Viimased kommentaarid

Kui meie 80-aastane memm läheks reisima, valiks tema Berliini. Isiklikel põhjustel. Sellepärast peakski inimene ise valima, kuhu ta minna tahaks oma elu esimesele/ainukesele välisreisile, et see on elu reis. Usun, et maailmas ei ole väga palju paiku, kuhu vanainimest viia ei saa või ei tasu. Kindlasti ei ole sellise inimese jaoks huvitav mingi endine liiduvabariik, seda liitu on niigi juba nähtud, isegi, kui ainult eestis.

Mul pani SEB mu Indias viibimise ajal mõlemad kaardid kinni. Ma ei saanud aru ka, mis toimub sest panga reedel saadetud sms jõudis minuni millegipärast pühapäeval. 

Kui mul oleks plaanis rannapuhkus Sri Lankal, läheksin ma Mirissasse. Ingridi Mirissa Bed and Breakfasti. 


Ühe korra on kinni peetud. Läksid meie dokumentidega oma putkasse. Vaatasid autosse sisse ka küsisid, kas meil sigarette on. 10 minutit umbes. Ühelgi teisel korral pole eriti märganud, et piiri oleks.

Uurmo, tõesti, õige parandus. Ma isegi ei tea, kust ma seda lugesin või kuulsin... Piinlik.

Tänavapildis on ju suht raske aru saada, kes on kes.  Alko oli tegelikult kergelt kättesaadav, omad kiiksud olid ainult juures, õlu savikruusis või poolik pudel laua all. 
Lehmad ei hulgu tänaval vaid on köidikus karjamaal.

Me võtsime aasta 2017 vastu Varkala rannas. Lendasime Kochi, liikusime sealt veel lõuna poole ja tagasilend oli Trivandrumist. Kochi vanalinnas olime paar päeva sest ootasime oma pagasit. Hästi äge koloniaalstiilis hoonetega linn, kalaturud, hiina kalavõrgud. Alleppeys võtsime ööpäevase paatmajakruiisi, korra tegime saki ka mägedesse. Aastavahetusel olime Varkalas. Seal oli küll rahvast murdu aga aastavahetus peabki selline natuke elavam olema. Öö muutus küll natuke isegi liiga elavaks ja peale keskööd meie hotelli kõrval asuva klubi juures oli kaklus, peksti aknaid sisse ja keegi sai viga (kaklus oli vene keeles). Aga see oli tõesti ainult ühel ööl nii. Trivandrumis oli küll tunne, et oleme terves maailmas ainukesed eurooplased. Randasid on sealkandis palju, need on ilusad. Kus pole palju turiste, ei käi ka keegi ujumas, päevitamisest rääkimata. Kuna kohalikud on enamjaolt moslemid, siis naljalt ikka igal pool lahti ei riietu. Kerala on palju puhtam ja kultuursem, kui suurem osa Indiast. Kaupmehed pole nii pealetükkivad, julgen seda kanti küll kõigile soovitada.

Mul on olnud Tegelis aega 1,5 tundi, et võtta pagas välja ja anda uuesti sisse. Kuigi Tegel on väga ülekoormatud ja järjekorrad pikad, on 1,5 tundi ikka maa ja ilm.

Sihtkoht ei tee reisi eriliseks, eriliseks teeb reisi ikka inimene ise. On võimalik väga hästi tunda ennast ka reisides Lätis või Poolas. Olles juba reisi planeerimise faasis nii negatiivselt meelestatud, pole mõtet minnagi. Minu jaoks on juba reisi planeerimine suur lõbu.
Muide, kui olla mõne firma juht, on just raskem oma puhkust planeerida ja ikka tuleb nii välja, et tuleb ka "basseinikontoris" mõned tunnid tööd teha. Töölepinguga töötajal on võimalus vähemalt (mitte kuni) kaheks nädalaks panna töökoha uks enda järel kinni ja töö peale mitte mõelda.

Meil eurosid palju kaasas ei olnud, raha ei vahetanud, ei teagi. Ühe korra läbi häda maksime taksojuhile eurodes, kursiks arvestas 65. Eurosid nad muidu ei taha. ATMist välja võttes tuli kursiks keskmiselt 63,5. Üldiselt on nii, et kohalikud taksojuhid ja tuk-tukimehed vahetavad jooksvalt omavahel infot ja teavad, milline ATM parasjagu töötab.
Me reisisime Kochi- Allepey-Varkala-Trivandrum paari väikese kõrvalpõikega.

Kogemus olemas, ka kivikõvaks kristalliseerunud mett ei lasta läbi.

Tulin just Lõuna-Indiast. Sularahaprobleem on suur, suurem osa pangaautomaatidest ei tööta. Need, mis töötavad, võivad anda ainult kohalikele raha või valivad kaarte mingi arusaamatu loogika järgi. Mõnes automaadis sain mina raha, mõnes abikaasa. Automaat annab korraga ainult 2000 ruupiat aga raha võtmise protseduuri võib korrata. Mõni automaat ütleb kuuendal katsel, et päevalimiit on 10000, järgmises aga saab kasvõi 20 korda 2000 välja võtta, oleneb, kaua endal või järjekorral ukse taga kannatust jätkub.
Kaardimaksete tegemine võib olla ka väga vaevaline ja pikaajaline sest ühendused on halvad.
Muidu on India mõnus.

Minu poeg on homo. Me mehega oleme üle 30 aasta abielus ja vägagi heteroseksuaalsed. Me ei kasvatanud oma pojast homo, ma ei usu mitte mingi hinna eest, et on võimalik kasvatusega või propagandaga muuta inimest. Meie poeg on kasvanud kui tavaline poiss, isa ja vanaisaga masinatega tegeldes, noorkotkana metsa mööda joostes ja püssiga lasketiirus. Ta oli 13 kui ma autoga rööpasse kinni jäin, see oli esimene ja mitte viimane kord kui ma nägin, et ma olen kasvatanud Mehe kellele võib loota. Kellega tema või keegi teine magab, ei huvita mind karvavõrd. Soovitan sama ka teile. Oleme 21. sajandis, hindame inimesi nende tegude, mitte enda rikutud fantaasiamängude järgi. Laseme inimesed saada meie riigis võrdsed õigused ja võrdsed kohustused.
Ühtlasi, vaadake ega teil kodus poeg või tütar ei istu äkki kapis ja värise, et te temast ära ütlete kui teada saate kes ta on. Kahjuks tean ma nii oma poja kui ka oma töö kaudu väga palju väga traagilisi lugusid.

Mind hirmsasti vaevab küsimus miks meie sõbrad leedukad sõidavad Läti lipu ja numbrimärgiga masinal.

Olen Trip.ee sage lugeja, loen "kaanest kaaneni" kõike. Harva login sisse, mul ei ole midagi tarka ütelda. Enda reiside planeerimist alustangi Tripist, siin on nii teiste reisijate kogemused kui ka viited vajalikele linkidele ühes kohas mugavalt koos. Tihti lihtsalt loen reisikirju, unistan ja GoogleEarth abiks reisin kaasa.
Minule meeldib see, et siin hoitakse kord majas ja võideldakse selle eest, et kirjaoskajatel inimestel poleks valus lugeda. Vigu teevad inimesed ikka aga lubamatu on täielik lugupidamatus lugejate vastu.
Kriitikat ei tee, mind miski märkimisväärselt ei häiri.
Tänud tegijatele! :)