Nädal Jaapanis on ääretult vähe. Osakas veedaks kindlasti paar päeva, samuti Kyotos, Jaapani kiirrongid võimaldavad Osakast mõistliku ajaga ka Tokyosse jõuda - aga see reis tuleb sel juhul tõeline jooksmine. Kyotot ei jätaks kindlasti vahele, sellest linnast leiab kõike - nii iidset kultuuri kui ultramodernset tänapäeva, pealegi on see Osakast vaid lühikese rongisõidu kaugusel. Ka Nara on Osakast lihtsalt ligipääsetav. Meile jäi esimesest 11 päevast Jaapanis vähseks, käisime teist korda veel sama palju - ikka läheks tagasi. Huvi korral võid vaadata reisiblogist 2007 ja 2008 aasta postitusi - need on Jaapani kohta: http://trisberg.blogspot.com/
Olen ise palju reisinud oma praeguseks 3-aastase lapsega, enamik reise on nö seljakotireisid, kus rändasime pidevalt ühest punktist teise; laps istus väga palju minu kõhu peal patapumis (lapsekandmiskott, millesse saab panna kuni 19 kg-se lapse). Kõike muidugi lihtsustas see, et mul on väga püsv laps, kes võikski ainult minu süles selles kotis istuda, seega polnud pidev rändamine probleem ning edasiliikumiskiirus oli enamjaolt ikka meie (minu ja abikaasa) dikteerida. Muidugi arvestasime ka lapsega, kelle vahel lihtsalt jalgade sirutamiseks kusagile mänguväljakule või lihtsalt kõndima lasime (tal pole eales olnud komme meie eest ära joosta, püsib vaid paari meetri raadiuses alati - see on reisidel väga oluline kindlustunne). Su kirjast saan aru, et plaan pole mitte kusagile randa peesitama minna, vaid ikka matkama. Kahtlemata on sellised reisid rasked - nii füüsilisest küljest kui ka kindlasti emotsionaalselt (arvestades, et laps on kaasas ning talle ei pruugi kõik sobida). Ma ütlen ausalt, et ma ise ei saaks eales sellise reisiga lapsega kahekesi hakkama, juba füüsilisest poolest on see täiesti võimatu, ma pole ise võimeline tassima lapse käru, kohvrit, seljakotti, fotokotti ja last ennast. Ok, saab ka vähemate asjadegaga hakkama - aga raske on see kindlasti. Kahel reisil olemegi me käinud täiesti ilma käruta, esiteks on see lisaraskus ning teiseks pole väga paljudes kohtades võimalik üldse kärgua liikuda, samuti ei pruugi laps kannatada hiigelsuuri rahvahulki, olles kärus pidevalt näoga nende poole. Kui minna, siis muretse igal juhul endale see patapum (saab Linalapsest osta).
Last ei usaldaks ma iial hoida kusagil mujal kellelegi teisele. Ükskõik, kui kindel see hoidjavariant tunduda võib, ei julgeks. Keegi ei tea, kuidas minu lapsega käituda tuleb ja muidugi võimalik lapserööv - ma olen alati reisidel mõelnud sellise variandi peale ning ei ole iial lasknud last silmist ega endast liiga kaugele minna.
Niipalju siis lapsega reisimisest, aga ülejäänud küsimused on Sul ikka väga laialivalguvad; tundub, et oled vaadanud maailmakaarti ning adumata selle reaalset suurust, mõtled, et võiks minna sinna, sinna ja veel sinna... Keegi ei tea sinu tausta; millest lähtuda, mida sulle soovitada. Kui lapsega minna, siis mina valiksin kindlasti turvalisemad paigad, eriti ühiskonna stabiilsuse suhtes, samuti tuleb arvestada olemasolevat infrastruktuuri. "Kus ööbida ja mis hinnad..." - kõigepealt tee sihtkoht selgeks, siis võta lahti www.booking.com ja hakka uurima. Väga raske on soovitada erineva hinnaga ööbimisi erinevatest maailmanurkadest... On sul reisieelarve üldse paigas - see ei tule kindlasti mitte odav reis; alusta näiteks lennupiletitest ja vaata, mis firma kuhu ja mis hinnaga lendab.
Olen kaks korda Jaapanis käinud Lonely Planeti abiga, esimesel korral oli veel vanem trükk, eelmisel aastal aga oli kasutusel uusim väljaanne. See viimane on kindlasti parim LP, mille abil olen reisinud (minu arust on erinevate sihtkohtade LP kvaliteet suhteliselt kõikuv), meeskond, kes selle kirjutas, on igati professionaalne. Meil ei olnud kordagi ühtegi errorit seoses LPs oleva info ja tegelikkuse vahel, väga täpselt oli antud infot ning ülima detailsuseni välja. Infot oli ka väikeste ja vähemkäidavate linnade/asulate kohta piisavalt. RG-ga võrrelda kahjuks ei oska, kuid LP-ga jäin kohe kindlasti selle sihtkoha puhul rahule. Eelpool pakutud www.japan-guide.com on tõesti ka väga hea lehekülg ning kammisin ka selle läbi enne minekut. Samas vajasin LP omal kogu aeg läheduses, kuna abi küsida jaapanlaste käest inglise keeles on suht võimatu (kuigi nad väga tahaksid aidata). Nt on LP-s kasvõi detailne lahtiseletus, kust kohast, mis kellaaegadel ja mis hinnaga lähevad bussid Tokyost Fuji mäe juurde; kellegi kohaliku käest seda välja uurida oleks suhteliselt keeruline.
www.booking.com - seal ei pea kohe maksma. Jätad vaid krediitkaardinumbri ning summa läheb tagantjärgi maha. Enamus hotellides saab tasuta tühistada broneeringut 1-3 päeva enne kuupäeva, mille oled broneerinud (nt kui leiad veel parema hinnaga hotelli).
Võtsime algul auto netflights.com kaudu viieks päevaks - kõik sujus hästi ning kõik kindlustused olid hinna sees, samuti võtsime Sunpassi, millega saab tasulistelt kiirteedel maksmisest pääseda (õigemini maksad sa selle eest lisatasu, aga sõites ei pea peatuma putkades maksmiseks vaid kasutad eraldi radu, kust saab maksmiskohtadest lihtsalt läbi sõita). Meiega olid kaasas sõbrad, kes ka võtsid sama kauaks samast kohast auto. Neile öeldi, et selle hinnaklassi autod on just otsa saanud, aga selle asemel anti neile kõrgema klassi auto. Miamis on palju kohti, kust auto saab võtta või kuhu jätta, see sobis ka hästi, sest me tahtsime auto ära anda mujal kui lennujaamas (nt üks tagastuskoht on Miami Beachil). Olime vahepeal nädal Miamist eemal ning kui veel üheks päevaks tagasi tulime, võtsime ka selleks viimaseks päevaks auto, kuigi algul ei plaaninud - lihtsalt taksoga sõidud oleks kokkuvõttes kallimaks läinud kui ühe päeva autorent. Nii, et meil sujus kõik hästi.
Käisin sarnasel kruiisil 2009 veebruari alguses - ka kaks sihtkohta, Crand Cayman ja Cozumel, olid samad (vedajaks oli meil Carnival).
Kõigepealt detailidest. Kõik kruiisilaevad väljuvad Miamis ühest kohast - Port of Miami saar (sillaga ühendatud maismaaga). Laevaleminek toimub läbi sadamahoone turvakontrolli minnes, mis on suht sarnane oma olemuselt lennukilemineku kontrolliga - küll kõik vedelikud keelatud pole, aga alkoholi ei tohi sisse viia. Rõhutan, et räägin oma kogemusest lähtudes ning need peegeldavad eelkõige Carnivali reegleid, aga kuuladavasti on kruiisifirmadel reeglid suht sarnased. Sadamas annad algselt ära ka oma kohvrid, mis toimetatakse sulle laeva oma tuppa. Meie läksime sadamasse check-ini aja lõpus, siis oli see hirmsuur rahvamass kõik juba laeva läinud ning kusagil sabades me ei seisnud. Kui Sa eelnevalt kruiisi broneerid ja välja ostad, siis tõenäoliselt käis see nii, et neil on Sinu krediitkaardinumber olemas. Laeval kohe sa ei maksagi midagi (mis on eriti geniaalne laevafirma seisukohast, kui Sa kogu aeg oma pardakaarti maksmiseks viibutad, aga summa aina koguneb - odav seal pole midagi, kuigi näiliselt on kõik hinna sees), kogu summa läheb hiljem krediitkardilt maha. Laevale minnes antakse sulle nimeline pardakaart - sellega saab laeval igal pool ja igal ajal kõike maksta, sellega toimub ka laevalt mahaminek sihtkohdaes, sellega fikseeritakse kõik Su tegemised ja liikumised. Laeval on teil ka tõenäoliselt söögid hinna sees, kuid kõikide jookide eest küsitakse raha ja mitte vähe.
Mahaminek toimub kas väikeste laevakestega sadamasse viies või kui laeval on kai küljes koht, siis lihtsalt sealt maha kõndides. Tuleb muidugi arvestada, et maha läheb samal ajal 3000-4000 inimest ning tekib ka viivitusi, sest kõikide inimeste mahaminek tuleb fikseerida. Mingit passikontrolli kusagil pole ei sisse-ega väljaminnes, kuigi sisened kolmandatesse riikidesse. Eeldatakse, et Sa tuled tagasi ning pealegi on Su mahaminek fikseeritud pardakaardiga. Grand Caymanil oli meil mahaminek nende tender boatidega, Cozumelil olime kai ääres, kuid see, kus mingi firma laev peatub, on kindlasti erinev - olenevalt sellest, kuhu nad endale koha ostnud on.
Sellest eelpool viidatud lingist. Olin enne reisi ka ise seda kokkuvõtet kruiisist lugenud. Kõik tundus suurepärane, kuid reaalsus oli hoopis teine. Ei taha Sind hirmutada, sest inimeste maitsed on erinevad ning võib-olla Sulle seal tõesti meeldib, kuid mina sinna tagasi ei läheks tõesti enne, kui olen vanuses 75+. Laev, millega meie käisime, oli mõeldud lastega peredele (ka meie olime 3-aastase lapsega), kuid valdav enamik sealsest seltskonnast olid tudisevad pensionärid ning kogu laeva meelelahutus oli kokku pandud vastavalt selle genratsiooni maistele. Kui see Estraveli reisikiri üritas müüti murda, et laev pole pensiodele ning seal igav ei hakka, siis meie just seda kogesime. Meil oli kaks merepäeva ning need olid igavad, aga jällegi rõhutan, see on minu arvamus, sest minu hing ihkab reisil rohkem ekstreemi ja ettenägematuid olukordi, laeval oli kõik liiga kindel. Võib-olla imestad, miks me üldse läksime sellisele reisile - läksime, kuna Kariibimere kruiis oli mu ammune unistus, millest illusioon oli loodud erinevaid reisikirju lugedes ning tahtest näha Kariibimere saarte müstikat, ning tegime selle kui nö lihtsama reisi just nüüd, kuna 3-aastasega on sellist reisi päris mugav teha. Enne oleme lapsega kaks korda päris ekstreemi teinud, sel korral tahtsime pakkuda ka lapsele rohkem liivaranda ja vett. Tagantjärgi ma ei kahetse, et käisime sellisel reisil, olen nüüd kogemuse võrra rikkam, lihtsalt tean, et lähema 40 aasta jooskul sarnasele ei lähe.
Pettusime pea kõigis sihtkohtades, kuna need on ikka rämedad turistikad, kust Sult üritatakse igal sammul raskelt raha kätte saada. Ei mingeid üksikuid võrkkiigega randu :) Mis sa tahad, kui parasjagu on sadamas 2-3 kruiisilaeva ehk ca 10 000 inimest, kellel on nende maade mõistest väga palju raha - loomulikult rünnatakse (õnneks mitte sõna otseses mõttes).
Kui huvi on, võid sihtkohadest lugeda meie blogist. Kirjutasin laevaelust ning käidud maadest seal iga päev. Samuti on seal naljakaid juhtumeid, kuidas me laevafirmat üle kavaldada üritasime. Seda tuleb seal korduvalt teha, et oma elu lõbusamaks/paremaks teha. Blogi leiad siit: http://trisberg.blogspot.com/
Jaapan (2007 oktoober, 2008 mai) - http://trisberg.blogspot.com/
Samal aadressil ka reisikiri: New York, Miami ning Kariibi mere kruiis.
Lugesin Su Reunioni ja Mauritiuse reisikirjad ka sõna-sõnalt läbi. Jällegi väga eksootilised sihtkohad eestlase jaoks. Ma tõsiselt fännan Su kirjutamisstiili - mulle meeldib, et Sa kirjutad kõike läbi enda emotsioonide ja väärtsuhinnagunte, tutvustades sealjuures ka detailselt selle maa loodust ning inimesi; ja lisaks väike sarkasm...
Vaatasin teisest postitusest, et plaanid autoga Kesk-Euroopas seiklema minna. Sain aru, et Sa teistel reisidel oled eelnevalt Lonely Planetitega kõva tööd teinud, et reisist täisväärtuslikku elamust saada (ma ise ka loen enne reise nii palju kui võimalik). Kuna mul on ka suvel plaan Kesk-Euroopas autoreis teha, siis uuringi, kuidas Sa selleks reisiks infot kogud, kõigi riikide LP osta nagu ei tahaks, kuna külasatavaid riike tuleb omajagu, samas on need kõik rahvusriigid ning omajagu põneva kultuuri ja vaatamisväärsustega. Mille järgi marsruudi paika panid?
Lugesin Su reisikirja läbi, väga põnevalt kirjutatud. Kohad tõesti fantastilised, kus käisite! Kui saladus pole, miks naine koju jäi? Elasin nii kaasa :) Pildid vaatasin ka läbi, tõesti võrratu loodus. Teist endist kahjuks polnud pilte (jälle lähen liiga isiklikuks)... Mõtlen ka äkki kunagi sinnakanti minna, pean lihtsalt mõtlema, milla nii ise kui laps(ed) sobilikus vanuses.