Et, asun siis L-Ameerikas, sellises ilusas kohas nagu Peruu ja tahaks infot selle kohta, et kui raha on mingite "karvajalgsete v2rdjate tolguste" p2ras pihtapandud, et kuidas siis edasi k2ituda, ma m6tlen, et kui sul on taskus 30$ ja pass, et mis n6u sa annaksid, ise m6tlen, et kuskil siin Peruu l2hedal pidi prantuse leegion olema, et seal saab elada ja raha teenida.....et andke n6u, mingit abi ma ei oota, aga tahan infot
seal peaks kuskil olema mingi eesti saatkonna taoline asjandus... Või eesti lähinaabri saatkond, soome või midagi, sealt pekas saama abi.
Kui raha vaja siis perekond/tuttavad ehk aitavad, seda saab ju tänapäeval krips-kraps läbi traadi saata Western Unioni vms abil.
On olukord ikka väga hull. Peruu ei ole Euroopa ega Egiptus, võõras maa võõraste kommetega. Loomulikult võiks seal raha teenimiseks tööd teha aga... Palk mida makstakse on väike, eeldaks hispaania keele oskust ja tööpuudus on neil ka suur. Seega leida endale päeva-paariga mingi töökoht ja ulualune, võimatu missioon. Kujutasin ennast sellesse olukorda ette, ja tulemuseks oli ikka väga nadi situatsioon. Hea et vähemalt pass on alles. Ja arvan, et rebaseonu soovitus Western Unioni kaudu raha saata on samuti hea lahendus. Ma ise ei ole seda kunagi kasutanud, vast keegi kes on, seletab siin täpsemalt. Ja tuleb minna ikkagi mõnesse EU riigi saatkonda Limas. Sealt saaks ka mingil määral abi, lohutust. Kuna aga Peruugi on suur riik, ja kui ebameeldiv intsident juhtus kusagil Limast kaugel, siis peaks tõenäoliselt jõudma kuidagi Limasse.
Tegelikult asi naljast kaugel. Kui sul tuttavaid või peret pole kes saaks sulle raha saata, siis istu maha, suitseta hempi või tõmba paar triipu imeodavat ja suht puhast kokat ninna ja mediteeri. Mõtle hästi järele mis sa oma eeloleva eluga oled otsustanud peale hakata. Ehk on tegu sümboliga. See millegi suure ja uue algus. Kas oled kaalunud varianti, et loobud kõigest eelnevast ja alustad nullist. Elad hipi elu ja naudid lihtsalt elamist. Mingil hetkel lööb valgus tunneli otsas särama ja sa teed täpselt seda mis sulle on meelejärgi. Mul juhtus eelmine aasta samuti Peruus üks kentsakas lugu. Olin oma tüdruksõbraga/elukaaslasega imeilusal Peruu reisil. Kaisime siin ja seal ja veetsime 3 nädalat superkena elu. Ühel päeval sõitis ta lihtsalt minema. Olin Limas, kogu illusioon PIHTA PANDUD! Tühi. Elasin 2 kuus Peruus ja mõtlesin, et mis nüüd edasi saad ja välja mõtlesin :) Ainuke erinevus oli, et mul oli raha. Pole hullu, pea püsti! Kui oled positiivne tegelane ja hea südamega tuleb kõik hea sinu juurde. Usu mind mees! Tööd raske saada ja teeniksid ehk 10 dollarit päevas. Eks ise otsustad kuhu su jalad sind viivad.
Que tengas mucha suerte!
Valge inimesena peaks päris lihtne olema tööd saada. Kõikvõimalikud baarid ja klubid, inglise keele eratunnid. Muidugi oleneb, kui hästi sa hispaania / inglise keelt oskad! Mis tööd sa muidu kodumaal teinud oled? Edu !
Küsimus ongi ju selles, mida sa TAHAD edasi teha? Kui su soov on jõuda võimalikult kiiresti ja turvaliselt tagasi Eestisse, võta ühendust suvalise (kultuuriliselt või geograafiliselt lähima) Euroopa Liidu saatkonna/konsulaadiga ja palu abi. Sealtkaudu ja koostöös EV välisministeeriumiga aidatakse organiseerida su tagasitransport. Reeglina peavad omaksed selleks puhuks andma mingi kulude katmise garantii vms. Teine sarnane variant on jah WU-ga raha saatmine. Kui aga sinu soov on sinna jääda edasi uitama, siis omalt poolt on mul raske edasisi soovitusi anda.
ajeee....no igastahes praegu on mul OK, elu on siin ikka kuradi vaene ja inimesed on ka nagu nad on, moned on sobralikud ja teised jalle mittesallivad, ehk nii nagu igas uhiskonnas, valge gringona ma hakkan tasapisi juba kahetsema, et ma nii valge olen, tunnen siin end nagu eksponaati ja kord paevas tekkib paratamatult selline tunne, et miks ma natuke nende varvi ei ole...igastahes, vahepeal ma motlesin, et koige parem koht alustamiseks oleks siin ehk moni kohalik loomaaed, kuskil puuris kus inimesed saavad mind raha eest vaadata :)) ok nali naljaks, aga muidu on elu siin tegelikult suht huvitav, alles moni aeg tagasi oli siin maavarin, ehki nii nagu kuulsin oli selle tsenter ca 170km eemal, siiski ka Limas oli seda paris tugevalt tunda ja kuigi minule see tundus suht huvitav, oli tanaval palju inimesi kes sibisid edasi tagasi nagu peata loomad ja husteeritsesid, kohalike sonul igastahes viimane tugevam maavarin oli siin ca 13 aastat tagasi. Nadal hiljem peale maavarinat sai igastahes kohaliku sobraga soidetud Tacnasse (asub Boliivia piiri juures) ja vaatepilt mida me nagime keset teekonda oli suht dramaatiline, mida ligemale me maavarina tsentrile( ja ka Tacnale) joudsime, seda rohkem oli kokkuvarisend maju...naiteks uks suurem linn kus me vahepeatuse tegime, seal oleks voinud allesjaanud elamuid uhe kae sormedel kokku lugeda ja palju oli ka neid kes oma uueks eluasemeks telgi valind (loodan, et ajutiseks), igastahes niigi vaene uhiskond sai suht ranga hoobi sellega ja egas tea kui kaua voib kesta, et elu jalle normaalses tempos kulgema hakkab.
Sai ka tutvutud uhe 18 aastase tudrukuga kes oli parit Ecuadorist ja parasjagu puhkusel Peruus (minust aasta noorem) ja paistis, et minusugune gringo pakkub talle palju huvi ja kuigu mul polnud taskus punast krossigi, veetsime uhe toreda ohtu baaris, seda loomulikult tema raha eest (nii piinlik kui see ka mulle ei tundunud)...aga uks hetk joudsime ka selleni, et mida ma siin teen ja kuhu jargmiseks lahen...ja eks ma siis seletasin temale millise supi sisse olen sattunud ja kuidas asjalood on ja suureks ullatusek, tehti ettepanek koos temaga Ecuadori minna ja tema sonul edasine on lihtsalt saatus...
eks nais mis elu toob...
paikest koigile!
Ehk on ka abiks www.hospitalityclub.org kui oled rahatu ja öömajatu, isegi koos uue naistuttavaga?
Hästi positiivne oli Sinu viimast kommentaari lugeda! Tore, et kellegi leidsid, koos on alati lihtsam kui üksinda. Nautige elu ja lõbutsege seal kaugel kuuma päikese all! Kuidagi saab alati hakkama, lihtsalt lootust ja eneseusku ei tohi kaotada! :)))