Kui kellelgi on plaanis Etioopia reis ette võtta, siis ehk on teile sellest infost abi. Jaanuaris-veebruaris reisisime kaheksakesi Etioopias. Jäime ülimalt rahule. Vaheldusrikas ja maailmapilti avardav kogemus. Kohal olime 4 nädalat, kõik kulud kokku inimese kohta ca 2500€ (lennud sinna ja tagasi, kohalolek ja muud kulud).
Teekond: Addis Abeba – Gondar – Siemeni mägede Rahvuspark – Axum – Yeha – Nagash – Tigray kivikirkud – Mekele – Danakili alang ( Ahmad Ala, Erta Ale vulkaan, Dallol-i geotermaalala, Asale järvest soola kaevandamine)– Mekele – Lalibela - Kombolcha - Addis Abeba –– Tiya steeliväli - Arbaminch – Chancha (tsemay hõim )- Chamo järv – Jinka - Mursi küla – Keyafer-i turg – Ari hõimu küla - Turmi - Hammeri külas meheks pühitsemise tseremoonia (pullihüpped) – Omorate (karo hõimu küla) – Turmi turg – Arbaminch – Nazareth – Suure Riftioru järved – Harar – Dire Dawa – Addis Abeba.
Saabusime Timkat-i ajaks – 19.jaanuaril ning seetõttu saime osa sellest suurejoonelisest üritusest, 20.jaanuaril saime jälgida Timkat-it ( ehk Epifaaniat) ka Gondaris. Täiesti ennenägematu pidustus. Kui kellelgi on plaanis sinnakanti minna, siis soovitan rihtida selleks ajaks. Reisi planeerisime küll ise, kuid selle teostamiseks kasutasime kohalikku reisikorraldajat, kes võttis arvesse kõik meie soovunelmad ja lisas enda poolt nii mõndagi. Reis oli väga hästi korraldatud, kõik sujus, kokkulepped pidasid, hotellid olid parimad, mis antud reisil ja sellise raha eest saada oli võimalik. Hakkasin asju ajama möödunud aasta juulis. Kõigepealt tudeerisin LP-s kirja pandut, otsisin internetist, lugesin selles foorumis kirjutatu tähelepanelikult läbi – tänu kõigile jagajaile! Tasapisi tuli pilt ette ja teadsin, mida tahta. Tekkis tunne, et seekord tavapärane toimimine (lähme kohale ja vaatame, mis saama hakkab) pole hea mõte. Kirjutasin 35-le Etioopia reisikorraldajale, seletasin ära mida soovin, kui mitu inimest, küsisin hinda. Vastuseid sain paarikümne ringis, kiiremate hinnad olid šokeerivad, küsiti 6500 USD näost. Osad keeldusid kategooriliselt Danakili minemast, osad tahtsid selle eest hingehinda, osad väitsid, et sinna ei lubata. Lõpuks jäi sõelale Rainbow Exclusive Car Rental and Tour Service http://rainbow.midroc-ceo.com/ , kellega suutsime hinna kaubelda 1800€ inimese kohta. Tagantjärele mõeldes oli õige, et varakult sai hakata asju ajama, sest nii jäi piisavalt kauplemisaega, läbirääkimistega jõudsime lõpule oktoobris. Reisisaatjaks oli Fasil Abebe [email protected] , kes oli ülipüüdlik ja tegi kõik endast oleneva, et reis sujuks. Hind kujunes oodatust madalamaks seetõttu, et olime kaheksakesi, näiteks neljakesi oleks asi olnud märksa kallim. Selle firma plussiks on ka asjaolu, et muuhulgas tegelevad nad autode rentimisega, mis tähendab, et neil on korralik autopark. Kuna meid oli nii palju, siis pakuti reisiks bussi (džiipidega sõitsime vaid Danakili alangul, kus muuga pole võimalik liigelda), kus oli mugav, sai laiutada, ringi kõndida ja isegi pikali visata. Selle raha eest pakuti: buss koos hästi toreda bussijuhiga; kõik masinatega seotud kulud olid hinnas; reisisaatja, kes oli ühtlasi ka giidi eest; kõikide vaatamisväärsuste sissepääsutasud; kõikide huviväärsuste juures kohalik giid; Danakili alangul 3 džiipi; Siemeni mägedes ja Omo orus relvastatud saatja; Danakili alangul relvastatud politseinikud; kolm korda päevas süüa – vägagi korralikes kohtades, kusjuures lõuna- ja õhtusöök olid a la carte; joogid olid ka hinnas ja isegi kogu reisi kestel vesi, alkohoolsed joogid olid meie mureks; hotellid olid head, kahesed toad, ühtegi kirpu keegi reisi jooksul ei märganud; Siemeni mägedes ööbisime 2 ööd telkides (telgid, madratsid, magamiskotid olid hinnas – kõik puhtad ja korralikud) ja Danakili alangul ühe öö onnides, kaks ööd tähistaeva all voodites; hinna sisse käisid ka koormamuulad mägismaal ja kaamelid Danakili alangul; kui keegi tahtis jalavaeva muulaga vähendada, pidi selle eest ise maksma (odav oli); mägismaal oli kaasas kokk ja Danakili alangul teine kokk, kes olid tõesti head oma alal; välitingimustes telkide püstitajad ja mahavõtjad, madratsite ja magamiskottide rullijad ning koormategijad; mägismaal aeti hommikuti näopesuks isegi vesi soojaks, et mõnusam oleks, hommikuti küpsetati pannkooki ja peale rasket päevateed oli laagris ootamas kastitäis külma õlut – kuidas nad selle sinna toimetasid – ei tea (õlle eest tuli muidugi endal maksta, aga see polnud kallim, kui mujal). Hoolitseti meie eest tõesti südamest.
Hinnas olid ka kaks siselendu, sest vastasel korral poleks me jõudnud kõike näha: Addis Abeba – Gondar ja Dire Dawa- Addis Abeba. Addis Abebas oli eraldi buss, sest meie bussijuht pidi teekonda alustama kaks päeva enne meie tulekut, et õigeks ajaks Gondar-isse jõuda ning Dire Dawa-st hakkas ta Addis Abeba poole sõitma siis, kui meie lennuki peale istusime. Tulekul oldi meil lennujaamas vastas ja minekul viidi tagasi. Enne seda õhtul lahkumispidu, mis tundub, kuulub igasse programmi.
Kolmel korral tuli juurde maksta. Lalibelas olid kirikuvaatamise piletid just kallinenud ca 25€ võrra; Turmi lähedal mehekspühitsemise tseremoonia oli tasuline, programmis seda polnud, kuna polnud aimugi, kas selline asi meie kohaloleku jooksul toimub. Mursidest tahtsime filmi teha ja see oli eraldi hinnaga. Üksjagu raha kulus ka meeleheaks – igaüks tahtis peale teenuse osutamist midagi saada. Grupi peale polnud see märkimisväärne raha, kui oleks olnud vähem rahvast, oleks rahakott rohkem kannatada saanud. Pildistamise peale kulus birre üksjagu.
Mõned pildid riputasin oma kodulehele : http://www.elumuster.ee/galerii/etioopia . Meie grupile oli Etioopia reis väga elamusterohke ja huvitav – soovitan! Kui tekkis küsimusi, vastan meelsasti. Kui oskan.
Huvitav reis teil. Tahtsin küsida seda, et miks teil oli vaja relvastatud saatjaid osades kohtades? Ise olen käinud mõne aasta eest Omo kandis (ka murside juures), kuid mingit relvastatud saatjaskonda ei olnud vaja. Kas see oli kohalike turismifirmade nõue või on olukord läinud riigis rahutumaks?
Kõik relvurid organiseeris meie reisifirma ja ma ei teagi, kas see on nõue või ettevaatusabinõu. Kuigi vaevalt reisifirmad hakkavad püssimehi palkama lihtsalt atraktiivsuse mõttes, kõik tahavad ju kulusid kokku hoida, küllap ka nemad. Omo orus, täpsemalt Mago Rahvuspargis, murside külastamisel anti üks püssimees kaasa, mujal sealkandis mitte. Ei oska öelda, kas see on lihtsalt kohalike scoutide rahateenimise moodus või on selleks ka vajadus. Igatahes mursid ülearu sõbralikud polnud, enamikul meestest olid Kalašnikovid kaelas, käitusid üsnagi agressiivselt. Pealegi olid nad juba hommikul vara puskaripudelist ergutust saanud ja mitte ainult mehed. Igatahes läbirääkimised filmimisloa saamiseks kestsid ligi tunni ja läksid üpris kärarikkaks. Raha osati küsida hästi ja vaatamata birridele päädis aktsioon sellega, et naised-lapsed aeti küla keskele kokku ja lubati 10 minutit istuvaid inimesi filmida. Meid see muidugi ei rahuldanud, aga kaubelda ei andnud. Omandasin puusalt „tulistamise” ning seetõttu sain paraja portsu keelatud pilte. Kuigi mursid on välimuselt atraktiivsed, siis kogu muu šõu, elu-olu, jättis hinge masenduse. Ükskord nad ennast surnuks joovad ja seetõttu välja surevad. Simieni Rahvuspargis oli kaasas kaks püssimeest, kes öösel tekkidesse mähituna istusid ja valvasid nii meid, kui meie vara. Küllap oli see vajalik. Danakili alangul, täpsemalt Erta Ale vulkaanil lasti jaanuaris 2012 maha ametlikel andmetel vähemalt 5 turisti, Eritrea terroristide kätetöö. Mida tähendab „vähemalt”, seletada ei oska. Kohapeal selgus, et tegelikult põmmutasid kohalikud, kel parasjagu käsil vabadusvõitlus ja kes tahavad Etioopiast eralduda, nagu omal ajal eraldus Eritrea. Seetõttu on piirkonda pääs piiratud ja rangelt kontrollitud. Osad turismifirmad väitsid, et sinna minek on keelatud, osad lihtsalt keeldusid minemast, osad tahtsid selle eest palju raha. Meie jonnisime, trampisime jalgu ja nõudsime ka selle ala võtmist reisiplaani, sest tegemist on väga mitmes mõttes ülimalt huvitava kohaga. Kas tasus selle pärast riskida? Ei läinud me sinna riski tõttu, vaid sellele vaatamata. Neid kohti ilmas palju pole, kus saad viibida 116 m allpool merepinda ja seista tuld pritsiva vulkaani ääres, jalutada podisevate fumaroolide vahel, näha keevat pissijärve ja hiigelpikki karavane, uurida iidsel meetodil soola kaevandamist ja sõita autoga lumivalgel soolajärvel, imetleda soolast mägesid ja näha erinevaid kõrbi, tunda erilist hingust, mis pole kirjeldatav ei sõnas ega pildis. Ja kõike seda suhteliselt väikesel territooriumil. Paika peetakse ka inimkonna hälliks, kust kõik praegu maakera asustavate inimeste eellased kunagi rändama läksid. Häll oli vägev! See oli reisi üks huvitavamaid osi. Piirkonda valvab sõjavägi, iga nurga taga võis neid näha. Olime päris hästi turvatud ja ise mingit ohtu ei tajunud. Giid tunnistas, et temal oli pidev peavalu, pingest. Rõõmustas ilmselgelt, kui sealt tulema saime. Kohalik rahvas ei ole sõbralik, mingeid poolehoiuavaldusi, naeratusi ja sõpruse sobitamist ei tasu oodata. Altkulmu luuravad ja kahtlustavad pilgud. Nende vanasõna kõlab: „Pigem surra, kui elada tapmata”. Vaatamata sellele turiste seal liigub, kuigi mitte palju. Üksikuid rändajaid pole, ekskurseeritakse gruppides. Omapäi ei tasu seiklusi ja sekeldusi otsida. Meie seltskond jäi selle ettevõtmisega ülimalt rahule. Kes Etioopiasse satub, ärge jätke juhust kasutamata!
See on üllatus, et murside juurde püssimehi kaasa pakiti. Ilmselt jälle nipp, kuidas raha teenida. Reaalselt seda vaja pole.
Aga murside juures sõltub väga palju sellest, missugusse külla viiakse. Meile pandi kaasa kohalik giid, kes ise polnud küll mursi, kuid oli ühes mursi külas mõnda aega elanud. Seetõttu oli suhtumine vähe parem. Võiks isegi öelda, et sõbralik. Giid ise tunnistas ka, et mujal on asi tunduvalt hullem. Peale lõunat sinna tõesti enam minna ei kannata.
Toona me asja ei uurinud. Ehk see ettevaatus polnudki tingitud mursidest? Võib-olla peljati hoopis piiririkkujaid? Meenub, et enne reisi sattus silma alla üks Briti luure kaart, kus reisimiseks ebasoovitavad kohad Etioopias olid punaseks värvitud: kogu Omo jõe äärne ala, riba Eritrea piiri kõrval, Harari ümbrus kuni Somaalimaani ning Afari piirkond.
Selle kaardi leiab Briti Välisministeeriumi lehelt: https://www.gov.uk/foreign-travel-advice/ethiopia. Punasega ehk ohtlik on Gambellast veel edasi vasakule Lõuna-Sudaani piiri äärde jääv nurgake. Lõuna-Omo hõimudest on see nii 400-500 km eemal.
Mulle silma hakanud kaart nägi natuke teistsugune välja, aga sellest ka pool aastat möödas. Küllap olukord muutub pidevalt.