestada, et saare rannad on küll kaunid - aga ei ole väga kergesti ligipääsetavad (st sinnasaamine nõuab autosõitu), rannahotelle on ainult kaks ja need on kallid, ning üldine hinnatase pole väga odav.
@sigala
Hetkel oli Sundy Praia meie reisi ajal ikka koguni rohkem kui 2x kallim, isegi kõige "odavamad" toad algasid nii 1,5K. Praegu vaatan, et järgmiseks augustiks on ikka paremad hinnad - ju siis sattusime hilja vaatama ja sestap oli hinnavahe niivõrd suureks kruttinud.
Bom Bom oli äsja läbinud uuenduse, väga bueno oli.
Ma Gabonist Librevillest Sao Tomele lendamise võimalust kommenteerides mainin ära, et mul see ei õnnestunud, kuna lennuk lihtsalt ei väljunud. Peale pikka ja päevast võitlust sain vähemalt raha tagasi, see juures lennufirma eeldas, et mul on kaasas oma isiklik koopiamasin, millega koopiad passidest ja piletitest teha.
Aga igal juhul on mul plaan Sao Tome ja Principile jõuda.
Vaatasin järele, et minu kolme aasta tagune broneeritud hotell on endiselt samas hinnaklassis, umbes 180 eurot öö. Tookord kindlustus hüvitas mulle minu poolt tasutud hotelli .
Sundy Praia hinnad on ikka meeletud.