Sai tehtud motoreis Kesk Aasiasse, seal hulgas ka nädalane põige Lääne Mongooliasse. Pildid leiab aadressilt: http://album.ee/album/289420/50188581 Hing jäi väga valutama, Mongoolia on fantastiline paik, peab hakkama tasapisi mõtlema, kuidas, millal ja kellega sinna korralik matk teha.
Ikka on aga sellega läheb aega, vast rohkem sügistalvel. Asi vajab nattuke settimist.
Nii kaua ei jõua oodata:) Kui viitsid, jaga siin infi:
- Kas sõitsite siit kohale või transportisite rattad kuidagi sinnakanti?
- Kaua kogu reis kestis ja kaua kohapeal olite?
- Kuidas viisadega ja piiridega asjad sujusid?
- Kuidas steppides kütuse ja õli saadavusega oli?
- Kas kaarte saite kohapealt osta või võtsite siit kaasa?
- Kas neid kumme, mis piltidelt näha, läks vaja ka või vedasite niisama kaasa:)?
- Kas tehnilisi probleeme esines palju? Kui, siis milliseid.
No Ats, sul on nii palju küsimist, et kui neile vastata, ongi reisikiri koos. 1- algusest lõpuni rattal 2-kokku 15490 km, kokku 36 päeva ja Mongoolias 8 päeva (lisaks ju ka Kõrgõstan ja Kazahstan, suurest Venemaast rääkimata). 3-viisadega on kerge, vaid aega ja raha kulub. Mongoolia viisa saab posti teel Soomest nädalaga kätte. 4- tänapäeval on bensiin igal pool saadaval, mootoratta õli on mõistlikum omal kaasa võtta. 5-sõitsin tavalise turisti paberkaartiga, orienteerumisega polnud mingeid probleeme. 6-kumme õnneks vaja ei läinud. Aga teed olid kohati väga kehvad ja sõidu lõpuks olid kummid jumala läbi. 7- amordid olid lõpuks küpsed ja üks oma "lollus". Kohtasin Mongoolias ühte motoristi, kellel oli mootor õlist pea tühi, mõtlesin, et lasen oma mootorist vana õli välja ja annan talle ja valan omale värske peale. Ja murdsin õlikorgi (alumiinium) puruks. Ja nii ma siis istusin keset kõrbe, et mida edasi. Eesti epo-liim aitas lõpuks hädast välja (õnneks oli kaasas)aga muidu oleks ikka väga pea valutanud. Venemaal treiti pudeli viina eest mulle uus kork. Muidu nagu suuremaid hädasid polnud. Mootorrattaks oli 11 aastat vana Jamaha, läbisõit nüüdseks 83000 km.
Teatavasti pole sealse piirkonna kohta palju infi, seepärast vabanda minu uudishimu.
Ats
Kas Mongooliasse läksite kirdeosast või loodeosast (Altaist)? Paar aastat tagasi olevat loodeületuskohast lubatud vaid kasahhidel, venelastel ja mongolitel, teiste jaoks oli see koht kinni, tuli kirdest üle minna.
Läksin loodeosast ehk siis läbi Mägi Altai Tashanta-Tshaganuur piiripunktist. Vene poolel ka kohalikud hoiatasid, et välismaalasi üle piiri ei lasta aga tegelikult lastakse küll. Natuke piikide murdmist immigratsiooni ametnikuga oli aga meelehea pakkumine aitab Venemaal alati. Nimelt on see asutus enne piiri ja ilma nende templita piirile ei pääse. Piiriületus oli ise suht vaevaline, sest kogu süsteem toimib väga aeglaselt, mitte nii nagu Koidulas, iga ametnik paneb paberitele oma pitsati või allkirja, igas ruumis on meeletu trügimine, palju on nii nimetatud maamuutjaid (kazahhid rändavad Mongooliast välja Kazahstani), lapsed, vanurid, naised, mehed ja kogu nende maine vara seal õue peal laiali. Maamuutjad on reeglina mikrobussidega, mis on võimatuseni täis topitud nii inimesi kui igasugu pampe ja kola. Aga sain nii sinna kui ka tagasi ja iseenesest minusse suhtumine oli igati normaalne. Aga olla tundide kauppa selle segaduse sees on suht närvesööv. Ja seda küll, et nii venelased kui mongolid ütlesid, et minu pass oli esimene eesti pass nende piiripunktis. Aga kohtasin hiljem mitmeid eurooplasi erinevatest maadest ja ka kahte ameeriklast, kes kasutasid sama piiripunkti nii tulles kui minnes. Tegelikult on see tunduvalt huvitavam kui Ulan Batori kaudu. Nii looduse kui ka inimeste poolest, sest praegu on see piirkond veel suure turisminduse poolt rikkumatta ja ehe. Aga tõenäoliselt mitte kauaks, sest teave, et piirkond on välismaale avatud, on juba euroopasse jõudnud. Ja veel, seda piiripunkti kasutades, tuleb ennast kindlasti Mongoolia poolel Ölgii linnas immigratsiooniametniku juures registreerida. Seegi on terve protseduur, kaks pilti, ankeet ja riigilõiv. Ise plaanin vaikselt uut reisi sinna. Sealne loodus on lummav, sellest ei saa enam lahti, see jääb kummitama. Kõik need hääled ja lõhnad ja mäed ja järved. Ilm muutub iga tunniga, selline tunne, et kividki elavad kogu aeg. Ja meeletu avaruse ja vabaduse tunne. Mina tahan igatahes tagasi.
Ise käisin eelmisel suvel Altais. Samuti võrratu kant. Eriti huvitav oli see, et Altai krais (Katunist läänes) olid mäed paljad, Altai vabariigis (Katunist idas) aga metsased. Paljud pildid Mongooliast meenutasid just Altai krai kanti. Mongoolia olekski huvitav läbida läänest itta või vastupidi. Ootan, ehk läheb peagi vabamaks.
Altai on loomulikult võrratu maa, läbisin selle nii minnes kui tulles aga sellist avaruse/vabaduse tunnet nagu Mongoolias siiski ei tekkinud. Aga kellele ema ja kellele tütar....lõpuks on ju igal pool omamoodi ilus. Samas albumis on mul pildid ka Altai, Kõrgõstani ja Kazahstani kohta.
Lahedad pildid! Kiusatus sinna kanti ka ise seiklema minna suurenes kohe mitme pügala võrra. Reisikirja tahaks küll jah millalgi lugeda.
Istusin just autosse ja hakkan ka sinna kiidetud maa poole liikuma. Eks nais, kas kohale ka jouan… Kui koik onnestub, saab muljeid jagada.
Sai ka käidud. Pistan siia väikese lingi meie tegemistest.
Meil ka hulga erinevaid reise seljataga.See aasta juunis läheme teisele ringile Mongooliasse. Siit saab veidi lugeda meie reisidest http://4x4reisid.blogspot.com/