taskuahv

Rändur, liitus Tripiga 11 aastat tagasi


1 meeldimist
3 postitust
19 kommentaari

 

14 külastatud riiki, 7% maailma 195st riigist

5 külastatud linna ja piirkonda

Tahab järgmisena minna

Viimased kommentaarid

Nädal Jaapanis on ääretult vähe. Osakas veedaks kindlasti paar päeva, samuti Kyotos, Jaapani kiirrongid võimaldavad Osakast mõistliku ajaga ka Tokyosse jõuda - aga see reis tuleb sel juhul tõeline jooksmine. Kyotot ei jätaks kindlasti vahele, sellest linnast leiab kõike - nii iidset kultuuri kui ultramodernset tänapäeva, pealegi on see Osakast vaid lühikese rongisõidu kaugusel. Ka Nara on Osakast lihtsalt ligipääsetav. Meile jäi esimesest 11 päevast Jaapanis vähseks, käisime teist korda veel sama palju - ikka läheks tagasi. Huvi korral võid vaadata reisiblogist 2007 ja 2008 aasta postitusi - need on Jaapani kohta: http://trisberg.blogspot.com/

Olen ise palju reisinud oma praeguseks 3-aastase lapsega, enamik reise on nö seljakotireisid, kus rändasime pidevalt ühest punktist teise; laps istus väga palju minu kõhu peal patapumis (lapsekandmiskott, millesse saab panna kuni 19 kg-se lapse). Kõike muidugi lihtsustas see, et mul on väga püsv laps, kes võikski ainult minu süles selles kotis istuda, seega polnud pidev rändamine probleem ning edasiliikumiskiirus oli enamjaolt ikka meie (minu ja abikaasa) dikteerida. Muidugi arvestasime ka lapsega, kelle vahel lihtsalt jalgade sirutamiseks kusagile mänguväljakule või lihtsalt kõndima lasime (tal pole eales olnud komme meie eest ära joosta, püsib vaid paari meetri raadiuses alati - see on reisidel väga oluline kindlustunne). Su kirjast saan aru, et plaan pole mitte kusagile randa peesitama minna, vaid ikka matkama. Kahtlemata on sellised reisid rasked - nii füüsilisest küljest kui ka kindlasti emotsionaalselt (arvestades, et laps on kaasas ning talle ei pruugi kõik sobida). Ma ütlen ausalt, et ma ise ei saaks eales sellise reisiga lapsega kahekesi hakkama, juba füüsilisest poolest on see täiesti võimatu, ma pole ise võimeline tassima lapse käru, kohvrit, seljakotti, fotokotti ja last ennast. Ok, saab ka vähemate asjadegaga hakkama - aga raske on see kindlasti. Kahel reisil olemegi me käinud täiesti ilma käruta, esiteks on see lisaraskus ning teiseks pole väga paljudes kohtades võimalik üldse kärgua liikuda, samuti ei pruugi laps kannatada hiigelsuuri rahvahulki, olles kärus pidevalt näoga nende poole. Kui minna, siis muretse igal juhul endale see patapum (saab Linalapsest osta).

Last ei usaldaks ma iial hoida kusagil mujal kellelegi teisele. Ükskõik, kui kindel see hoidjavariant tunduda võib, ei julgeks. Keegi ei tea, kuidas minu lapsega käituda tuleb ja muidugi võimalik lapserööv - ma olen alati reisidel mõelnud sellise variandi peale ning ei ole iial lasknud last silmist ega endast liiga kaugele minna.

Niipalju siis lapsega reisimisest, aga ülejäänud küsimused on Sul ikka väga laialivalguvad; tundub, et oled vaadanud maailmakaarti ning adumata selle reaalset suurust, mõtled, et võiks minna sinna, sinna ja veel sinna... Keegi ei tea sinu tausta; millest lähtuda, mida sulle soovitada. Kui lapsega minna, siis mina valiksin kindlasti turvalisemad paigad, eriti ühiskonna stabiilsuse suhtes, samuti tuleb arvestada olemasolevat infrastruktuuri. "Kus ööbida ja mis hinnad..." - kõigepealt tee sihtkoht selgeks, siis võta lahti www.booking.com ja hakka uurima. Väga raske on soovitada erineva hinnaga ööbimisi erinevatest maailmanurkadest... On sul reisieelarve üldse paigas - see ei tule kindlasti mitte odav reis; alusta näiteks lennupiletitest ja vaata, mis firma kuhu ja mis hinnaga lendab.

Olen kaks korda Jaapanis käinud Lonely Planeti abiga, esimesel korral oli veel vanem trükk, eelmisel aastal aga oli kasutusel uusim väljaanne. See viimane on kindlasti parim LP, mille abil olen reisinud (minu arust on erinevate sihtkohtade LP kvaliteet suhteliselt kõikuv), meeskond, kes selle kirjutas, on igati professionaalne. Meil ei olnud kordagi ühtegi errorit seoses LPs oleva info ja tegelikkuse vahel, väga täpselt oli antud infot ning ülima detailsuseni välja. Infot oli ka väikeste ja vähemkäidavate linnade/asulate kohta piisavalt. RG-ga võrrelda kahjuks ei oska, kuid LP-ga jäin kohe kindlasti selle sihtkoha puhul rahule. Eelpool pakutud www.japan-guide.com on tõesti ka väga hea lehekülg ning kammisin ka selle läbi enne minekut. Samas vajasin LP omal kogu aeg läheduses, kuna abi küsida jaapanlaste käest inglise keeles on suht võimatu (kuigi nad väga tahaksid aidata). Nt on LP-s kasvõi detailne lahtiseletus, kust kohast, mis kellaaegadel ja mis hinnaga lähevad bussid Tokyost Fuji mäe juurde; kellegi kohaliku käest seda välja uurida oleks suhteliselt keeruline.

www.booking.com - seal ei pea kohe maksma. Jätad vaid krediitkaardinumbri ning summa läheb tagantjärgi maha. Enamus hotellides saab tasuta tühistada broneeringut 1-3 päeva enne kuupäeva, mille oled broneerinud (nt kui leiad veel parema hinnaga hotelli).

Võtsime algul auto netflights.com kaudu viieks päevaks - kõik sujus hästi ning kõik kindlustused olid hinna sees, samuti võtsime Sunpassi, millega saab tasulistelt kiirteedel maksmisest pääseda (õigemini maksad sa selle eest lisatasu, aga sõites ei pea peatuma putkades maksmiseks vaid kasutad eraldi radu, kust saab maksmiskohtadest lihtsalt läbi sõita). Meiega olid kaasas sõbrad, kes ka võtsid sama kauaks samast kohast auto. Neile öeldi, et selle hinnaklassi autod on just otsa saanud, aga selle asemel anti neile kõrgema klassi auto. Miamis on palju kohti, kust auto saab võtta või kuhu jätta, see sobis ka hästi, sest me tahtsime auto ära anda mujal kui lennujaamas (nt üks tagastuskoht on Miami Beachil). Olime vahepeal nädal Miamist eemal ning kui veel üheks päevaks tagasi tulime, võtsime ka selleks viimaseks päevaks auto, kuigi algul ei plaaninud - lihtsalt taksoga sõidud oleks kokkuvõttes kallimaks läinud kui ühe päeva autorent. Nii, et meil sujus kõik hästi.

Käisin sarnasel kruiisil 2009 veebruari alguses - ka kaks sihtkohta, Crand Cayman ja Cozumel, olid samad (vedajaks oli meil Carnival).

Kõigepealt detailidest. Kõik kruiisilaevad väljuvad Miamis ühest kohast - Port of Miami saar (sillaga ühendatud maismaaga). Laevaleminek toimub läbi sadamahoone turvakontrolli minnes, mis on suht sarnane oma olemuselt lennukilemineku kontrolliga - küll kõik vedelikud keelatud pole, aga alkoholi ei tohi sisse viia. Rõhutan, et räägin oma kogemusest lähtudes ning need peegeldavad eelkõige Carnivali reegleid, aga kuuladavasti on kruiisifirmadel reeglid suht sarnased. Sadamas annad algselt ära ka oma kohvrid, mis toimetatakse sulle laeva oma tuppa. Meie läksime sadamasse check-ini aja lõpus, siis oli see hirmsuur rahvamass kõik juba laeva läinud ning kusagil sabades me ei seisnud.
Kui Sa eelnevalt kruiisi broneerid ja välja ostad, siis tõenäoliselt käis see nii, et neil on Sinu krediitkaardinumber olemas. Laeval kohe sa ei maksagi midagi (mis on eriti geniaalne laevafirma seisukohast, kui Sa kogu aeg oma pardakaarti maksmiseks viibutad, aga summa aina koguneb - odav seal pole midagi, kuigi näiliselt on kõik hinna sees), kogu summa läheb hiljem krediitkardilt maha. Laevale minnes antakse sulle nimeline pardakaart - sellega saab laeval igal pool ja igal ajal kõike maksta, sellega toimub ka laevalt mahaminek sihtkohdaes, sellega fikseeritakse kõik Su tegemised ja liikumised. Laeval on teil ka tõenäoliselt söögid hinna sees, kuid kõikide jookide eest küsitakse raha ja mitte vähe.

Mahaminek toimub kas väikeste laevakestega sadamasse viies või kui laeval on kai küljes koht, siis lihtsalt sealt maha kõndides. Tuleb muidugi arvestada, et maha läheb samal ajal 3000-4000 inimest ning tekib ka viivitusi, sest kõikide inimeste mahaminek tuleb fikseerida. Mingit passikontrolli kusagil pole ei sisse-ega väljaminnes, kuigi sisened kolmandatesse riikidesse. Eeldatakse, et Sa tuled tagasi ning pealegi on Su mahaminek fikseeritud pardakaardiga. Grand Caymanil oli meil mahaminek nende tender boatidega, Cozumelil olime kai ääres, kuid see, kus mingi firma laev peatub, on kindlasti erinev - olenevalt sellest, kuhu nad endale koha ostnud on.

Sellest eelpool viidatud lingist. Olin enne reisi ka ise seda kokkuvõtet kruiisist lugenud. Kõik tundus suurepärane, kuid reaalsus oli hoopis teine. Ei taha Sind hirmutada, sest inimeste maitsed on erinevad ning võib-olla Sulle seal tõesti meeldib, kuid mina sinna tagasi ei läheks tõesti enne, kui olen vanuses 75+. Laev, millega meie käisime, oli mõeldud lastega peredele (ka meie olime 3-aastase lapsega), kuid valdav enamik sealsest seltskonnast olid tudisevad pensionärid ning kogu laeva meelelahutus oli kokku pandud vastavalt selle genratsiooni maistele. Kui see Estraveli reisikiri üritas müüti murda, et laev pole pensiodele ning seal igav ei hakka, siis meie just seda kogesime. Meil oli kaks merepäeva ning need olid igavad, aga jällegi rõhutan, see on minu arvamus, sest minu hing ihkab reisil rohkem ekstreemi ja ettenägematuid olukordi, laeval oli kõik liiga kindel. Võib-olla imestad, miks me üldse läksime sellisele reisile - läksime, kuna Kariibimere kruiis oli mu ammune unistus, millest illusioon oli loodud erinevaid reisikirju lugedes ning tahtest näha Kariibimere saarte müstikat, ning tegime selle kui nö lihtsama reisi just nüüd, kuna 3-aastasega on sellist reisi päris mugav teha. Enne oleme lapsega kaks korda päris ekstreemi teinud, sel korral tahtsime pakkuda ka lapsele rohkem liivaranda ja vett. Tagantjärgi ma ei kahetse, et käisime sellisel reisil, olen nüüd kogemuse võrra rikkam, lihtsalt tean, et lähema 40 aasta jooskul sarnasele ei lähe.

Pettusime pea kõigis sihtkohtades, kuna need on ikka rämedad turistikad, kust Sult üritatakse igal sammul raskelt raha kätte saada. Ei mingeid üksikuid võrkkiigega randu :) Mis sa tahad, kui parasjagu on sadamas 2-3 kruiisilaeva ehk ca 10 000 inimest, kellel on nende maade mõistest väga palju raha - loomulikult rünnatakse (õnneks mitte sõna otseses mõttes).

Kui huvi on, võid sihtkohadest lugeda meie blogist. Kirjutasin laevaelust ning käidud maadest seal iga päev. Samuti on seal naljakaid juhtumeid, kuidas me laevafirmat üle kavaldada üritasime. Seda tuleb seal korduvalt teha, et oma elu lõbusamaks/paremaks teha. Blogi leiad siit: http://trisberg.blogspot.com/

Jaapan (2007 oktoober, 2008 mai) - http://trisberg.blogspot.com/

Samal aadressil ka reisikiri: New York, Miami ning Kariibi mere kruiis.

Algne Jaapanisse mineku teema on siin nüüd nii laiaks paisunud ning sellest on saanud pigem väikelapsega reisimise poolt- ja vastuargumentide loopimine.
Kui teemaalgatajal on plaanis laps kaasa võtta, siis teadmiseks, et lisavaktsiine Jaapanisse minnes pole tarvis teha - see ei ole 3-s maailm ning puhtusega/haigustega seal probleeme pole (küsitud järgi lastearstilt). Noh, kui minna absurdini, nagu üks eelnev kirjutaja siin hirmutas, siis laps võib ju haigeks jääda küll, aga seda võib ta ka alati kodus - kui nii mõelda, ei tasu üldse reisida; ka ise võib haigeks jääda ju igal pool! Aga teatud ravimid võiksid igaks juhuks ikka kaasas olla.
Tsiteerides Urxi, et "väikelapsel on kama, kellega olla", siis selle väite kummutaks ma ümber - arengupsühholoogliliselt on esimestel eluaastatel lapse number 1 turvaisikuks tema ema - st ta võib käia oma emaga kus iganes, sest just emaga koos on lapsel turvaline. Alles 2-aastane laps on võimeline ilma negatiivsete tagajärgedeta olema oma emast lahus 2 päeva. Lahusolek pole üksnes ühepoolne teema - see on ema-lapse vaheline suhe, ning pikk lahusolek võib haiget teha mõlemale. Ma jätkuvalt rõhutan - on erinevaid perekondi, on erineva tugevusega ema-lapse vahelist sidet, kuid enamus emasid ei suudaks ise see 12 päeva vastu pidada. Alla aastane veel ei räägi, ta ei jutusta sulle, kui valus tal oli ilma sinuta, kuid need tagajärjed tulevad välja hiljem - haiglaslik kiindumine ning kartus emast ilma jääda edaspidi mitmeteks aastateks. 7,5-kuune ei ole veel asjade ja inimeste püsivuses kindel - kui emal läheb teise tuppa, võib tema mõelda, et ema on jäädavalt kadunud - kui aga ema jätab lapse 12-ks päevaks, siis sellest jääb jälg lapse arengusse. Mitte keegi teine, ka isa mite, ei taga lapsele sama turvalisust, mis ema. Mul üks tuttav läks nädalaks reisile ilma oma 2,5-aastase lapseta - ei näinud tema ette, et tema meeleolu keerab reisil nulli lapsest lahusolek - ka emale võib see väga rängalt mõjuda. Kusuures kauget reisi katkestada selle pärast, et laps ei lepi kusagil (või ise ei suuda), on ikka väga kallis lõbu.

Ma ei saa ka aru, mis meeste rõhumisest Urx räägib; ok, lugesin, et Sinu reisidel oma naise ja väikese lapsega olid kannatajaks Sina, aga see on Sinu probleem mitte aga teiste meeste, eks. Inimesed on erinevad, ka mehed - ei tasu kõike enda kriteeriumite järgi hinnata. Mul on kahju Sinust, kui Sina ei suuda end oma pere osana tunda ning pead lapse esimesi eluaastaid mahakantud ajaks, mil ei tasuks reisida või kui, siis ilma lapseta. Mina nt reisin koos oma mehe ja lapsega ning me oleme kõik rahul - usu või ära usu!
Ma ei ootagi, et mu laps räägiks veel täiskasvanuna, kuidas ta alla 2-sena Jaapanis käis ning mäletaks selgelt Kyoto vaatamisväärsusi, aga temal on reisist üksikud eakohased mälestused, mida ta siiani suudab meenutada (kusjuures sel ajal ta veel ei rääkinud, kui me reisil käisime). Aga põhiline oli siiski, et ta oli koos minuga - olin mina rahul, oli tema rahul. Lapse kaasavõtmise põhjuseks on minu puhul alati olnud hingerahu ning ilma selleta ma reisida ei saa.

Minu arust on väga kohatu kommenteerida teiste inimeste reisimisvalikuid, teadmata, milline pere tegelikkuses on, milline on laps ning kuidas ta seda talub. Inimesed, sh lapsed on erinevad. Muide, tissitada saab igas olukorras, suvalisel ajahetkel ja suvalises kohas. Lapse jaoks on kõige olulisem olla koos oma emaga, just see on tema turvalisuse alustala.

Olen käinud kaks korda väikese lapsega Jaapanis (esimest korda 1 a 9 kuud, teisel korral 2 a 4 kuud). Ajavahe on vaid üks tegur, millele mõelda (meil esimene kord läks sulandumine uue ajaga lihtsalt, teisiel korral raskelt, kuigi lennuajad olid samad). Sa võid ju ükskõik kuhu sõita, kus on sama suur ajavahe, kuid oletan, et Jaapanisse minnes tahate ikka ringi konnata ning siis tuleb eelkõige mõelda sellele, kuidas pisike talub pidevat liikvelolekut, suuri rahvahulki jne. Kui sul on püsiv laps, siis on suhteliselt ok, kui aga väga liikuv, siis läheb keeruliseks - nii väike ju ei käi veel - roomama pole teda aga kusagile panna, kui ringi liigute. Mina käisin mõlemad korrad ilma käruta ning tassisin last Patapumis (kõhukotilaadne asi), vankriga oleks seal päris raske, eriti, kui liigud metroode ja/või rongidega - parem last ikka kõhul kanda (üldiselt nii väike ei taha vastu võtta ka müra selle kõige laiemas tähenduses). Kui rohkem huvi, võid lugeda meie blogi, seal kirjas mõlemast Jaapani reisist meie tegemised ja emotsioonid (vaata 2007. ja 2008. aasta postitusi): http://trisberg.blogspot.com/

Ma soovitaks Sul nii palju kui võimalik, lapsele sööki kaasa võtta - esiteks - seal ei asu suured poed linnade keskel ning neisse on keerulin sattuda - teiseks - kui Sa ka leiad mõne purgitoidu lapsele, siis mis seal sees on, sellest ei saa sa raudselt aru (puuduvad igasugused arusaadavas keeles sildid). Päristoitu nii väikesele ka ei anna veel - hambaid ju pole ning pole ka nii väikese organism valmis saama maitseelamusi kusagilt maailma teisest nurgat. Ok - sushiriisi äkki nokib natuke - aga see võib ka kurku minna, oleneb, kuidas ta Sul varem on harjunud sööma. Puuviljadega on ka Jaapanis üsna nigelad lood - müüakse väga väikest valikut kahtlaselt ühesuuruseid õunu või apelsine, mida ma lapsele ei julgeks anda. Banaanid olid seevastu head (läksid aga väga kiiresti mädanema, seega loodan, et polnud eriti töödeldud pikemaks säilitamiseks). Loodan, et Su laps on ikka rinnapiimal veel, siis saate kenasti hakkama, sest reisil vajab laps rinda rohkem - nii söögiks kui ka lohutuseks. Meil esimesel korral sai laps veel vabas graafikus piima, ka lohutuseks, kuid teisel korral oli tal vaid 1 õhtune rinnapiimakord järel ning siis oli juba raskem.
Veel võtaks kaasa mähkmevaru, kuna ka neid seal keeruline leida (tagasitulles saad seda vabat ruumi kohvris edukalt kasutada sealt osetetavale kraamile).
Ja nagu eelmises kommentaaris kirjutati, siis 100%-line tähelepanu igalt poolt ja igal hetkel on garanteeritud - 7,5-kuusele ei pruugi see aga eriti meeldida, sest ta on täpselt võõrastamisperoodis - siinkohal abinõu - tassi teda lina või kõhukoti sees näoga enda poole, siis näeb ta ise võimalikult vähe võõraid ja on Sinu südamele kõige lähemal.
Kauaks lähete ja mis kohtasid plaanite külastada?

Kas ajad taga konkteetselt South Beachi või sobib kogu Miami Beach - esimene pool on siis see koht, kus kogu elu käib - seal on ka kõik hotellid kallimad. Kui aga just seal viibimine pole nii oluline - randa saab ju kogu Miami Beachi ulatuses - siis võta lahti www.booking.com ja vali enadale sobiva hinnaga hotell suvalises kohas Collins Avenuel.
Kui oled broneeringu teinud, siis saada selle ka välja printida ning vajadusel piiril näidata.
Ma ei tea ka, kaua plaanid Miamis aega veeta. Üldiselt on Miami nii suur, et seal on rendiauto hädavajalik, taksosõit on kallis. Kui autot omada, siis pole Beachil hotelli olemasolu nii tähtis - oluline on, kus tasuta parkida saaks - meie olime Motel Blu's, mis vaid öömajaks kasutades oli väga ok koht (parkimine oli tasuta), ei asunud küll Beachil, kuid autoga sai sinna 10 minutiga.

Normaalse hinnaga autorent: http://www.netflights.com/
Tuleb netis varem ära bronnida ning krediitkaardiga kohe ära maksta. Meie tegime nii, et tellisime auto Miami lennujaama ning sealt saame kohe kätte (tuleme mõne päeva pärast). Tuleb odavam, kui lennujaamast autot võttes.

Meie läheme ka kariibi kruiisile, veebruari esimene nädal. Cozumel on ka meie kruiisis sees. Mina loen ülevaateid siit: http://www.cruisecritic.com/memberreviews/getreviews.cfm?action=ship&ShipID=338
Kui süvenda viitsid, leiad palju huvitavat infot ka sihtkohtade kohta. Ma jälle mõtlen Cozumelis maiade varemete külastamse peale, just selles mõttes, kas seda julgeks omaalgatuslikult teha ja jõuda kindlasti laevale tagasi. Palju odavam tuleks lihtsalt.

Mul minek jaanuari lõpus. Aitäh info eest!