Lugupeetud Rio de Janeirosse saabujad!

Olen mitmete aastate jooksul Rios elamise ja reisimise järel siin taas pikemaks ajaks paikseks jäänud ning pakun siiasaabujatele võimalust eesti-inglise- ja rootsikeelseks linnaavastamiseks. Eelistan tutvustada just piirkondi, mis tavapäraste Suhkrumäe ja Lunastaja Kristuse horisondi taha jäävad. Seega pakun võimalust sobivas pikkuses ning paindlikuks tutvustavaks jalutuseks just neile, kes otsivad pisut autentsemat ja ajaloolisemat Rio avastamist privaatsemal ja personaalsemal moel. Kohaliku elaniku perspektiiv Riole võimaldab mul püsida ka mõistuspärases kokkuleppes hindade suhtes, mis hotellidest või turismibüroodest ostetuna teenuse kvaliteeti arvestades igasuguseid kõlblikke piire ületavad. Seega on kogu eelmainitu kokkuleppeline nii teile sobiva aja, huvivaldkonna ja hinna suhtes. Võtke minuga lahkesti ühendust kirja teel, aadressil [email protected]

Buzios on kuurort. Seal lähedal, Cabo Frios, tehakse laevasõite saarte vahel, mis päris ilus- kilpkonnad, snorgeldamine jne. Ööelu on Buzios päris korralik. Seal on isegi diskoklubi nimega Pacha olemas. Soovitus- klubisse minnes ära unusta dokumenti kaasa võtmast, ilma selleta uksest sisse ei lasta. Piletid on suht kallid- alates 70 reaalist meesterahvale, naistele võib leida ka tasuta sissepääsu. Turvalisuse koha pealt paistis Buzios muu Brasiiliaga nagu öö ja päev olema- väga turvaline.

Saabusin mõned päevad tagasi Brasiiliast, enne reisi otsisin trip.ee keskkonnast uuemat infot ja ega väga palju uuemat leidnud.

Abiks järgmistele, panen kirja omad tähelepanekud. Kõigepealt viibisin kolm nädalat ja et jääks ka ega olemise nautimiseks, liikusin kõigest Lõuna Brasiilia standard turismiradadel  – Rio – Ilha Grande – Paraty – Foz do Igacu – Curitiba – Morretes – Ilda do Mel – Sao Paolo.

Rios õnnestus külastada Sambadromil karnevali. Karnevali piletite osas - läbi interneti ette ei julgenud osta. Kohapeal Copacabanal pisteti pihku reklaame, kus pakuti pileteid müüa. Hotellis näitasime neid reklaame kohalikele ja küsisime arvamust, et kas tasuks osta. Arvamus oli, et kui reklaamil ei ole edasimüüja kontaktandmeid ei tasu osta, võimalik et saad võltspiletid.

Soovitus oli minna Sambadromile ja sealt ametlikult osta. Läksime päev enne kohale ja loomulikult olid piletid välja müüdud. Samas kassaluugi esine kihas hangeldajatest. Lõpuks sai tehtud nii, et läksin koos ühe hangeldajaga turvameeste juurde, näitasin pileteid ja küsisin, kas on ehtsad. Turvamehe kinnitus, et aus kaup, julgustas hangeldajaga kaupa tegema. Järgmine päev Sambadromile sisenemisel probleeme ei olnud. Ehedama melu nimel vältisime sektor 9t, mis on turistisektor.

Karnevalist veel niipalju, et tegu on terve öö vältava rongkäiguga, algus on väga lõbus, rahvas on elevil, tribüünid laualavad ja tantsivad. Mida aeg edasi seda raskemaks betoonil istumine muutub, rahvas väsib, mõni juba tukastab. Targemad tulevad padjaga. Päris lõpuni vastu ei pidanud.

Ööbimise osas on Rios parim valik Copacabana, päeva lõpuks keerleb suur osa elust Rios rannas käimise ümber ja ei ole mõtet kulutada aega kuskilt Lapast randa sõitmisele. Copacabanal saab viisaka, basseiniga hotellitoa nii 50 -55 euroga. Teine kuulsam rannapiirkond on Ipanema, aga seal on hotellid kallimad. Kui Copacabanat ja Ipanema randa võrrelda, siis Copacabana on pikem, laiem ja minu meelest ei olnud nii ülerahvastatus.  Ipanemal käib enamasti kohalik rahvas, aga see ei ole ka nii, et Copacabanal on ainult turistid.

Randa ei tohi midagi väärtuslikku kaasa võtta, tuleb järgida kohalikku tava – ainuke aksessuaar on ujukad. Rios on täitsa ok, liikuda randa ja tagasi ujukates ja meestel palja ülakehaga. Hotellidest ei ole kombeks rätikuid randa viia. Esimest korda randa minnes ostad rannast 25 reali eest rannalina. Raha ei ole vaja rohkem, kui 50 - 100 reali kaasa võtta. Rannas liiguvad kauplejad, kes müüvad õlut – 5 reali purk, krevetivardad 5 reali tükk, kokteilid – poole liitrise kange ja külma caipirinha saab kätte 8-10 realiga.  Tavapärane on, et esimese hooga küsitakse kokteili eest turistilt 20 – 25 reali, kauple julgelt, mina üle 10 ei maksnud – see on 2,3 euri kokteili eest.

Vaatamisväärsuse osas, kristuse kuju on muidugi kohustuslik, aga ka väga ülerahvastatus. Soovitav on osta pilet internetist ette, millega saad valida, mis kellase rongiga ülemäkke lähed. Üldiselt selles rongi sõidus midagi väga erilist ei olnud. Pilet on 65 reali. Teine variant on minna üles bussiga, kohapeal on vedajad kellelt ostad bussipileti ja sõidad üles.

Kindlasti soovitan minna suhkrumäe otsa, siin on kallim pilet – 110 reali, aga ka sujuvam teenus ja vähem rahvast. Vaated suhkrumäe otsast on kõvasti paremad, kui kristuse kuju otsast.

Rio ja kogu Brasiilia kohta veel niipalju, et liikuda tasub uberiga, mis on vääga odav. Kahe peale tuleb uber vaat, et soodsam, kui bussiga sõita.

Ilha Grandele sõitsime Riost transfeeriga, mõtlesime, et karnevali järgsel hommikul ei viitsi omal käel liikuda. Transfeer maksis 33 euri ja sisaldas hotellist peale korjamist ja kogu liikumist, lõpp-punkt Ilha Grande kail. Koht ise on ilus saareke, mõne väikse asustatud punktida. Ilha Grande osas kirjutatakse, et ATMi seal ei ole ja võta kaasa palju sularaha. Tegelikkus on selline, et igas minu poolt külastatud Brasiilia nurgas eelistas kaupmees kaardimakset, kaardiga saab maksta igal pool  ja sularahas maksmine suuremate kupüüridega on raske. Kohalik rahvas arveldab enamasti kaardiga ja kaardimaksed toimisid kõikjal tõrgeteta. Kaardimakse terminal oli isegi rannalina ja päikseprilli müüjal Copacabana rannas. Mul oli reisi lõpus raskusi, et esimese hooga ATMist võetud sularahast lahti saada.

Ilha Grandelt sõitsime kohaliku praamiga Angra dos Reisi, praami pilet oli 16,50 reali. Angra dos Reis sadama kailt jääb bussiterminal paremat kätt, nii 2,5 km kaugusele. Paratisse saab erinevate vedajatega, meie hüppasime kõige odavama bussi peale – pilet oli vist 17 reali. Selle bussiga oli see häda, et buss toimib nagu linnaliini buss, palju peatusi ja seisukohad.

Paraty oli ka tore väike linnake, kus mõni päev ringi lonkida. Väga lahe oli kohalik kultuurimaja, kus iga õhtu oli kontsert, ühel õhtul sai näha bluusimehi, teisel elektroonilist poppi. Paratist tasub osta päevakruiisi saarestikku. Kruiisi hind oli 50 reali, kestis nii 5-6 tundi ja tegi 5 peatust erinevates randades, saartel. Õlu oli pardal 5 reali, söök 35.

Paratist sai sõidetud ööbussiga Sao Paulosse hommikusele lennule Foz do Igacusse. Lendude kohta niipalju, et siselennud ei ole odavad. Sao Paulo Foz do Igacu maksis 140 euri ots, Foz do Igacu Curitiba 120 euri otsa ja Curitiba Sao Paulo 22 euri.  See viimane lend oli kummaliselt odav, võttes arvesse, et isegi 7 tundi sõitev ööbuss oli kallim. Kõik lennud olid 100 protsendilise täituvusega, seega kindlasti ette osta.

Igacu jugasid on raske kirjeldada, väga võimas vaatepilt. Jugadest 80 protsenti asub Argentiina poolel ja 20 Brasiilia poolel. Soovitan vaadata mõlemat poolt. Brasiilia poolel on kõik väga lihtne, hüpata buss number 120le, mis liigub liinil lennujaam ja jugade külastuskeskus. Turistile on ehk lihtsaim bussi peale saada kesklinnas olevast linnaliini terminalist. Sissepääs parki maksis 70 reali.

Argentiina poole külastamisega saaks ehk ise ka hakkama, aga me otsustasime võtta 85 reali eest transfeeri. Hommikul korjati rahvas hotellidest bussile ja giidi toel asusime teele. Argentiina külastamise osas ka paar täpsustust, LP ja ka kohalik turismifirma esindaja seletas, et Argentiinasse tuleb kaasa vahetada peesod, mille eest osta pargi pilet. Kogu see buss viidi mingisse rahavahetuse büroosse, kus siis kõik endale 700 peesot vahetasid. Argentiina jugade juures avastasin, et piletit saab väga edukalt osta ka kaardiga. Olemas oli ka ATM. Mis eesmärgil see rahavahetus oli jääb selgusetuks… Piiriületuse kohapealt niipalju, et Brasiiliasse on sisse ja välja saada väga lihtne ja kiire. Argentiinasse sisenemine oli aga väga aeganõudev, kuigi ma ise ei pidanud midagi tegema või oma nägu kellegike näitama, võttis see passide vormistamine aega nii 1,5 tundi. Giidi sõnul pidi see Argentiinaga tavapärane jama olema. Tõenäoliselt saab üksi minnes kiiremini üle piiri, aga siis pead ise bussidega seiklema. Piirilt on jugade juurde päris pikk maa.

Argentiina poolel on jugade juures kolm matkarada – alumine, ülemine ja saatana kurk. Enamus inimesi üritab kohe minna saatana kurgu juurde, kuhu podistab elektrirong. Rahvast on palju ja ooteaeg rongile võib olla tund aega. Pigem minna jala kõigepealt ülemisele rajale, mis võtab nii 1 tund. Ülemine rada tehtud, minna jala saatana kurgu juurde – matkarada liigub raudtee kõrval, ülemise raja juurest on saatana kurgu raja algusse nii 2,5 km. Saatana kurk on tõesti võimas vaade. Nüüd oleks aeg jalga puhata ja tasub ette võtta rongi sõit alumise raja algusse. Alumise raja alguses on ka kohvik ja pood, kust saab väheke kosutust võtta. Peale kahe esimese raja külastamist on see alumine suhteliselt igav vaade, et kui aega napib siis millestki ilma ei jää.

Edasi sai lennatud Curitibasse, kust oli plaan sõita Sierra Verde retrorongiga Morretese nimelisse linnaksesse. Paraku selgus kohapeal, et rong liigub praegusel aastaajal ainult nädalavahetustel. Mis seal ikka, sai ostetud bussipilet ja bussiga seal ära käidud. Jälle ilus linnake, aga ilma rongita jääb midagi puudu.

Morretesest liikusime edasi Pontal do Suli, kust võtsime praami Ilha do Mel saarele. Seda kohta kiidan väga, olen palju randu üle maailma külastanud, sealsed tekitasid üle pika aja wow tunde. Saar ise on väike, kahte saare asustatud punkti ühendab 6 km matkarada, mis on kohati päris raske läbida, eriti keskpäevase päikesega.

Viimase punktina saabusime Sao Paulosse, kust ootas tagasilend Euroopasse. Sao Paulo osas on minu arvamus, et turistina seal väga midagi teha pole. Et mitte liiga teha, siis väitetakse, et Sao Paulos on Brasiilia parim toit ja pean ütlema, et söögikohad serveerisid seal tõesti suurepärast toitu. Sao Paulos sai tunda, mida tähendab suurlinna liiklus ja ummikud. Kesklinnast lennujaama on ca 30 km, olime ummiku probleemist teadlikud ja asusime uberiga lennujaama teele 4 tundi enne väljasõitu. Seda 30 km, läbisime 2,5 tundi. Lõpus hakkas juba selline nukker tunne tekkima, et kas ikka jõuab… Minu soovitus oleks vältida lennujaama minekul maapealset transporti ja kasutada metrood. Ise ei sõitnud, aga lugesin, et metroo viib kuhugi lennujaama lähikonda ja sealt siis võtta viimaseks otsaks uber.

Kokkuvõtteks, Brasiilia on tore maa, mingil määral sotsiaalmajanduslikus arengus Eestiga samal tasemel – tugev majanduslik ebavõrdsus, kodutud tänavatel. Suur äpi vaimustus, käsitöö õllede leiutamine, kaardimaksete võidukäik. Inimesed on väga avatud ja sõbralikud, ei maksa karta, et ilma portugali keelt oskamata hakkama ei saa.

Turvalisuse koha pealt võin kinnitada, et seal, kus mina käisin mingit ohtu turistile ei tundnud. Ei olnud nii, et keegi paneb kohe amigole silma peale. Politseid oli igal pool piisavalt. Kodutud küsivad küll raha, aga ei ole agressiivsed. Jutt sellest, et pimedas ei tohi Copacabanal olla ei ole päris tõsi, rand tühjeneb alles nii 9 paiku õhtul, ehk peale seda võiks seal enam mitte jõlkuda ja promenaadil jätkub elu vähemalt keskööni. Copacabana linnaosa õllebaarides jätkus sumin nii 2ni öösel. Peale seda saabus tõesti vaikus. Jutt sellest, et pimedas autod enam foori taga ei peatu ja kõik kimavad elu eest ei vasta keskklassi linnaosades tõele, punase tulega jäädi ka keskööl seisma ja lasti inimesed üle tee. Minu arusaamisel peab turist vältima kahte asja – ära vii midagi väärtuslikku randa, sel juhul pole sult ka midagi varastada. Ära mine slummi uudistama, see on pahanduse otsimine. Vestlesin ühe seiklejaga, kes läks omal käel slummi uudistama ja sattus püssimeestega kokku. Sai küll tulema, kuna talt midagi võtta polnud, aga ebameeldiv kogemus ikkagi.

Transport on korraldatud suurepäraselt, kõikjal toimis nii bussi, kui metroo liiklus. Lennukid lendasid graafiku alusel – LATAM ja AZUL millega mina lendasin lennukid olid igati korralikud. Tallinnast startivate tikutoosidega seal ei lennata.

Söök ja jook olid ka väga head. Brasiilias on levinud buffe tüüpi toidukohad, kus maksad kas 100 grammi või fikseeritud hinnaga. Enamik buffeesid serveerid väga head toitu. Hinnad olid seinast seina - bluffe, kus oli grillmeister, kes grillis värsket kala ja veiseliha, oli 100 grammi hind 6 reali. Curitibas sai külastatud buffeed, kus fikseeritud hind oli 12 reali inimene, ei olnud ka paha söök.

Grillitud picanha – 700 -800 grammine tükk -  maksis Rios 95 reali. Foz do Ihacus 600 – 700 grammine tükk 50 reali.

Õlledest on levinumad Brahma, Skol,  Antarktika, Bohemia. Bohemia on selline humalasem, rohkem Euroopa maitsega, aga ka kallim. Õlle hind on poes nii 2,3 reali 0,33 purk. Õllebaaris nii 8 reali 600 m pudel. Suhkrurooviin 51 blanco ehk valge maksab nii 9-10 reali liiter. See valge sobib ainult kokteili. Tume 51, maksab 13-14 reali pudel ja see on juba väga hea jook, mis sobib juua ka puhtalt.

Nüüd sai pikalt kirjutatud, ehk on kellegike sest ka abi.

 Hinnad realides suhtkoht samad kui sai veidi üle kahe aasta tagasi seal käidud. Positiivne praegusel hetkel loomulikult see, et reali kurss on euro suhtes 20% languse teinud.

Tere rahvas, loen siit foorumitest et autoga reisimine on suht keeruline ? oskab keegi asjalik anda nõu kui hull see siis on, ise trippinud tsikli/autoga enamus aasia riikides ja aafrikas ka. Kas on siis asi hullem kui nt. vietnamis või zansibaril ? Linnades on taskuvargad jne. aga kui trippida mööda maapiirkondi, kuidas ohutusega lood on ?