Sooviks minna 1 aastase lapsega Gruusiasse. Palun jagage kogemusi kes on käinud lapsega seal. Mida kaasa võtta ja mis koju jätta. Huvitaks just kas seal on mähkmeid saada? Kas tuleks kaasa võtta mingit eraldi sööki? Mis ravimeid-kõhurohud? Läheksime juuli-august. Lapsega reisimise kogemused puuduvad.Tänud.
Oma kogemustest soovitan enne lapsega kasvõi Eestis või lähiriikides natuke reisida, saad kogemusi, mida see tähendab. Kuidas sinu laps käitub, mis asju tal vaja on jne. Seejärel alles kaugemad maad. Ravimite kohta saab head nõu kindlasti arstilt. Juuli-august on Gruusias kõige palavam aeg.... äkki mõtled lapsest lähtuvalt natuke hiljem minna, nt septembris?
Sel ajal on tõesti palav, september-oktoober on paremad kuud. Thbilisis on suuremates kauplustes ikka enam-vähem kõik vajalik olemas, väiksemates linnades alati ei pruugi. Väljaspool Thbilisit on elu nagu meil 15 või rohkemgi aastat tagasi.
Hügieeni ja toiduga olge ettevaatlikud, koht võib kergelt korrast ära minna. Inimesed on aga sõbralikud ja eriti eestlaste suhtes.
Lapse seisukohalt vaadaes sooviaks küll alustada mõne natukene lihtsama sihtkohaga. Ei usu, et laps seda naudiks ja samas võie ka oma puhkuse ära rikkuda.
Aga Gruusias võib samas lapsega ülitore olla. Grusiinide traditsioonide hulka kuulub meeletu lastekultus: hellitamine ja poputamine. Saad koos lapsega kindlasti palju positiivset tähelepanu ja kui vaja peaks olema leidub abikäsi iga hetk...
Väikelapsega reisimine on teinekord mugavam kui 3-4-aastasega (nt saab tissi, kannab mähkmeid, sõidab kärus). Käisime ise aasta tagasi 1,5-aastase pesamunaga Gruusias. Kaasas oli käru (huvitav küll, aga tänavapildis lapsekärusid ei kohanud. Neid väheseid maimikuid, keda nägime, kandsid emad süles). Samuti olid mähkmed Eestist kaasa võetud, sestap ei oska öelda, kas mähkmeid oli poes saada. Suuri supermarketeid on ka Thbilisis vähe, põhiliselt ikka pisikesed poed. Meie jaoks oli mugav ka see, et laps sai veel tissi, ent sõi ka meie kõrvalt üht-teist. Mingit spetstoitu ma kaasa ei võtnud. Grusiinid on tõepoolest laste järele hullud, lapsi armastavad nii mehed kui naised, noored kui raugad. Ja väljendavad oma poolehoidu last näppides, nägusid tehes ja sülle haarates. Mõne häbelikuma lapse võivad nad tõenäoliselt päris ära hirmutada. Üldiselt arvan, et lapse reisitaluvus sõltub vanemate hoiakutest. Stressis kanaema ajab ka lapse paanikasse. Palju loeb ka see, kas oled varem kasvõi Eestis lapsega ringi liikunud, palju külas käinud või rohkem selline nelja seina vahel olija. Inimesed on ju nii erinevad. Ka meie puhul imestati, et "sellisesse kohta" nii väikesega minna julgesime, aga polnud seal mingit erilist julgustükki. Laps oli roosa ja rõõmus ning kaifis tädide-onude tähelepanu :)