Tere!
Oli plaan reisida perega suvel autoga Horvaatiasse, kokku reisi kestvus koos sõitmisega 10 +1-2 päeva aga vaadates praegu toimuvat kütusehindadega oleme hetkel dilemma ees. Plaan oli augustis teele asuda, seega reisini on veel piisavalt aega. Sirvides siin tripis olevaid lendude sooduspakkumisi, on tekkinud ka mõte osta hoopis lennupileteid kuhugi vahemere äärde ning rentida kohapeal auto. Oleme vaadanud nii Horvaatia kui Hispaania suunal neid pileteid.
Uurin kas keegi on samasuguse dilemma ees ning mis arvamusel ollakse? Kas on oodata, et lennupiletite hinnad võivad samuti kütusehindade üldise tõusu puhul tunduvalt kõrgemaks minna?
Sõidan samuti liisingus oleva autoga. "Tänu" koroonale, kodukontoris istumisele ning üle Eesti sugulaste-mugulaste juures mitte käimisele on aastane läbisõit oluliselt vähenenud, liisingulepingu järgselt lubatust vähemalt poole vähem. Seega 6 - 8 tuhat lisa km aastas on majanduslikult igati õigustatud.
Paljudel automarkidel on üle EL kehtiv garantiiremondi võimalus, seega ma küll ei karda igal aastal Euroopas käia.
Vanemate masinatega on lugu keerulisem! Mul läks kunagi P - Norras plastikust termostaadi koda liimikohast pooleks. Loomulikult autoabi kutsumine, mis oli kohutavalt kallis ca 100 km kaugusele auto hotellini viimiseks (ühtlasi ka lähim linn). Seal sain hotelli omanikult kohe pragada ja mitmetes asjades hea koolituse, esimesena " et, milleks oli mul vaja kutsuda äraveoks sõiduk Autoabi kaudu?" Teiseks, mul oli ju kehtiv leping (broneering) sõlmitud hotelliga ning oleksin pidanud talle helistama ja rääkima juhtunust. Ta oleks mulle ise organiseerinud abi, mis oleks tõenäoliselt maksnud ca 5 korda vähem! Täiesti usun teda, sest samal tänaval, paari maja kaugusel seisis kogu aeg väiksemat marki evakuaator. Õhtul rääkis peremees mulle veel paljudest autoreisimisega seotud võimalustest - seadustest, seda esmajoones Norras.
Uue termostaadi koja tellimisega (väike teeninduspunkt oli tanklas olemas) oleks kulunud ca nädal, kuid üks kohalik mees tegi mu autole alumiiniumist ise uue ja kokku pani 100 euro eest paika ka!
Mul selle autoremondiga meenub üks lugu, reisil olles..
Kui koroonat veel ei olnud ja elu oli lill, reisisin ma palju mööda Euroopat autoga ringi, ja kogu aeg ühe sama autoga - Mazda 5.
Väga mugav vedrustus, kõrge isteasendiga, mahukas.. Xenon tuled, DVD-mängija tagaistujatele, kliimaseade, istmesoojendused, vihmasensorid ja muud vidinad, sisuliselt omaaegses tippvarustuses, aga auto oli siiski vana, aastast 2006.
Läbisõiduga odomeetri andmetel 250 000+ km, tegelikult ilmselt kaks korda rohkem.
Aga oli/on uskumatult töökindel auto, sai sellega sõidetud (täismassis) mööda Ukraina uskumatult auklikke teid; Norra mägedes, Venemaa avarustes ja otsapidi ka Prantsusmaal, Saksamaa kiirteedel, rääkimata siis juba (talvel) Soome põhjatippudest või Poolast-Saksamaast. Pikim trip oli 7500 km, läbi 15 Euroopa riigi. Mitte ühtegi probleemi.
Aga sellel vanal ja odaval autol oli üks suur eelis - ma millegipärast üldse ei muretsenud selle auto pärast. Muidugi oli (ja on siiani ) sellel autol ka kaskokindlustus peal, aga mul oli ka mingi arusaamatu usk selle auto töökindlusesse. Nagu parim sõber oleks olnud..
Ja kui siis ükskord ma Leedus kogemata ühest kanalisatsioonikaevu mõõtu löökaugust läbi sõitsin, läbis autot meeletu lööklaine ja tagumine amort lõi rattakoopa pleki sisse augu, nii et amort turritas koos amordipadjaga pagasnikusse sisse.. Päris sürr vaatepilt.
Üks igavene kolin sellega kaasnes ja edasi sõitmine oli küll võimalik, kuid mitte meeldiv (ja ilmselt ka mitte ohutu). Maandusin siis lähima, teeäärse Leedu garaažitöökoja ees, ja viisin oma auto sinna remonti.
Remont nägi pehmelt öeldes välja nii, et rattakoobas kisti seestpoolt isolatsioonist lahti, keevitati rattakoopa külge raudarmatuurist rist (kuna rattakoopa plekk olevat "pehme"), sinna raudarmatuuri risti külge keevitati (!) omakorda amort ja asi oligi korras. Veerand tundi sädemeid, kärsahaisu, tehniliselt robustne ja väga inetu töö ning maksis 20 eurot, kuid asi töötas!
Ja muuseas, töötab siiamaani, läks isegi ametlikust ülevaatusest hiljem puhtalt läbi.
Kusjuures, kasutan seda autot siiamaani aeg-ajalt, kuigi reisimas ei saa hetkel käia, vaktsineerimisreeglite tõttu. Ja see ilgelt kole töö, see meenutab siiani mu reisi läbi Euroopa, ja ainult positiivses võtmes.
Mul ei ole ühtegi etteheidet, ma olin väga õnnelik (20 eurone arve ja ma sain edasi sõita) ja ma olin muretu. Nagu mu autogi. Ma olin tol hetkel tõesti õnnelik.. Elu oli ilus ja lill..
Jutu mõte on aga see, et sellised elamused ja kogemused teevad need reisid minu jaoks mälestusväärseteks.. Ma mäletan siiani seda reisi, nagu see oleks toimund paar kuud tagasi...
Mul on küll ka teine, palju uuem auto, kuid ka oma järgmisele reisile läheksin ma ikkagi sellesama Mazda 5-ga, mis on mind ustavalt sõidutanud läbi mitmekümne Euroopa (ja Venemaa) riigi ning mis on kuulsate Leedu keevitajate käe alt läbi käinud. Läbisõitu nüüdseks "ametlikult" 340 000 km, aga peale 6-kuulist talvel seismist käivitus kevadel esimesest pöördest..
Kui ainult see sõda ja koroona läbi saaks - kas keegi üldse enam mäletab, kui lihtne oli elu 3 aastat tagasi? Kui kevad oli kevad ja suvi oli tulemas - koos kõikide oma reiside ja seiklustega..
Nostalgia, mis muud. Igatsen neid aegu, enne koroonat.
Mujal Euroopas enam selliseid kodukootud lahendusi ei pakuta. Neid vanakooli mehi, kes kehvades oludes sit...st saia pidid tegema jääb järjest vähemaks. Kui reede hilisõhtul Kaunases genekas otsad andis, tuli kohaliku autoabi mehaanik. Iga teine mees oleks käsi laiutanud ja soovitanud hommikul poest uued harjad osta. See vana mõtles natuke ja otsis välja suvalise kiudjuhtme ja punus selle abil harjade juhtme tiba pikemaks. Keeras kokku ja pakkus, et mingid paar päeva peab vastu ja järgmisel nädalal vaadake kusagilt siis uued ka. Teisipäeval Poolas saigi uued ostetud. Ilmselt oleks see kodukootud lahendus veel mitu kuud töötanud.
Kunagi 1990 sõitsin Ukrainas auto pilbasteks. Ise süüdi polnud ja hea, et ellu jäin. Telefonisidet pole, abi pole. Tol hetkel oli ikka seis väga lootusetu. Õnneks oli Toyota kaubik ja mootor sai ainult natuke pihta, kuigi kõrvalistuja kohal oli esiklaas vastu istet. Kuidagimoodi saime autol esirattad liikuma ja mingi kohalik bussijuht vedas mind 10 km paela otsas lähimasse linna. Lõpuks pakkus ka oma kodus öömaja ja süüa. Seal kaevanduslinnas otsiti mulle pool päeva testrit, et saaksin autos mingigi voolu taastada. Kuna elektroonika oli armatuurlaua taga, siis tuli kõik uuesti vedada. Kolm päeva pusisin aga lõpuks ma Eestisse tagasi jõudsin. Nüüd tagantjärgi on täitsa nostalgia meenutada, millise sita seest on võimalik välja tulla. Ukraina perega suhtlen siiani. On ikka häid inimesi.