Elementaarsest riietumisest etenduse külastamisel

Üldiselt olen ma tolerantne inimene ning saan aru, et inimestel võib olla ainult üks või mõni korrektne riietusese. Sestap ei häiri mind, kui inimesed tulevad teatrisse teksastega ja kampsunitega, olen tudengina ja ka hiljem ise selliselt käinud. Aga kusagil on piirid. Eile käisin Laitse Graniitvillas vaatamas Eesti Draamateatri "Saatuse heidikute kuud", etendus toimus siseruumides ja vaatajad istusid sisuliselt laval. Kuna kohad polnud määratud, siis igaüks istus sinna kus sobivaks pidas. Otse esimesse ritta minu vastu istus meesterahvas, kes kandis lühikesi pükse ja varbavahesid. Vähe sellest, mugava asendi otsimisel hargitas ta end meetrilaiuseks või siis pani jala üle põlve. Kuna tema jalad olid nagu lavakujundus ja asusidki laval, siis see kohutavalt häiris. Ma saan aru, et tulid suvilast ning rohkem riietust polnud, ole siis hea ja istu kuhugi taha (kohti oli) aga ära palun tule esiritta sellisena ning ära hargita seal end. See on selline sisemise kultuursuse küsimus, umbes nagu see, et me ei tärista mopeediga täisgaasil elamute vahel, eriti öösiti.

0
0

Tegelikult on küsimus ju ka austuses näitlejate vastu. Ma sattusin talvel Draamateatrisse koos motoseltskonnaga, kes olid kõik jätkuvalt nahkriietes. Kusjuures õues oli põlvekõrgune lumi, seega mootorrattaga nad kohale ei tulnud. Pani ikka mõtlema küll, kas teatrikülastamise ajaks võiks need nahkriided millegi muu vastu välja vahetada või mitte (et siis nagu elustiili küsimus).

0
0

Eks see kriitika käib paljude ürituste kohta ja mõnikord võib see olla ka mõlemapoolne. Ka eraürituste kohta, kus peoperemees või -perenaine on näinud palju vaeva, et luua pidulikkust. Samuti puudub paljudel riietustunnetus perekondlike ürituste (pulmad, matus) suhtes.

Näiteks mind häris väga "Vabaduse laulul" esinenud laulja Kerli kostüüm, kui ta esitas koos Rein Rannapiga isamaalist laulu «Eesti muld ja Eesti süda». Oleks võinud selleks lauluks kostüümi konteksti sobivama riietuse vastu ära vahetada.

http://www.ohtuleht.ee/440237

0
0

Kuhumaani te üldse tahate inimeste käitumist raamidesse suruda? Teatud piirist alates muutub asi jaburduseks, millel pole mingit mõtet. Näiteks istumisasend teatris. Oh, mullegi on üritatud pähe taguda näiteks seda, et teatris istutakse sirgelt, käed põlvedel - "muud asendid on matslikud". Jabur ju. Minu arvates peaks piisama, kui ollakse vaikselt, ei nügita naabreid ega tekitata tugevaid lõhnu. Sama teema on riietusega.

Ma olen kohanud küllalt isikuid, kelle meelest elu ongi 1 suur kohustuslik rollimäng, kus kõik asjad on kindlalt paika pandud. Nende arvates ei tohi inimene mõtelda, vaid ta peab mängima kusagilt etteantud rolli isegi üksi kodus viibides. Asja juurde kuulub ka oma "tõdede" levitamine vahendeid valimata ja ignoreerijate alavääristamine.

Pange lõpuks paika see piir, milleni on vajalik inimest raamidesse suruda. Muidu võibolla jäämegi neid jaburaid "eetikateemalisi" kaklusi pidama.

1
0

Eks ta ongi selline kasvatuse ja sisemisekultuursuse küsimus, ma ei arva et selle jaoks peaks hakkama reegleid kirjalikult paika panema. Aga rollimäng on hoopis midagi muud.

0
0

Ka mina olen seda meelt, et inimesei ei tohi raamidesse suruda ja nad peavad tundma end vabalt. Eriti jube oli olukord vene ajal. Kuigi meil oli töörahva riik, ei lastud mind tööriietes teatrisse. Mida ma oleksin siis pidanud kandma. Kas kapitalistikust maailmast pärit frakk oleks olnud sobilik töötavale nõukogude inimesele, töörahva riigi esindajale. Mitte väga ammu tahtsin minna ooperit vaatama, kuid mind saadeti ukselt minema ja lubati kutsuda politsei kui ma veel kord oma nägu näitan. Esiteks. Ma ei saa aru, mis neil oli minu jalatsite vastu. Täiesti korralikud kirsad. Teiseks hakkasid nad irisema minu riiete üle. Küll olevat maika võidunud ja lillelised kaltsooned pesemata. Läks eelmine õhtu õlut peale, mis siis. Kelle asi see on. Tagant poolt oli püksid ju puhtad. Pealegi, pole see nende asi kus ma käsi hoian. Hoian ma käsi väljaspool või seespool pükse. Taskuid ju neil pole. Kuhu ma peaksin siis käed toppima kui ma olen harjunud käsi tasskus hoidma. Kodus ma käin nii ja ükski naaber ei köhi. Enne kui Eestis pole õpitud austama inimõigusi, mina enam teatrisse ei lähe.

0
0

Toivo, sind poleks vanasti Nu Pogodi pükstes Kännu Kukke ka lastud :) Kodus võib ju käia riides täpselt nii nagu tahad. Ma momendil köhin küll, sest mulle ei meeldi eaka naabrinaise roheline heegeldatud müts ja potisinine kittel, mis tal õues seljas on, aga ega siis ma neid tal seljast ja peast ära rebima lähe, kuna õhtul ta paneb oma popi krempleenkleidi selga ja käekoti käevangu ning siis on hoopis kenam vaatepilt kui ta bussi peale asub tatsama :)

0
0
Lennupakkumised
Reisikaaslased