Lesotho viisa saamisega läks siis lõpuks kokku üle 2 kuu. Pärast esimeste e-mailide vahetust ja avalduse koos nõutud dokumentidega ärasaatmist tekkis nädalateks pikem vaikus, Lesothost meilidele lihtsalt enam ei vastatud. Ühel hetkel saabus enam mitte üldaadressilt, vaid konkreetselt inimeselt kiri, mille ühelauseline sisu jäi küll mõnevõrra arusaamatuks, kohe saadetud täpsustusele taas ei tulnud mingit vastust. Jätkuvatele lisakirjadele ikka ei vastatud.
Mõned päevad enne planeeritud Lesotho visiiti saabus aga äkki e-mail lubatud ametliku kirjaga, mille alusel riiki siseneda. Paraku oli seal märgitud lubatud sisenemiseks ainult lennujaam ja Maseru piiripunkt, ehkki avalduses ja nõutud reisiplaanis oli näidatud soov siseneda Sani Passi piiripunktist. Seekord vastati kohe täpsustustussoovile, et siseneda võib ka Sani punktist, aga kindlasti tuleb siis minna Maserusse viisa eest maksma ja passi viisatemplit saama (üks ots on päevateekond).
Meie ajakavaga see paraku ei sobinud ning lisaks näitas üks kohalik tuurikorraldaja seda kirja ka Sani piiripunktis, kus kuulis, et nemad selle paberi alusel siiski riiki ei luba, nii et tegime viimasel minutil oma plaanid ümber ja läksime Lesothosse Maseru kaudu, seal käisime passidega hommikul ka viisakontoris, kus oli paar sõbralikku, ent vaevatud prouat kabinetis, mis oli pungil täis tohutuid viisataotluse virnu, kõik käib käsitsi ja aeglaselt, pärastlõunaks kutsuti passidele järgi. Hind ca 50 eurot ühekordne, 100 mitmekordne.
Ehk et kokkuvõtvalt - saab meilitsi viisaavalduse ja dokumendipaki esitada küll, suhtlemine on erakordselt vaevaline ja aeglane, aga on lootust, et lõpuks saab selle kirja kätte, millega Lesothosse siseneda, küll ainult Maserust või lennujaamast, ning kindlasti tuleb käia Maserus passidega toimetamas.
Soovitaks Apuuliat või Kalaabriat, puhake seal, nagu itaallased ise teevad. Hooajal tuleb muidugi rahvarohkuseks ja palavuseks valmis olla, aga imelisi vaateid ja kauneid randu ja toredaid linnakesi ja huvitavaid vaatamisväärsusi jätkub rohkem kui paariks puhkuseks.
Napolit rannapuhkuseks ei saa soovitada.
Värske 2025. aasta kogemus siis selline, et kasutasin seda https://www.viisa.ee/ee/ kohta, andsin passi ja dokumendid neile esmaspäeval, 3. märtsil ning viisaga pass oli kohal reedel, 21. märtsil - ehk kulus kokku 15 tööpäeva koos saatmistega. Hind 180 eurot (sisaldab LAVi lõivu).
Väljalend on 7. aprillil. Alguses plaanisin lennata 1. aprillil, aga viisaagentuur kartis, et ei pruugi jõuda ning soovitas lennu vähemalt nädal edasi lükata. Tegelikult läks kiiremini, mis oli üllatav ka agentuurile.
Dokumentide hulk ja maht on muidugi ebameeldiv ning kulu ka. Ja ärritav on, et pole nö ajalist garantiid ja peab pikalt ette tegelema. Aga agentuuri teenus on vähemalt mugav ja viisakas.