Mnjah, see ei kestnud kaua. 2017. aasta lõpus startinud Air France’i veidi odav-, veidi tavaline lennufirma Joon, mida bränditi milleeniumipõlvkonna elustiilifirmana, suletakse ja jätkatakse Air France’i kaubamärgi all. Jooni kohta sai 2017. aastal arvatud, et kellelegi on turundustegelased mütsi väga silmini pähe tõmmanud:

Oeh. Et siis kohe selline lennufirma, mis polegi enam lennufirma, vaid lausa elustiili bränd. No anna jaburust.

Nüüd võib juba kindlalt öelda, et jaburus see oligi.

Veidi üle aasta peale Jooni lendude algus saadab Air France saadab välja pressiteate, kus tunnistab, et Jooni kaubamärk oli raskesti arusaadav nii reisijatele, töötajatele, investoritele ja finantsturgudele (kas keegi peale selle juhtide jäi välja?). Pressiteade pole muidugi koht, kus märkida, et pilootidele (ja paljudele teistele) ei meeldinud ka lennufirma pehmelt öeldes kentsakas nimi. Sama otseselt nenditakse, et kaubamärkide paljusus osutus liialt keerukaks ja nõrgendas Air France’i enda kaubamärki. Mis peab tähendama vist seda, et sellise lollusega tegelemise järel hoitakse kusagil kahe käega pead kinni.

Ilmselt saab mõni õpik lisada ilmeka näite elustiilile pürgivast brändist, mille põhiline sisu oli üles ehitatud valgetesse tennistesse salongipersonali jalas. Lugedes lennundusportaale ja selleteemalisi veebilehti, pole veel kohanud arvamust, kus keegi Jooni kadumise üle suurt kurvastust tuntaks.

Sest see idee oligi jabur juba algusest peale.

Jooni asutamise idee oli pakkuda konkurentsi odavlennufirmadele, opereerides lende odavamalt, kuid see tuli pigem salongipersonali palkade kui muu efektiivsuse arvelt. Piloodid olid Air France’i standardpalgal, lennati mitte kõige odavamast CDG-st, kasutati vanemaid lennukeid ja iseseisev otsustusõigus oli minimaalne. Mis tegur siin võiks viidata õnnestumisele?

Jooni absorbeerimine Air France’i tähendab salongi teenindajatele nii 40% suurust palgatõusu ja ametiühingud arusaadavalt selle üle ei kobisenud. Siiski, endiselt püsib õhus küsimus, kuidas Air France ennast efektiivsemaks saaks muuta. Ka 2018. aasta majandustulemused näitasid, et AF/KLM-i grupi majanduslikus mõttes tugevaim pool on endiselt KLM. Kas AF/KLM-i uus juht Benjamin Smith suudab Euroopa suures lennundusgrupis muutusi tuua? Vähemalt näib ta aru saavat, et turundusvahuga ehitud lollus pole siiski valdav elustiil.

Detsembris tulnud signaalid osutusid tõeks. Next generation bla-bla-bla turundus jäi reaalelule taas alla.