1.Tée elukindlustus ära ja pane ajama. 2.Püsi parem kodus-sest ega see Nordkapi retk pole rahvastepall et kaptenil on mitu elu 3.Kõige ohtlikum koht on kodus voodis,sest kolmandik inimesi sureb seal. 4.Tee kõigepealt Eestile tiir peale ja kui külge maha ei pane võid üritada seda kuskil mujalpool teha...Tsikli ohutuks omamiseks peab olema nn. persetunnetus ja see tekib juba maast-madalast kaherattalisega (võrr,mope, kavross jaawa jne)sõites.Ei ole nii et käin ära kursustel-ostan tsikli ja panen Nordkapi poole ajama-tõenäosus laksu panna on üsna olemas...-aga kodus passides ei saa sa seda kunagi teada.

Probleem on minu nägemuses selles, et sul pole kogemusi ja kuna on 2 kogenud sõitjat, siis vaatamata sellele, et nad räägivad sulle et ootavad sind ja sõidame sinu tempos, hakkad sa arvatavasti tundma nende pool survet ja ei saa sõita oma võimete kohaselt (hakkad näiteks kiirustama, tähelepanu kaob jm). Mis teeb asja ohtlikuks. Ma arvan, et see pole ainult mootorrattale spetsiifiline probleem, vaid sama kehtiks ka autoga mineku puhul, kuigi tsikliga on asi fataalsem. Muidu ei näe ma probleemi, et sinna ei võiks minna -- kuskilt tuleb ju alustada ja teed on seal head, tsikliga arvatavasti sõita väga lahe. Talveriided võta kaasa.

Olles tsikliga rännanud kümneid tuhandeid kilomeetreid, soovitan alustada matkamisega kergematest paikadest. Kogemused ja sõiduoskus on need, mis maksavad sellistel tsiklimatkadel. Põhja-Norra ilmastikutingimused ja kurvilised mägiteed ei ole see paik, millest alustada. Nendes kohtades sõit ei anna palju ruumi sõiduvigadele. Sealt on küll ja küll "kõvasid" sõidumehi kanderaamiga tagasi toodud.

Kuna oled tsikliga palju rännanud - siis on äkki kogemust ka selles osas, et kuidas on rännata pikki maid kahekesi ühel rattal? Oleme Eestis küll risti-rästi reisinud aga üle piiri pole käinud. Ja lihtsalt infoks, et ma ei arvagi, et tsiklisõit on naljaasi. Olen ikka sõitnud aga lihtsalt igapäevane liiklusmasin pole ja seega ise arvan, et see nn tagumikutunnetus pole veel nii hea, et minna mägedesse udusse müttama :)

Kui on normaalne ja piisavalt suur tsikkel reisimiseks, pole probleeme kahekesi kilomeetreid neelata. Siinkohal tekib just suurim väljakutse kaasreisijale, kuna tsiklisõit pakub eelkõige suurimat naudingut sõidust justnimelt juhile. Kaasreisija võib täiesti vabalt kolmandal reisipäeval, peale 1500 km läbimist, hakata tüdimust ilmutama :)Rahulolu sõltub väga paljudest asjadest ja tahtmistest. Endal on pikim reis ca 9000 km kahekesi ja omast kogemusest võin õelda, et üksi rattal olles on kordades fun-im ;)

on vast tõsisemalt võetavad - sulle hakatakse kiirust dikteerima. Mis teeb asja ohtlikuks, eriti kui tõesti sajab. Kui sul on võimalik sõita oma sõitu, pole hullu ka nende mägedega - tee jookseb mere äärt pidi, tõusud laskumised pole seal küll midagi erilist. Käänuline, noojahh, aga kui suured reisibussid hakkama saavad, saab tsikkel ammugi. Sajuga on aga nii, et ei saja seal kogu aeg. JA pole seal kogu aeg udu kah. Enamasti ei ole. Aga võib olla, st soe varustus peab olema. Suurim probleem saab sulle olema hoopis mägedeni jõudmine, pikk ülesõit läbi Soome jne - võtke aega ja jätke varupäevi. Pikad otsad väsitavad ja see on jälle ohtlik. Põdrad - kui kiirust ei ületa, ei ole Norra omad küll ohtlikud. Soome omad metsavahel on ohtlikumad. Tsikliga ma Norras pole käinud, ehkki muidu sõidan küll. Samas autoga olen Põhja Norrat pidi kooserdanud nüüdseks aastat 6. Enamasti päikest võtnud seal, v.a. 2006. Siis oli küll külm.

to Erki: Ära ole nii kindel selles ütlemises: "kui suured reisibussid hakkama saavad, saab tsikkel ammugi". Kui vihma sajab, on kurvilised ja märjad mägiteed kahel rattal läbides hoopis midagi muud, kui neljal rattal. Ja eriti huvitavaks muudab sellistes oludes veel tugev külgtuul, mida Nordkapis peaks jaguma. Algajale sõitjale ja võõra rattaga kindlasti mitte parim kombinatsioon. Mitte, et ma tahaks vaielda, vaid ma räägin asjadest, millega ma olen oma 7 tsiklireisi aastal kokku puutunud. Aga need on puhtalt soovitused...

Ma ei vaidlustagi. Minu jutu peamine tingimus oligi, et tütarlaps saab teha oma sõitu. Kui ta sõidab teiste dikteeritud tempos (raudselt talle dikteeritakse ja ma ei usu, et tal jätkub kindlameelsust sellele vastu seista) või ei ole endal mõistust, et normaalse kiirusega sõita, võib asi olla tõsiselt ohtlik. Mis puudutab sealset asfalti, siis ta pole seal väga libe. Teekate on suhteliselt vana ja kare. Ilmaga on aga nii, et see sandi ilma ja udu asi, õieti probleemid sellega on tingitud enamasti just üle pingutatud reisigraafikust. Ka seal ei saja kõik päevad jutti, vaid ka halvemal juhul ikkagi peab kahe vihma vahel kolmveerand ööpäeva vahet. Hullu ilmaga tasub seega asja leebemalt võtta. Siinkohal võib mind uskuda - 6 aastat jutti samas piirkonnas, sh jalgsimatkad on siiski mingigi kogemus. Tuule poolest on kesksuvine Põhja-Norra hoopis midagi muud, kui 4/5 ülejäänud aastat - uskuge, isegi külma ilmaga on asi tuule suhtes leebem, kui esialgu arvate. Suvine tormgi ei ole pikk, päevade kaupa ei kesta. Juuli ja augusti (NB! JUUNI POLE SEAL SUVI!!! siis võib seal vabalt jääd sadada.) algus on seal tõesti suvi, polaarpäev teeb selles osas imesid. Lisan ka, et sealkandi mäed ei ole kuigi kõrged (mõnisada meetrit, aga sinnagi "üles" tõused alles Nordkapis), ehk siis ei mingeid serpentiine ega liigpikki laskumisi. Kurve ja lühikesi kaldeid jagub, aga ekstreemset Nordkapi teel ei ole. Ida poole sõites muutuvad teed väiksemaks. Lääne poole aga mäed kõrgemaks. Teed on kuni Tromsoni sarnased. Kui just ei pööra veelahet ületavale maanteele - need on küll mägiteed, erinevalt mereäärsetest teedest. Karasjokist tulev tee ei ole midagi erilist, aga näiteks Altast Soome suunas minev tee on juba ikka päris muljetavaldav, sh keerukuselt algajale tsiklistile. St kui küsimusi, mida sealkandis ka näha on ja kuidas sõita, usun, suudan anda kasulikku infot. Accuweather on ka iga tsiklist ja matkamehe sõber. Ilmateade niisiis. Sestap: iseäranis mägedes ärge ajage päevi pikaks ja jätke varuaega! Peamine oht on võimete ülehindamine ja kiirustamine. Tõsiselt.

Nüüd on mul ka tuge selles osas, et ei pabista üleliia, et neil nn muremõtetel on tagapõhi täitsa olemas ... Õnneks on veel aega otsutada, saan kärutada, tsiklt tundma õppida ja siis otsustada. Seda ma ei karda, et mind kiiresti sõitma pannakse, kahjuks või õnneks olen ma suht jonnakas ja enesele kindlaksjääv, kuid nii vast langeb teiste tuju kui mind pidevalt ootama peavad (kumbki pole suitsetaja ka, et pause kasutada saaks ;) ). Nüüd peab aga veel siis korraliku talvevarustuse muretsema?. Varustus on aga ilmselt ei vasta sealsetele ilmatingimustele. Nagu aru saan peab olema valmis kõigeks - võib sulada 30kraadi käes või saada rahet? Erki, ilmselt võtan su pakkumise marsruudi nõuannete jagamise suhtes vastu ja tõstatan teema jälle üles kui endal ka juba parem pilt võimalikest valikutest ja eelistustest on. Aga on kellelgi teadmisi selles osas, et kas nn tollipunktides (tunnelid ja teed) võetakse mootorrattaid autoga sama mõõdupuu järgi? Ehk siis kas peab sama hinnaga arvestama?

Motikas ikka oluliselt odavam ja mõnikord hoopis tasuta, kui autojuhid oma tengelpunga peavad kergendama.