Palun jäta pardateenindajale jootraha!

Sellega, kuidas odavlennufirmad (ja mitte ainult odav-) leiutavad aina uusi viise, kuidas reisijatelt täiendavate lisateenuste abil raha välja meelitada, ollakse enam-vähem harjunud. Äraantav pagas? Maksa! Käsipagas? Ikka maksa! Seda võetakse kui paratamatust.

Seni pole lennuki raha küsitud selle eest, et meile näidatakse kätte istkoht või käiakse käruga istemete vahel ringi. Ka lennuki pardal tehtud ostude eest on tulnud maksta vastavalt istme sahtlist leitavale hinnakirjale – seda ühe erandiga.

Alates 2016. aastast on USA odavlennufirma Frontier Airlines reisijatel olnud pardal krediitkaardiga ostetud söökide-jookide eest olnud võimalus jätta jootraha, mis jaotati ära kogu salongipersonali vahel. Alates selle aasta 1. jaanuarist kehtib Frontieri lennukites aga uus praktika – jootraha enam ei jaotata, vaid nüüd töötab igaüks lennufirma 2200 lennusaatjast jootraha kogudes ainult iseendale.

Reisija jaoks on asi tehtud "lihtsaks". Makset terminalis kinnitades ilmub ekraanil valik jootaha protsendi suurusest – kas 15, 20 või 25(!) protsenti. Säilinud on siiski ka võimalus "tänulikkust mitte ilmutada" või valida mingi muu protsent. Lennufirma põhjendus on - nagu oodata võib, ilus PR jutt - see on reisijatele suurepärane täiendav võimalus tänada lennusaatjaid hea töö eest.


Frontieri makseterminal. Foto: The Points Guy

Siin on aga paar pisikest "aga".

Esiteks, pardateenindajate peamine ülesanne ei ole reisijate teenindamine, vaid eelkõige kõikide lennuohutuse tagamine. Jootraha küsimine ja jätmine ei tohiks seda mõjutada.

Teiseks, uuringud on juba ammu näidanud, et jootraha jätmine pole seotud mitte niivõrd hea teenindusega, vaid pigem teenindusväliste faktoritega. Näiteks sõltub jootraha suurus teenindaja füüsilisest atraktiivsusest. Sul on tõenäosus suuremale jootrahale, kui oled looduse poolt antud hea välimusega 30-ndates naisterahvas (paljud eelistavad blonde) või kui põgusalt puudutada teenindatavat, eriti, kui ta on vastassoost.

Siit tuleneb pardapersonalile surve välja näha ja käituda väljakutsuvamalt. Seda riigis, kus restoranides kogevad kõige rohkem ahistamist need, kes saavad kõige rohkem jootraha. Lennuki kabiin on veidi teistsugune koht, kuid pole alust arvata, et seal samasugune trend ei kehtiks.

Frontieri jootraha küsimise praktika taga võivad olla väga pragmaatilised kaalutlused. Ameerika salongipersonali koondav ametiühing on märganud, et jootraha kasutatakse argumendina palgaläbirääkimistel, kuna nii teenitakse pardal lisana miljoneid dollareid aastas. Vastuargumendiks on, et jootraha ei saa olla osa kompensatsioonipaketist, selle asemel tuleb maksta õiglast töötasu.

Hea uudis on see, et vähemalt seni pole ükski teine lennufirma teatanud sarnase praktika kasutuselevõtust. Euroopas päästab meid pardaostu 25% lisatasust ehk ka USA-st küllalt erinev jootrahakultuur. Aga nagu aeg on näidanud, siis mitte kunagi ei tea. Vähemalt üks lisatasude osas väga innovatiivne odavlennufirma leidub ju ka Euroopas.

Pärast viimast majandusbuumi olen täheldanud, et isegi USA legacy carrieride peal antakse ka juba päris korralikult jootraha, eriti esimeses klassis transconide puhul, nii mõnedki kohalikud celebrity-d näiteks aga ka tavalisemad reisijad. Kultuur on juba juurdunud, ütleks nii. Ka lounge-des on minu nähes antud, aga see siis kõik nö. tasuta teenuse vastu, mitte ostusummale lisaks.

Hiljuti oli FlyerTalkis teema, kas TSA töötajatele peaks jootraha jätma.. Ikka täiesti käest ära asi Ämeerikas.